esmaspäev, 23. veebruar 2015

Bulbid!

Kollane Oncidium hakkab jalgu alla võtma. Nimelt on ta asunud uut bulbi kasvatama, aga kus uued bulbid, seal ka uued juured! Mäletatavasti osutusid Oncidiumi juurekesed ümber istutades üsna kehvadeks. Kastnud olen teda tunde järgi, olen üritanud mitte lasta päris läbi kuivada, aga ka mitte liigselt niiskena hoida. Enamasti on saanud vett umbes kolm korda kahe nädala jooksul, kuna on peenematükilises substraadis (hoiab paremini niiskust). Eile julgesin ka lahjat väetiselahust anda, kuna uus bulb koos juurtega aktiivselt kasvamas.

Oncidium kasvatab uut bulbi

Kambria tunneb ennast samuti hästi, kasvatab kahte uut bulbi. Aga temal polnud ka varasemalt häda midagi. Kastnud olen samuti kui Oncidiumi, väetiseportsu sai eile kah.

Brassia hübriidi kõige vanema ja väiksema bulbi lehel on aeg otsa saanud, nüüd on ta kollane ja ilmselt varsti eemaldub. see-eest kasvab uus ja suur bulb võimsalt. Temal läheb endiselt hästi.

Bulbophyllum nymphopolitanum tegeleb samuti uue bulbi meisterdamisega. Leht on juba suur ja bulbki hakkab kenasti kuju võtma. Pott on juuri täis ja võib öelda, et vist oleme headeks sõpradeks saanud.


Enamik taimi said seoses aktiivse kasvu alustamisega esimesed väetiseportsud kätte. Kuna ma selles osas olen pigem ettevaatlik, siis tegin soovitatust poole lahjema lahuse, see-eest tõenäoliselt annan veidi tihedamini. Tegelikult mõtlesin teha edaspidi umbes neljandiku võrra lahjema lahuse ja selle asemel, et kord kuus kasta, lisada seda väikses koguses igal teisel või kolmandal kastmiskorral (minu taimede puhul siis umbes kord nädalas). Nii püsiks taimeni jõudvate toitainete voog väheke ühtlasem. Kasutan DCM vedelat orhideeväetist. Pudelis haiseb küll nii, nagu oleks kass seal asjal käinud, aga potid õnneks tuntavalt lõhnama ei hakka.

Minu kõige pisem, Phalaenopsis Partris, on hakanud samuti hooga lehte kasvatama. Talv oli ilmselt tema jaoks natuke raske, kuid ta on siiski väga vapper olnud. Pean plaani, kuidas tema elu veidi mugavamaks teha - tõenäoliselt tahaks ta kõrgemat õhuniiskust. Kuigi ta saab teiste taimede vahel hakkama, võiks talle ehk mingi niiskust hoidvama keskkonna tekitada. Mõtlen klaasvaasi või minikasvuhoone peale. Ainlt, et kuhu ma selle küll mahutan...


laupäev, 21. veebruar 2015

KS Evergreen

Täna lisandus seltskonda veel üks vahva kuukingahakatis. Aitäh, Jaana, selle toreda keiki eest! Nimeks on temal KS Evergreen ja ta on üks neist, keda ma olen varasemalt selle pilguga vaadanud, et võiks endalgi kodus olla. Kahjuks ei ole enam neid kuskil saadaval olnud või pole mina vähemalt näinud.
Keikil olid üllatavalt pikad ja tugevad juured, mille potti saamisega ma pidin päris vaeva nägema. Või peaks alustama sellest, kuidas ma kodus avastasin väikeste pottide osas kohutavaid puudujääke. Ühesõnaga peab väikseid potte kindlasti juurde muretsema, kuna kaks samblas istuvat mini ootavad samuti ümber paigutamist. Praegu lahendasin asja nii, et Põõsa väiksemate juurtega keiki sai KS Evergreeni kasuks oma potist välja võetud ja madalamasse Tere kohupiimadesserdi topsi koos substraadiga ümber tõstetud. Evergreeni panin natukeseks juuripidi vette ligunema, et need potti sobitamisel paremini painduma annaksid. Ja seejärel pusserdasin ligi 20 minutit, et taime potti normaalsesse olekusse saada. Lõpuks see enam-vähem ka õnnestus. Eks juured siiski jäid natuke pinge alla, aga loodetavasti kohaneb. Kolis teiste väikeste juurde riiulisse akna kõrvale.



reede, 20. veebruar 2015

Õppeprojekt nr 1 - kuukinga päästmine.

Katsealuseks on tundmatut päritolu keskmist kasvu hübriidkuuking, kes sai lillepoest koju lohistatud. Õisi loomulikult ei ole, see-eest on neli pehmeks läinud lehte. Eesmärk - püüda taim uuesti elule turgutada, sealjuures vaheetappe nii ajaliselt kui ka pildiliselt dokumenteerides.
Üldine ülevaatus: selged dehüdreerumise tunnused - lehed pehmed, lötsid ja kortsulised ehk taim on nähtavalt janus. Võimalikke põhjuseid on enamasti kaks - kas on taim ise korralik, kuid vett antakse liiga vähe või on vett küll piisavalt, aga taim ei suuda seda omastada. Viimasel juhul on probleemiks enamasti juured või õigemini nende puudumine. Ja juurte hävimine on enamasti põhjustatud ebaõigest kastmisest ja/või poti valest suurusest.
Kõigepealt esmane portree, nii nagu ta poest tuli.





Lähemal uurimisel osutus muidugi oodatult õigeks see teine, toimivate juurte puudumisest tulenev variant. Kallasin taime ettevaatlikult koos substraadiga potist välja. Vana kuivanud juurepall oli substraadi ülaosas, ca 1/3 poti ulatuses, 2/3 potist oli puhas substraat.


Panin taime 15 minutiks juuripidi leigesse vette ligunema, seni võtsin valmis asjad, mida esmaselt tarvis läheb. Palju vaja ei ole - marlitutikud ja alkoholilahus desinfitseerimiseks ja puhastamiseks, tervavad käärid surnud juurte eemaldamiseks ja kaneel lõikekohtade töötlemiseks. 



Pärast leotamist oli hästi näha, millised juured olid surnud ja milliseid võis veel elusaks pidada. Surnud juured muutusid pehmeks ja jäid pruuniks, elusad jupid seevastu omandasid vett imades rohekama värvuse. Lehed said alkoholilahusega puhastatud. 


Eemaldasin surnud juured ja lõikasin kuivanud õievarrejupid esteetilistel kaalutlustel lühemaks. Ega neid elusaid juuri palju alles ei jäänudki, kolm sellist enamvähem jupikest. Ei olnud needki kõige ilusamad, kuid jätsin ikkagi esialgu alles. Elu on näidanud, et kui taimest asja saab ja uued juured tulevad, siis need poolkehvad saavad lõpuks ikkagi hukka. Aga seni las olla, ehk saab taim neist veidi ikkagi abi.  



Järgmiseks kaneelitasin lõikekohad. Panin kaneeli päris paksult. Kaotada pole ju väga midagi ja pigem veidi rohkem kui vähem, halba see ei tee. 


Nüüd tuleb see osa, kus igaüks saab ise improviseerida ja taimele sobiva haigevoodi ette valmistada. Peamine, et on sobivalt niiskust hoidev ja aitab uusi juurekesi välja meelitada. Minul oli käepärast männikoor ja kuivatatud turbasammal. Elus sammal oleks kindlasti parem variant, aga seda pole keset veebruari enamasti võtta. Samas on inimesed kasutanud isegi pesušvamme, kuidas kellegi fantaasia võtab. Sobib kõik, mis oma ülesannet täidab. 
Ümbrisnõuks leidsin täiesti tavalise plastikust karbi, põhja männikooretükid, sinna peale samblapadi ja sellele sai toetatud see õnnetu kuuking. Veidi sammalt sai ka juurejäänuste peale pandud, mitte paksult, vaid sellise õhukese kirmena. Et ei jääks pildilt vale mulje - taim on tegelikult sambla peal, mitte sügavalt selle sisse istutatud. Otseselt tüve vastu ma sammalt ei kuhjanud, jätsin sinna õhuruumi, et mädanikku ei tekiks. Lehtedele veidi sooja veega pritsimist ja valmis. Männikoort ja sammalt sai enne veidi leiges vees leotatud, et need jõuaksid endasse niiskust koguda. 




Kolis esialgu elutuppa, lambi juurde. Edaspidi saab igapäevaselt sooja veega pritsimist, et kaotatud veevarusid taastada. Mõne kuuga peaks näha olema, mis temast saama hakkab. Seniks jääb üle ainult oodata, pöidlad pihus!

NB! Kuna taimel juuri praktiliselt ei ole, siis juurte kaudu ta vett kätte ei saa. Seetõttu on väga oluline nö lehtede kaudu kastmine ehk pritsimine. Prits peaks olema võimalikult peenikest udu tekitav ja oluline on, et vett ei satuks taime keskossa (rosetti) ega lehekaenlasse - võib tekkida mädanik! Võimalik on ka märja lapikesega igapäevaselt lehti niisutada.

03.03.2015 Eemaldasin kaks lühemat juurejupikest, kuna oli selge, et neist siiski elulooma ei ole. Kolmas juurejäänus veel püsib.

23.03.2015 Ülevaatus. Üldseisundis olulisi muutusi pole. Lehed õhukesed, pehmed hoolimata igapäevasest sooja veega piserdamisest. Taimel on varud juba otsakorral. Siiski mõned väikesed muutused on - rosetist on uus leheke nina välja pistnud ja juurekaelalt avastasin uue juurenöpsiku piilumas. Vaatame, kas jaksab ennast siiski elule vedada, aeg hakkab kahjuks otsa saama.

Üldseisund - ei midagi rõõmustavat.

Uus leheke on kasvamas.
Uus juure on ninaotsa välja ajanud.



25.03.2015 Leidsin lõpuks kaubandusest sobivat kergkruusa ja otsustasin patsiendi sellele ümber tõsta. Männikoor sai esialgu kasutusele võetud, kuna oli kodus käepärast olemas, kuid ei olnud ideaalne lahendus. Koor kipub kiiresti läbi kuivama, samas niiskuse käes jällegi on hallitus kiire tulema, orgaanika ju. Savipelletid peaks niiskust kauem hoidma, samas pole need taime külje all märjad. Niisiis sai kodanik kergkruusale kolitud. Veidi sammalt seltsiks ja loodame parimat!



27.03.2015 Muutuste tuules. Ootamatult õnnestus saada veidi värsket ja täitsa elusat turbasammalt, mis on reanimeerimisel tegelikult täiesti asendamatu abimees. Seega sai kuivatatud sammal tänasest elusa vastu välja vahetatud. Tundub, et praeguseks on parim võimalik toetav ravi patsiendini jõudnud, nüüd peab kodanik ise ka veidi pingutama.


13.04.2015 Uued juured on tulemas. Praeguseks on vanal juurejupil ots aktiivseks muutunud, kaks arvestavat uut juurekest on kasvamas ja kolmas pistab ka juba ninaotsa välja. Üldine seisund suhteliselt sama, ainult uus leheke on taas pikemaks veninud. Visalt, kuid kindlalt liigub praegu paremuse suunas. Tore! Päris kobedaks saamiseni on siiski veel pikk tee käia.




27.04.2015 Juured kasvavad jõudsalt ja hiljemalt mõne kuu pärast võib hakata juba potti kolimisele mõtlema. Lehed on jätkuvalt üsna samas seisus, küll tugevamad, kuid õhukesed ja rabedad. Ilmselt on kahjustus nii suur, et need enam ei taastu. Seevastu uus leheke on tugev ja prink. Täna sai lisaks lehtede niisutamisele ka väga lahja väetiseveega lehti kastetud. Muidu jätkab vanal režiimil.


10.05.2015 Varsti võib hakata potti istutamisele mõtlema. Lehed on muutunud tugevamaks.


19.05.2015 Täna sai kodanik potti kolitud. Ei tahtnud enam väga edasi lükata, kuna hiljem on harali kasvanud pikki juuri keeruline väiksesse potti mahutada. Substraadiks Currlini männikoor savipelletitega segatult. Järelravi muidugi jätkub - ettevaatlik kastmine ja lehtede niisutamine, aga haigemajast tõstsin ta välja. Uue elukoha leidis aknalaual teiste vahele.


Võrdlusmoment ka. Kuigi lehed pole täielikult taastunud ja ilmselt ei taastugi, siis üldpilt on sellegi poolest juba märksa rõõmsam.

Enne...
... ja nüüd. 

Edasine hooldus on nagu kuukingal ikka, aga mõnede lisanditega. Kastmine juurte järgi - oluline mitte üle kasta ja samas ei tohi sellist taime kindlasti janusse jätta. Vahepeal niisutan jätkuvalt ka lehti edasi. Kastmisest saab rohkem lugeda SIIT.

29.10.2015 Ümberistutamine. Pisike pott oli juuri üsna täis saanud ja kuivas väga ruttu läbi. Kuna mul ei ole aega ega tahtmist teda iga päev kasta, siis otsustasin Rääbiku suuremasse potti ümber kolida. Juurte olukord on väga hea, lehed järjest tugevamad ja uus leht tuleb juba peaaegu normaalne. Eemaldasin kõige vanema lehe, mis hakkas kolletuma. Kogu protsess on aega võtnud 8 kuud. Mingit erihooldust see taim enam ei vaja.




01.04.2016 Taim tunneb ennast hästi ja avas täna oma esimese õie! Algusest siiani on kulunud veidi üle aasta.

Tahan ka...põnevust!

Kevad on tulekul. Lugesin netist siit ja sealt, kuidas üks ja teine oma kuukinga putitab ja tundsin, kuidas käed hakkasid kihelema. Tahan ka midagi põnevat teha! Kuna mul kodus ühtegi piisavalt kehvikut võtta ei olnud, siis läksin ja OSTSIN endale ühe pool-laibastunud kuukinga.
Koht, kus laipu soetada, oli juba eelnevatest kogemustest teada. Eks ikka sama lillepood, kust pärinevad mu mõlemad juurepuudulikud kodanikud - Ufonaut ja Arlekiin2. Ei pidanud seegi kord pettuma, allahinnatud taimede vahelt leidsin ühe piisavalt näru olekuga kuukinga. Ma täiest hingest tunnen vastikust igasuguse hinna üle kauplemise suhtes, aga seekord ma lihtsalt pidin küsima, kas nad seda rääbakat tõesti odavamalt ära ei taha anda, sest selle eest 4 euri küsida tundub ikka veidi paljuvõitu. Hinnas muidugi alla ei saanud, küll aga kohmas müüja midagi sellesarnast, et need viletsamad pididki lõpuks kõige ilusamaks kasvama. Ahah.
Mis mul üle jäi, jätsin selle 4 euri koolirahaks ja tõin rääbaka endale koju. Eks mõnda kehvikut ole varasemalt ka putitatud, aga seekord tahaks teha natuke tõsisemalt - lisaks taimega tegelemisele ka kogu protsessi ajaliselt ja fotodena dokumenteerida. Kui õnnestub, on tore. Kui mitte, siis kogemuse võrra siiski rikkam.
Soetatud taim vastab kenasti mu ootustele, mis seekord on väheke, khm, teistsugused kui tavaliselt. Juuri vähevõitu, lehed longus ja kortsus. Ega midagi, käised üles ja hakkame peale! Parema jälgitavuse huvides saab see kehvik-kuukinga putitamine ära toodud eraldi postitusena. Teistest eristama hakkan teda koodnimega Rääbik. Lähemad kuud peaksid näitama, kas ta eelistab elada või surra. Põnev!

Veenusekingad

Mõlemad veenusekingad on hakanud oma vanimat võrset kolletama - selle aeg on lihtsalt läbi saanud. See-eest on mõlemal uusi kenasid võrseid ja ka juured on ilusad. Mulle endale tundub, et köögiaknal, kus nad senini on kasvanud, neile siiski päriselt ei meeldi - saavad veidi ka otsest päikest, kui ilm kena. Kui ma kööki suudan sobiva seinariiuli hankida, kolivad korrus kõrgemale. Ehk sobib neile sedasi rohkem. Siiani neid väga väetanud ei olnud, aga tänu teadjamate soovitustele tuleb see teema uuesti käsile võtta ja väetisepotsik kapist üles otsida.

Ameerika hübriid. Esiplaanil uued rohelised võrsed, taustal vanad kollased lehed. 
Ameerika hübriid värskelt koju saabununa, detsember 2013.
Paphiopedilum "Leeanum". Esiplaanil kollane vana võrse. On algusest peale heledate lehtedega.
"Leeanum" detsembris 2013.

kolmapäev, 18. veebruar 2015

Orhideealane kirjandus minu raamaturiiulis

Kuigi internet on suur ja lai ja sisaldab infot rohkem kui keegi jõuab vastu võtta, meeldib mulle siiski vahetevahel raamatuid lapata, lehtedel näpuga järge ajada ja ilusaid klantspilte vahtida. Niisiis võtsin enne jõule rahakoti välja, tegin endale sünnipäeva- ja jõulukingi kokku ning tellisin endale hunniku raamatuid orhideedest. Eelnevalt olin veel soetanud ka kaks emakeelset raamatukest.

Esimesena jõudis minu koju Kodu & Aia vihikuformaadis "Orhideede kasvatamine kodus". Välja antud 2012. Kuigi tegemist on tõesti pigem vihikukese (36 lk) kui raamatuga, on väikeses pakendis tegelikult palju kasulikku informatsiooni. Selline võiks igal orhideeomanikul riiulis või sahtlis olla. Eriti sobilik on see algajatele - kõik oluline on kenasti kompaktselt kirjas ja hind on samuti taskukohane. Kui iga värske orhideeomanik selle vihikukese korralikult läbi loeks ja näpunäited kõrva taha paneks, oleks neid valede hooldusvõtetega vikerkaaremaale saadetud taimi oluliselt vähem.


Teisena soetasin raamatukauplusest samuti eestikeelse trükise "Orhideed. Taimeriigi juveelid." Autoriks Virve Roost, lehekülgi 134 ja ilmumisaasta 2011. Hea maakeelne raamat algajatele ja ka edasijõudnud orhideeomanik leiab siit üht-teist põnevat ja kasulikku. Lisaks üldisele infole ja hooldusjuhistele leiab sellest ka enam kasvatatavate orhideeperekondade tutvustused. Tasub igal juhul soetada, hind pole ka väga soolane.


Järgmisena tellisin endale Rittershauserite 2012. aastal ilmunud inglisekeelse ühisteose "Orchid Grower's Manual: An Expert Guide to Orchids and Their Cultivation." Tegemist on üsna suures formaadis pehmekaanelise trükisega, milles on 256 lehekülge. Raamat sobib nii algajale kui juba veidi kogenumale orhideehuvilisele, sellest leiab põhjalikku informatsiooni hooldamise, pidamise ja paljundamise kohta, lisaks kultuuris levinumate perekondade kirjeldused. Päris mahukas osa on pühendatud orhideede kasvatamisele õues ja kasvuhoones, mis mulle kahjuks väga huvi ei paku, aga kellelegi jälle ilmselt sobib. Väga tõsisele orhideekasvatajatel jääb sellest raamatust ilmselt väheks. Hind on piisavalt soodne, et algajam huviline selle endale soetada jaksaks.


Silmaringi avardamiseks valisin endale ühe mahuka entsüklopeedia. Isobyl la Croix on oma raamatusse "The New Encyclopedia of Orchids" koondanud 1500 erineva kultiveeritava liigi kirjeldused. Üldist juttu on oodatult napilt, see-eest aga on pilte ja liike rohkem, kui hing oskab tahta. Seda raamatut sirvides saab vaikselt unistada ja valida, milliseid vahvaid taimi järgmiseks soetada tahaks. Ilmumisaasta on 2008 ja lehekülgi 524. Pühendunud orhideehuvilisele suurepärane abiline tulevikuplaanide tegemiseks!


Kuna minu põhihuviks on monopodiaalsed orhideed ja eriti kuukingad, siis tahtsin mõnda raamatut spetsiaalselt nendest. Lõpuks tellisin endale koguni kaks kuukingateemalist teost, kuna ei suutnud nende vahel valida. Kuigi mõlemad raamatud on samast liigist, on nende lähenemine teemale, ülesehitus ja sisu vägagi erinevad. See on ka põhjus, miks ma üht teisele kuidagi eelistada ei saanud.

Kõigepealt teen juttu sellisest trükisest nagu "Moth Orchids: The Complete Guide to Phalaenopsis." Autoriks Steven A. Frowine, ilmumisaasta 2008 ja lehekülgi 204. Mõnus raamat igale kuukingahuvilisele. Juttu on nii kuukingadest üldiselt, nende hooldamisest ja lühidalt on käsitletud ka tuntumaid looduslikke liike. Eraldi on juttu eri värvi hübriidide ajaloost ja tulevikuplaanidest, tuntumad ja huvitavamad hübriidid on ära toodud nii nimede kui piltidega. Lisaks on raamatu lõpus igati asjalikud tabelid, kus on kirjas taimed vastavalt lõhnale, kasvatajale või registreerimise aastale. Informatiivseid tabeleid leiab ka raamatu seest. Põhimõtteliselt on selles raamatus kirjas kõik, mida ühe kuukinga pidaja peaks ja võiks teada. Kindlasti üks minu lemmikutest!


Teine ainult kuukingadele pühendatud raamat on veidi teisest liigast. Autoriks on Eric A. Christenson ja raamat kannab pealkirja "Phalaenopsis: A Monograph". Tegemist on väikeses köites pehmekaanelise raamatuga, milles on 396 lehekülge. Tegu ei ole pildiraamatuga, vaid veidi tõsisema kirjandusega. Põhiliselt keskendub autor looduslike kuukingaliste põhjalikule kirjeldamisele, veidi on käsitletud ka nende liikide pidamist, hooldamist ja looduslikke elupaiku. See on raamat, mille ainult marketihübriide omav kuukingahuviline võib rahuliku südamega ostmata jätta. Väikese teaduspisikuga nakatunud ja looduslikest liikidest huvitatud kuukingasõbrale või botaanikule on see aga suurepärane lugemisvara. Hind on küll veidi krõbedavõitu.


Järgmine raamat kuulub samuti lemmikute hulka ja toidab oma piltidega minu ahnet hinge. Autoriks jälle Steve A. Frowine, kes võtab oma teoses "Miniature Orchids" kenasti kokku väikesekasvuliste orhideede pidamise. Kuigi raamat ise on kahjuks läbi müüdud, olen tänu Krisostomusele ühe kasutatud, kuid väga heas konditsioonis variandi õnnelik omanik. Ilmumisaasta 2007, lehekülgi 264 ja umbes 300 väikesekasvulise liigi kirjeldused. Lisaks üldine info, mida miniatuuride pidajal võib vaja minna. Võib vabalt kasutada "tellimiskataloogina", väikeseid mahub ju rohkem! Kuna raamat on spetsiifilisem ja mitte väga odav, siis võibolla päris algajad seda ei ostaks. Väikesekasvuliste orhideede austajale on siiski vääriline lugemisvara.


Veel üks maakeelde tõlgitud orhideeraamat on J. Pinske "Orhideed kõigile". Ilmunud aastal 2007, lehekülgi 144. Kahjuks on kogu tiraaz läbi müüdud, kuid raamatukogu abiga olen saanud seda ikka korduvalt sirvida ja lõpuks ostsin endale koju kasutatud eksemplari. Hea raamat nii algajale kui edasijõudnule, ehk veidi informatiivsem kui Virve Roosti raamat.


Ahjaa, ühe raamatu lisan juurde, suutsin selle kuidagi ära unustada. Evi Siibaku "Orhideeraamat algajale" on samuti üks tore trükis alustavale huvilisele. Välja antud 2007, lehekülgi 96 ja praeguseks küll kahjuks läbi müüdud, kuid kasutatud eksemplare peaks siiski liikuma. Ja raamatukogu on alati abiks!

teisipäev, 17. veebruar 2015

Kuukinga kastmine

Orhideede puhul on kriitilise tähtsusega õige kastmine. Ebaõige hoolduse puhul on enamasti just vale kastmine see, mis taimele saatuslikuks saab. Tegelikult on kuukingade veevajaduse hindamine päris kerge, pole seal raketiteadust ega tuumafüüsikat vaja - tegelikkuses on see üpris lihtne, kui teatud põhimõtteid järgida. Järgnev jutt kehtib kuukingade kohta.
Kõige olulisem on teada, kui sageli või millal kasta? Lillepoodide müüjad ja taimega kaasas olevad sildid annavad sageli teada, et taim tahab vett 1 kord kuus või 1 kord nädalas või kord kolme nädala jooksul. Olenemata sellest, mida müüja täpselt ütles või mis sildi peal kirjas oli, võin öelda, et see ei ole kogu tõde. Veelgi enam, sageli on selline soovitus tõest üsna kaugel ja saab taimele pikemas perspektiivis saatuslikuks. Taime veevajadus ei ole konstantne suurus, et seda saaks lihtsa ühelauselise juhendiga kindlaks määrata. Kastmise tihedus sõltub sellest, millistes tingimustes orhidee kasvab. Kui toas on soe ja kuiv, taim on aktiivses kasvufaasis, alustab õitsemist või substraat on õhuline ja vähe niiskust siduv, tuleb taime kasta tihedamini. Kui jällegi on temperatuur jahedam, õhuniiskus suurem, taim puhkefaasis, substraat peenem või rohkem niiskust siduv, vajab taim vett harvem. See omakorda tähendab, et kui mingi keskkonnategur muutub, siis mõjutab see ka taime veetarvet. Näiteks suvel palavaga vajab taim rohkem vett kui talvel jahedas - suvel võib kord nädalas kastmist olla liiga vähe ja talvel jällegi liiga palju. Radiaatori kohal aknalaual on kuiv ja soe õhk ja seal asetsevat taime tuleb kasta tihedamini kui näiteks jahedamas kohas riiulil kasvavat kuukinga.
Pikk jutt lühidalt: oluline on paindlikkus - kasta tuleb mitte umbmäärase juhendi järgi, vaid vastavalt konkreetse taime vajadustele. Minu kuukingadel on soe tuba, õhuline substraat ja madal õhuniiskus, mistõttu tahavad kastmist saada umbes 2 korda nädalas, vahel veelgi tihedamini. Minisid kastan vastavalt aastaajale 2-3 korda nädalas. Samas on mul üks kuuking istutatud teistsugusesse, peenemasse substraati ja teda kastan enamasti kord nädalas või isegi pikema ajavahemiku järel. Plokitaimed võivad vajada kastmist iga päev.
Kuidas siis kindlaks teha, millal oleks õige aeg oma kuukingi kasta? Selleks on põhiliselt kolm võimalust:
  • Sõrm substraati - kui cm või paari sügavusel on tuntav niiskus, siis tuleb kastmisega oodata. 
  • Pottide raskuse järgi - piisavalt niiske substraadiga pott on raskem kui läbikuivanud pott. See on üsna lihtne viis kindlaks teha, kas taim vajab juba kastmist või mitte. Samas vajab selline pottide "kaalumine" kogemust, mis tuleb alles ajaga ja algajal võib olla raske õiget hetke tunnetada.
  • Juurte värvuse järgi. Minu meelest kõige lollikindlam variant. Lihtne isegi algajale, kuid eeldab läbipaistvate pottide olemasolu. Reegel on järgmine - kui juured on hallikad, hõbedased, vajab taim kastmist. Kui juured on kenasti niisked ja rohelised, siis kasta ei ole vaja. Kui tekib kahtlus, siis pigem kasta päev või paar hiljem. NB! Mõnikord võivad vanemad juured olla roheka vetikaga kaetud ja sellisel juhul need halliks ei muutugi, küll aga on vaatlusel siiski nähtavalt kuivad. 
Igapäevaselt kasutan põhiliselt juurte järgi kastmist, aga enamasti oskan juba ka poti raskuse järgi arvata, millal taim kastmist vajab. 
Et lihtsam aru saada oleks, siis lisan natukene pildimaterjali ka. 

Äsja kastetud juured on niisked, prinkis ja rohelised.


Mõned päevad tagasi kastetud taime juured. Veel on kenasti rohelised ja tunduvad piisavalt niisked, järelikult veel ei vaja uut kastmist.



Juured on tõmbunud hallikaks ja hõbedase läikega. Tuleb kasta!


Oluline on samuti kastmisviis. Võib lasta veel läbi poti joosta, kuni juured on kenasti rohelised ja prinkis. Kui taim pole eelnevalt just pikalt janus olnud, võtab see aega paar minutit, tavaliselt isegi palju vähem. Sobib eriti siis, kui substraat on kergesti vett siduv. Selliselt kastes on väiksem võimalus, et potti tekib liigselt niiske keskkond ja taime juured hakkavad mädanema. Samas õhulise ja vett vähesel määral siduva substraadi puhul võib taimed lühiajaliselt vette likku panna, et substraat ja taime juured jõuaksid piisavalt vett imada. Sellist kastmist peaks tegema ettevaatlikult ja sobiva substraadi puhul, muidu on oht juurtemädanikule. Kindlasti ei ole vaja ega tohigi taimi tundide viisi "uputada", see võib viia pikema aja jooksul taime hukkumiseni. Kui seoses kuukingadega on juttu liigsest kastmisest, siis enamasti polegi probleem mitte kastmise sageduses, vaid just selles tundideks vette unustamises.
Ebaõige kastmisega kaasnevad tavaliselt järgmised probleemid:
  • Taime lehed on pehmed ja/või kortsus - see näitab, et taimeni ei jõua piisavalt vett. Põhjuseks kas liiga vähene kastmine või juureprobleem. Pehmete lehtedega kuukinga puhul tuleb alati kindlaks teha juurte olukord! Kui juured on muidu ilusad, siis tuleb taime lihtsalt tihedamini kasta. Kui juured on mädanenud, siis on põhjuseks enamasti liigne kastmine ja/või liiga suur pott. Surnud juured tuleb eemaldada ja istutada taim sobiva suurusega potti. Kui elusaid juuri on vähe või üldse mitte, siis on parem taim potist välja võtta ja kasutada substraadi asemel sammalt või muud niiskust hoidvat alust. Kastmisega tuleb olla ettevaatlik, uute juurte väljameelitamiseks on parem hoida taime ümber niisket sammalt. Juuretut taime kasta pole mõtet, pigem anda vett lehtede kaudu. Selleks võib kasutada peenet uduvihma tekitavat pritsi. Selline pritsimine aitab lehtedel paremini taastuda ja seda võiks toetava "ravina" kasutada ka siis, kui taimel on juured siiski olemas. NB! Tuleb jälgida, et vesi ei satuks kasvupunkti (taime keskossa) või lehekaenlasse (vt järgmine punkt). Eluline näide nr 1 - Ufonaudi juhtum. 
  • Lehed lähevad üleöö kollaseks ja kukuvad maha - vesi on sattunud kasvupunkti või lehekaenlasse. Seisma jäänud vesi tekitab kuukingadel kiiresti mädaniku, millega võitlemine pole naljaasi. Kastmisel tuleb olla ettevaatlik, kasvupunkti või lehekaenlasse sattunud vesi on mõistlik näiteks salvrätikuga ära kuivatada. Abiks on ka vee minema puhumine. Mina tavaliselt kasutan nii puhumise kui salvrätiku võimast kombot. Hea on tegeleda kastmisega päeva esimesel poolel, siis jõuab vesi taimedelt õhtuks ära kuivada ja mädaniku oht on väiksem. Eriti aldis on selline veekahjustus tekkima jahedamas - ettevaatust kastmisega õhtuti (jahe öö) või talvel. Eluline näide nr 2 - Esimese juhtum