neljapäev, 29. detsember 2016

Aastalõpune kokkuvõte

Aeg ongi sealmaal, et üks aasta on taas läbi saamas. Orhideede osas on minu jaoks olnud tegu üsna musta ja masendava aastaga - olen sel aastal kaotanud ühel või teisel põhjusel rohkem taimi kui kogu ajaloo jooksul kokku. Siiani võisin ennast üsna õnnelikuks lugeda, kuna olin igasugustest suurematest hädadest pääsenud ja ilma jäänud vaid mõnest üksikust taimest. Needki olid üsna väheväärtuslikud nimetud kuukingad.
Eks oma osa on andnud kolimisega seotud muutused - ühtäkki on keskkond hoopis teine, ka vee kvaliteet on oluliselt varasemast erinev. Ning sellele lisaks on ka tööalaselt hoopis rohkem kiire, mistõttu taimedele jääb paratamatult vähem aega. Ümber harjuda tuli kõigil - taimedel muutunud oludega ja minul jälle muutunud hooldusega. Mõnedele taimedele uued olud meeldivad ja mõned, kes vanas kodus pirtsutasid, on uues kohas hooga kasvama hakanud. Teised jälle kiratsevad ja pole uute oludega kohanenud või pole mina uues kohas suutnud neile tarvilikke tingimusi luua. Igal juhul on olnud elavjõus korralikud kaotused ja detsembris viis mädanik korraga kolm taime, nende seas kahjuks ka kaks minu lemmikut miniatuuri. Hukkunud taimed otsustasin edaspidi koondada märksõna "arhiiv" alla. Nii on vähemasti viimane nende kohta tehtud postitus kiiremini leitav.
Tolumnia Jairak Rainbow "Charming" hääbus siiski hoolimata pidevast võitlusest. Mädanik haaras üha uusi võrseid, kuni polnud enam midagi päästa. Koos temaga tulnud Tolumnia variegata on hetkel stabiilne - vanad võrsed kipuvad küll surema, kuid rohkelt uusi on samuti peale kasvanud ja need näevad täiesti kenad välja.
Kaks minimõõdulist lemmikut - Haraella retrocalla ja Pteroceras semiteretifolium - hävisid mõlemad kiiresti rosetimädaniku tõttu. Kuigi üritan kastmisel hoolikas olla, siis ilmselt vahetult pühade-eelsel ajal, kui aega niigi nappis, jäid mõlemad liiga niiskeks. Mõne päevaga arenes kahjustus selliseks, et päästa polnud enam midagi. Pteroceras semiteretifolium oli üks neist, kellele vanas kodus rohkem meeldis, aga Haraella retrocalla paistis siiani rahul olevat. Kuna tegemist oli tõesti taimedega, mis mulle väga meeldisid, siis on selline areng täiesti masendav. Võimalik, et üritan siiski tulevikus uute isenditega katsetada.
Mitmetel taimedel tekkisid kolimise järgselt ka erinevad leheprobleemid. Phalaenopsis Little Lady kaotas osa oma lehtedest ja need, mis alles jäid, on üleni täpilised. Õnneks protsess ühel hetkel peatus ja ehk tuleb ta sellest veel eluga välja.


Et mitte nii musta noodiga lõpetada, siis natuke on ikka häid uudiseid ka. Paphiopedilum venustum on asunud õievart kasvatama. Vahepeal jõudis ka Bulbophyllum pulchellum kahe õievarrega valmis saada, aga tema õitsemine on ju hirmus üürike ning ei taibanud kohe fotokat haarata. Kui lõpuks meelde tuli ja vaba hetk saabus, et pildistada saaks, olid õied juba närbumas. Õitsejaid on teisigi, mitmed veenusekingad on oma ringi ära teinud ja nüüd on tavapäraselt kuukingade kord särada. Kes on juba õitega platsis ja kes kasvatab alles pungi. Mõned pildikesed aasta lõpetuseks lisan ikka ka.

Phalaenopsis Table Dance alustas uuel õievarrel. Üks õitest on lausa näotu!




Hele ja tume. Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum ja Paphiopedilum Black Jack.



Paphiopedilum Black Jack. 


Cattleya nobilior x Laelia alaorii hakkas juba õitsemist lõpetama, kui mulle meenus fotokaga läheneda. Õite kerge sirelilõhn on imeline!



Vandahübriidi apelsinikarva õied meie sügistalvise masenduse vastu võitlemas.



Karvane koletis ehk Paphiopedilum Pinocchio jätkab samalt õievarrelt üheksanda õiega.



Paar nimetut, aga kenade õitega kuukinga ka. Neid õitseb tegelikult veelgi.



Viimased sügisesed tellimused, tugeva hilinemisega

Viimastest tellimustest on tegelikult küll juba jupp aega mööda jõudnud minna, kuid erinevatel põhjustel on blogimine soiku jäänud. Kuid pole viga, parandame vea.
Lucke pakkumistest jäi silma Laelia briegeri.  Kuna ma olen juba pikemat aega väikesekasvuliste katleiade lainel olnud, siis saigi see kollaseõieline laelia tellitud.
Isend, mille ma lõpuks kätte sain, nägi välja selline:


Lähemalt ka, et oleks võimalik veenduda juurte kui selliste täielikus puudumises.


Ega siis midagi, ohkasin ainult ja kasisin külalise puhtamaks. Edasi panin ta männikoore- ja laavakivisegusse. Kuna juuri tal polnud, siis fikseeritud sai ta traadiga otse poti külge. See nipp, muide, pole hetkel minu poolt juurde lisatud, vaid just nõndamoodi poti külge kinnitatuna ta minuni jõudiski. Tumerohelist traati on taime bulbide vahelt pildil näha.


Siin on näha, kuidas traat poti alt kinnitub.


Lucke taimedele sai Tartu poolt kambakesi Tallinna järele mindud, kuna Hansaplant korraldas orhideenäituse-müügi ja sinna tulid kohale ka Currlini esindajad, kes meile, orhideehaigetele, ühistellimusi organiseerivad. Muidugi oli kaasa võetud ka valik enda pakutavast ja selgemast selgem, et hädasti oli vaja ju mõni taimeke juurde ahnitsetud. Õnneks suutsin pea selgena hoida (kõhnuke rahakott aitas kõvasti kaasa!) ja piirdusin ühe taimega - Cattleya cernua. Järjekordne miniatuurne katleia, keda olen pikemata aega piilunud. Taim on väikeste tulipunaste õitega, kuid tema kasvatamist peetakse mitte kõige lihtsamaks. Eks näeme, kuidas me omavahel sobima hakkame. 


Kolisin mõlemad taimed kappi niiskemasse keskkonda, ühe seetõttu, et tal juuri pole ja teise seetõttu, et ta paljasjuursena liiga kiiresti tavalises toaõhus läbi kuivab. Laelia briegeri osas siiani mingit muutust pole, lihtsalt on. Looda, et kevade poole ikka võtab jalad alla, kui nii saab öelda. Cattleya cernua paistab ennast hetkel hästi tunvat ja kasvatab juba uut bulbi.