Aeg ongi sealmaal, et üks aasta on taas läbi saamas. Orhideede osas on minu jaoks olnud tegu üsna musta ja masendava aastaga - olen sel aastal kaotanud ühel või teisel põhjusel rohkem taimi kui kogu ajaloo jooksul kokku. Siiani võisin ennast üsna õnnelikuks lugeda, kuna olin igasugustest suurematest hädadest pääsenud ja ilma jäänud vaid mõnest üksikust taimest. Needki olid üsna väheväärtuslikud nimetud kuukingad.
Eks oma osa on andnud kolimisega seotud muutused - ühtäkki on keskkond hoopis teine, ka vee kvaliteet on oluliselt varasemast erinev. Ning sellele lisaks on ka tööalaselt hoopis rohkem kiire, mistõttu taimedele jääb paratamatult vähem aega. Ümber harjuda tuli kõigil - taimedel muutunud oludega ja minul jälle muutunud hooldusega. Mõnedele taimedele uued olud meeldivad ja mõned, kes vanas kodus pirtsutasid, on uues kohas hooga kasvama hakanud. Teised jälle kiratsevad ja pole uute oludega kohanenud või pole mina uues kohas suutnud neile tarvilikke tingimusi luua. Igal juhul on olnud elavjõus korralikud kaotused ja detsembris viis mädanik korraga kolm taime, nende seas kahjuks ka kaks minu lemmikut miniatuuri. Hukkunud taimed otsustasin edaspidi koondada märksõna "arhiiv" alla. Nii on vähemasti viimane nende kohta tehtud postitus kiiremini leitav.
Tolumnia Jairak Rainbow "Charming" hääbus siiski hoolimata pidevast võitlusest. Mädanik haaras üha uusi võrseid, kuni polnud enam midagi päästa. Koos temaga tulnud
Tolumnia variegata on hetkel stabiilne - vanad võrsed kipuvad küll surema, kuid rohkelt uusi on samuti peale kasvanud ja need näevad täiesti kenad välja.
Kaks minimõõdulist lemmikut -
Haraella retrocalla ja
Pteroceras semiteretifolium - hävisid mõlemad kiiresti rosetimädaniku tõttu. Kuigi üritan kastmisel hoolikas olla, siis ilmselt vahetult pühade-eelsel ajal, kui aega niigi nappis, jäid mõlemad liiga niiskeks. Mõne päevaga arenes kahjustus selliseks, et päästa polnud enam midagi.
Pteroceras semiteretifolium oli üks neist, kellele vanas kodus rohkem meeldis, aga
Haraella retrocalla paistis siiani rahul olevat. Kuna tegemist oli tõesti taimedega, mis mulle väga meeldisid, siis on selline areng täiesti masendav. Võimalik, et üritan siiski tulevikus uute isenditega katsetada.
Mitmetel taimedel tekkisid kolimise järgselt ka erinevad leheprobleemid.
Phalaenopsis Little Lady kaotas osa oma lehtedest ja need, mis alles jäid, on üleni täpilised. Õnneks protsess ühel hetkel peatus ja ehk tuleb ta sellest veel eluga välja.
Et mitte nii musta noodiga lõpetada, siis natuke on ikka häid uudiseid ka.
Paphiopedilum venustum on asunud õievart kasvatama. Vahepeal jõudis ka
Bulbophyllum pulchellum kahe õievarrega valmis saada, aga tema õitsemine on ju hirmus üürike ning ei taibanud kohe fotokat haarata. Kui lõpuks meelde tuli ja vaba hetk saabus, et pildistada saaks, olid õied juba närbumas. Õitsejaid on teisigi, mitmed veenusekingad on oma ringi ära teinud ja nüüd on tavapäraselt kuukingade kord särada. Kes on juba õitega platsis ja kes kasvatab alles pungi. Mõned pildikesed aasta lõpetuseks lisan ikka ka.
Phalaenopsis Table Dance alustas uuel õievarrel. Üks õitest on lausa näotu!
Hele ja tume.
Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum ja
Paphiopedilum Black Jack.
Paphiopedilum Black Jack.
Cattleya nobilior x Laelia alaorii hakkas juba õitsemist lõpetama, kui mulle meenus fotokaga läheneda. Õite kerge sirelilõhn on imeline!
Vandahübriidi apelsinikarva õied meie sügistalvise masenduse vastu võitlemas.
Karvane koletis ehk
Paphiopedilum Pinocchio jätkab samalt õievarrelt üheksanda õiega.
Paar nimetut, aga kenade õitega kuukinga ka. Neid õitseb tegelikult veelgi.
