Lohepead

Bulbophyllum nymphopolitanum õitseb ja haiseb taas. Kaks õit on lahtis, kolmas avanemas ja neljas alles pungafaasis. Haisu jätkub kauemaks!

 

Lohe naeratus

Bulbophyllum nymphopolitanum lõi hommikuks oma lohepea lahti. On ilus, on! Aga haiseb ka - lõhn on täiesti sama nagu kassijunnidel. Kui mu teine Bulbophyllum (kes kahtlustatavasti on siiski B. pulchellum) lõhnas ainult lähemal nuustamisel läppava nõudepesulapi järele, siis nymphopolitanumi aroom on hulga kaugemalt tuvastatav ja taimest lihtsalt mööda minnes igal juhul tuntav. Loomulikult resideerub ta mul magamistoas. Kui õhtul toas kassikasti hais tuntav on, siis pean ta muidugi mujale kolima.

Lohepea

Bulbophyllum nymphopolitanumi õievars areneb ja esimene pung on juba päris priske. Kujult voolujooneline ja elegantne nagu lohepea, värvuselt üsna sünge tume-tume punane. Ootan huviga avanemist, aroom ei pidavat olema meeldiv.

Õied

Natuke õisi aknalaualt. :)

Täpik ajab vanadelt vartelt järjest uusi nuppe.

Kollakasroosa minimõõduline.

Little Lady jätkab samuti vanadelt vartelt.

Tumeroheline. Tema õied pleegivad järjest heledamaks.

Bulbophyllum pulchellumil on samuti uus õis oma üürikest ilu presenteerimas.

Identiteedikriis

Kuigi väidetav Bulbophyllum flabellum-veneris on juba mõnda aega tagasi õitsemise lõpetanud, jäi minule sellest õitsemisest kahtlus, kas tegu on ikka arvatud liigi esindajaga. Netist teiste liigikaaslaste pilte võrreldes kahtlused aina süvenesid ja lähemal uurimisel ei klappinud hästi ka kogu taime kirjeldus. Hakkasin asja uurima ja saingi vist tõepojukesel lõpuks sabast kinni. Nimelt olid taime andjal kahe Bulbophyllumi sildid lihtsalt pottides vahetusse läinud ja tõenäoliselt jõudis minu juurde hoopis Bulbophyllum pulchellum. Taim mulle meeldib ja hea, et ka õige nimi talle järele jõudis.

Seega tegin siltides väikesed korrektuurid ja edasi on ta blogis leitav juba oma tegeliku nime alt.

Haisev lehvik

Bulbophyllum flabellum-veneris lõi täna hommikuks oma lehviku lahti. Kuigi ma kirjandusest väga lõhnamise kohta teavet ei leidnud, lehkab kodanik lähemalt nuusutades üsna selgelt läppama läinud nõudepesulapi järele. Ökk-väkk! Kuna ma ise olin veendunud, et tal on õitsemiseni veel aega, siis paigutasin ta sügisel magamistoa kummutile talvituma. Kui see aroom peaks hakkama kaugemale levima, siis pean ta voodi kõrvalt kuskile mujale majutama - sellise haisu sees magada eriti ei tahaks.
Üllatav oli see, kui kiiresti õievars tegelikult arenes - progress oli silmaga nähtav mitte ainult päevade, vaid lausa tundide lõikes! Kokku kulus õievarrejupi avastamisest kuni avatud õiteni kõigest umbes kümme päeva. Õievarre teema on näha SIIN!

Update 19.01.2016. Kiirelt tulnud, kiirelt läinud. Täna hommikul lõikasin närbunud õiekobara maha. Avatud õied kestsid siis ainult neli päeva.

Eile veel...

Lehvik!

Bulbophyllum nymphopolitanum

Natuke värskendust Bulbophyllum nymphopolitanumi kohta. Röllkest kingitusena tulnud taim on kenasti kasvanud. Tulles oli ta kas 5,5cm või 6cm potis, täpselt enam ei mäleta. Hetkel resideerub 11cm potis. Seda küll mitte tohutu rohemassi, vaid korralike juurte tõttu - väiksemasse ei tahtnud ta ümberistutamisel ära mahtuda. Mulle ta täitsa meeldib ja loodan, et kunagi õnnestub ka õied ära näha.

Tulles oli ta selline pisike taimebeebi:

Väike luud

Avastasin mõned päevad tagasi, et Bulbophyllum flabellum-veneris on endale kummalise luua külje alla kasvatanud. Vahepeal on vars pikemaks veninud ja ülejäänugi kosunud. Ühesõnaga - õievars. Seekord üsna ootamatult, kuna ruumipuudusel kolisin tema kui kindlasti veel mitte õitsema hakkava taime üsna valgusvaesesse kohta magamistoas.

Õievars areneb kiiresti. Olukord 11.01.2016.

Taimkatsed Bulbophyllumiga

Istutasin täna ümber Bulbophyllum flabellum-venerise ja selle käigus sai temast järgmise taimkatse subjekt. Siiani istus ta mul väikeses plastpotis vannitoa aknal, substraadiks savigraanulid ja männikoor, pealmiseks kihiks sammal niiskust hoidmas. Tegelikult oli alguses plaanis ta koos poti ja korviga magamistoa aknale riputada, aga selles väikeses potis kuivas taim liiga kiiresti läbi, samuti kippus ta potist iga järsema liigutuse peale välja tulema ja kumbki tegur ei soodustanud tema korvis pidamist. Kuna tal väga juuri polnud ja selle liigi eripäraks on puituvad risoomid (= jäigalt ühendatud pseudobulbid), siis nägin juba esimesel korral tema istutamisega kurja vaeva. Pseudobulbid on veidi erinevatel tasapindadel ja ilma fikseeriva juurestikuta oli teda üsna keeruline normaalselt potti saada - ühte bulbi sättides hüppas jälle kogu taim potist välja. Lõpuks panin ta enam-vähem asendis potti ja täitsin bulbide vahed lihtsalt samblaga lootuses, et ühel hetkel ilmuvad uued juured ja kinnitavad taime paremini paigale.

Sellisena ta mul aknal istus ja asus vahepeal kahte uut bulbi meisterdama.

Paar päeva tagasi ostsin esmakordselt Substrali orhideesubstraati, kuna plaanisin flamingolille ümber istutada ja arvasin, et veidi peenekoelisem ja vettsiduvam keskkond võiks sellele sobida. Substrali substraat osutus üsna huvitavaks, põhimõtteliselt oli kogu sisu suhteliselt pehme ja imas vett nagu käsn. Flamingolille jaoks tervet pakki ei kulunud ja juurdlesin, mida ülejäänud osaga teha.

Kuukingadele ja dendroobiumitele ma seda ei kasutaks, küll aga hakkasin Bulbophyllum flabellum-venerisele mõtlema - talle peaks selline niiskust hoidev pinnas meeldima. Nagunii oleks ta tulnud varsti samblast välja võtta, kuna kareda kraanivee tõttu vanub see kiiresti ja hakkab ebameeldivalt lagunema. Substraat oli seega olemas, tuli vaid sobiv pott leida. Olematu juurestiku ja roomava kasvuviisi tõttu tahtsin ta pigem madalamasse ja laiemasse potti panna, aga ei suutnud kuskilt sobivat leida. Siis postitas üks FB nõuandenurgakese kasutaja vihje, et Bauhofis müüakse väidetavalt vesirooside istutamiseks augulisi korve-potte, millesse saab ka orhideesid asustada. Täna tõin ühe sellise plastikust korvi ära, müüdi teda küll kui lillesibulate potti, aga suurus sobis minu plaanide jaoks väga hästi.

Kõigepealt õngitsesin taime vanast potist välja. Juuri oli ikka vähevõitu, aga uued bulbihakatised olid juba uusi juuri kenasti kasvatama asunud.

Korvi põhja läksid savigraanulid, sinna peale veidi tahedamat männikoort ja siis Substrali segu, mille sisse sai taim torgatud. Seekord katsetasin taime potishoidmiseks ristfikseerimist kahe puupulgaga - see plastikkorv on sellise meetodi jaoks lausa loodud! Risti korvist läbi pistetud pulgad hoidsid bulbid kenasti paigal ja sain neid vastavalt vajadusele ükshaaval paremasse asendisse sättida. Mõnus!

Seejärel veel bulbide vahele veidi Substrali segu ja põhimõtteliselt ongi istutatud. Ei mingit ohtu, et juurepuudulik taim potist kuskile välja kukub või ümber vajub. Puupulgad võib otsast lühemaks võtta, kui soovi. Kolisin kodaniku koos plastikkorviga ilukorvi ja riputasin magamistoa aknale teise Bulbophyllumi kõrvale, nagu algselt plaanis. I love it when a plan comes together! :)

NB! Jätsin Substrali substraadi läbi kuumutamata ja selle tulemusena avastasin natuke aega hiljem seenesääskede parve mõlemast potist, kuhu Substrali kasutasin. Seejärel loobusin Substrali variandist üldse ja vahetasin selle Kekkilä kooresegu vastu. Uue substraadi osas ei tahtnud enam riskida ja panin kasutatava pinnase enne istutamist keeva veega ligunema. Samuti selgus, et Substral on minu jaoks liialt niiskust siduv ning ei tahtnud  mõistliku aja jooksul kuidagi kuivada isegi külgedelt avatud korvis.

Orhidelaada hukatuslikud tagajärjed

Laupäeval peetud Nõuandenurgakese orhideelaada külastamine päädis jälle kahe uue isendi kojuvedamisega. Läksin sinna lihtsalt korraks nägu näitama ja olin üsna kindel, et suudan ahvatlustele vastu panna ja ilma uute taimedeta koju tulla. Muidugi läks nagu tavaliselt. Kõik oleks võinud veel hästi lõppeda, aga seal oli imenunnu tibukollase õiega dendroobiumi hübriid saadaval ja edasi pole vist vaja selgitada.

 Lisaks oli pakkuda Bulbophyllum flabellum-veneris ja seda liiki just päris sageli ei kohta, seega võtsin kaasa. Bulbophyllumist unustasin pildid teha, eks siis tulevikus, Muidu näeb välja nagu nad ikka - ühe lehega rohelised bulbid.

Bulbid!

Kollane Oncidium hakkab jalgu alla võtma. Nimelt on ta asunud uut bulbi kasvatama, aga kus uued bulbid, seal ka uued juured! Mäletatavasti osutusid Oncidiumi juurekesed ümber istutades üsna kehvadeks. Kastnud olen teda tunde järgi, olen üritanud mitte lasta päris läbi kuivada, aga ka mitte liigselt niiskena hoida. Enamasti on saanud vett umbes kolm korda kahe nädala jooksul, kuna on peenematükilises substraadis (hoiab paremini niiskust). Eile julgesin ka lahjat väetiselahust anda, kuna uus bulb koos juurtega aktiivselt kasvamas.

Oncidium kasvatab uut bulbi

Kambria tunneb ennast samuti hästi, kasvatab kahte uut bulbi. Aga temal polnud ka varasemalt häda midagi. Kastnud olen samuti kui Oncidiumi, väetiseportsu sai eile kah.

Brassia hübriidi kõige vanema ja väiksema bulbi lehel on aeg otsa saanud, nüüd on ta kollane ja ilmselt varsti eemaldub. see-eest kasvab uus ja suur bulb võimsalt. Temal läheb endiselt hästi.

Bulbophyllum nymphopolitanum tegeleb samuti uue bulbi meisterdamisega. Leht on juba suur ja bulbki hakkab kenasti kuju võtma. Pott on juuri täis ja võib öelda, et vist oleme headeks sõpradeks saanud.

Enamik taimi said seoses aktiivse kasvu alustamisega esimesed väetiseportsud kätte. Kuna ma selles osas olen pigem ettevaatlik, siis tegin soovitatust poole lahjema lahuse, see-eest tõenäoliselt annan veidi tihedamini. Tegelikult mõtlesin teha edaspidi umbes neljandiku võrra lahjema lahuse ja selle asemel, et kord kuus kasta, lisada seda väikses koguses igal teisel või kolmandal kastmiskorral (minu taimede puhul siis umbes kord nädalas). Nii püsiks taimeni jõudvate toitainete voog väheke ühtlasem. Kasutan DCM vedelat orhideeväetist. Pudelis haiseb küll nii, nagu oleks kass seal asjal käinud, aga potid õnneks tuntavalt lõhnama ei hakka.

Minu kõige pisem, Phalaenopsis Partris, on hakanud samuti hooga lehte kasvatama. Talv oli ilmselt tema jaoks natuke raske, kuid ta on siiski väga vapper olnud. Pean plaani, kuidas tema elu veidi mugavamaks teha - tõenäoliselt tahaks ta kõrgemat õhuniiskust. Kuigi ta saab teiste taimede vahel hakkama, võiks talle ehk mingi niiskust hoidvama keskkonna tekitada. Mõtlen klaasvaasi või minikasvuhoone peale. Ainlt, et kuhu ma selle küll mahutan...