neljapäev, 30. aprill 2015

Kodutute orhideede varjupaik

Kuna mul oli Schwerteri tellimusega saabunud imetillukestele taimedele tarvis kiiresti väiksemõõdulisi läbipaistvaid potte saada, siis kõige lihtsam võimalus oli kohalikust lillepoest rääbakate rivist sobivate pottidega odavad kuukingad välja valida. Potid läksid kasituna uuele ringile, aga pehmo nagu ma olen, ei raatsinud muidugi neid rääbakaid ära visata.


Suuremal, kuivanud õievarrega tegelasel polnud juurtega olulist muret. Pidin küll natuke eemaldama, aga suurem osa jäid alles. Huvitaval kombel olid mädanema läinud just juurte alumised otsad, ilmselt siis kastmisvesi alla jäänud. Tema on Tundmatu nr 3.
Väiksema kodanikuga olid lood kurvemad. Juba läbi poti seina olid näha põhiliselt surnud ja mädanevad juured, mistõttu lootused ei olnud just eriti kõrged. Potis sees oli olukord täpselt selline, nagu võis karta. Elusaid juuri praktiliselt polnud, ainult mädanev ja lagunev juurtepusa. Alloleval pildil on väga hästi näha, mis juhtub samblapalli sees, kui kastmisega natuke eksida.



Sambla seest tulid nähtavale ka poroloonitükid - teine põhjus lisaks samblale, miks tasub poest toodud (mini)kuukingad koheselt uude substraati ümber istutada. Kuukinga ON võimalik turbasamblas pidada, aga see eeldab väga oskuslikku hooldust, eriti kastmise osas.
Ilma samblata nägi asi välja nõnda:


Eemaldasin surnud juured ja alles jäi kolm jupikest (pildil pole kõige ülemine hästi kaadrisse jäänud).


Kaneelitasin ja saatsin haigemajja kosutamisele. Läks teistest patsientidest veidi eraldi, väiksesse potti. Alla jälle savipelletid, peale turbasammal ja sinna peale patsient ehk Tundmatu nr 4.

Minikasvuhoone soetamine ikka tasus ära. Talitleb praegu kui linnahaigla, st vaeste ja kodutute putitamise asutus. Kunagi, kui patsiendid terved ja enam sellist abi ei vaja, võin sellesse lihtsalt kõrgemat õhuniiskust tahtvad taimed panna.

Klaasvaasiprojekt vol 2.

Väike klaasvaas, mis sai katsetamiseks soetatud, tundus asukatele meeldivat. Igal juhul hakkasid ka kõige tillemad kohe usinalt juuri ja lehti kasvatama, ju siis kõrgem õhuniiskus sobib märksa paremini. Kuna tulemused olid head, siis ostsin ka veidi suurema variandi, kuhu saaks vajadusel natuke kõrgemaid taimi sättida. Sisustasin samamoodi - kõige alla savipelletid, peale elusat turbasammalt ja siis taimed, igaüks oma potiga. Kõige alla tilgake vett niiskust andma.
Esialgu tundub päris minidele parem kui niisama aknalaud. Aga kuna projekt on siiski väga vähe veel käigus olnud, siis vaatame sügisel uuesti üle, siis on selle sobivuse osas juba rohkem infot ja kogemust. 

Suur veel ilma Schwerterist tulnud asukateta.


Väike klaasvaas on juba elanikke tihedalt täis. 


Ja mõlemad kõrvuti.



Schwerteri tellimus vol 2. Suuremad.

Koos imetillukestega tuli Schwerteri orhideekasvandusest veel kaks väheke suuremat isendit. Mõlemad juba eelnevalt soovilistis olnud ja seega mitte päris äkkmõtte ajel tellitud.
Kõigepealt võluv Sedirea japonica. Välimuselt meenutab kuukinga, kuid õied on siiski veidi teistsuguse kujuga. Minuni jõudis väga kena taim ja substraat tundus pealtnäha üsna suuretükiline, kuid otsustasin siiski enda substraati ümber istutada. Natuke oli potis näha vetikat ja tahtsin ka juurte olukorda täpsemalt näha. Juurtel polnud viga, aga esimest korda nägin substraadis ohtralt purustatud teokarpe. Uueks substraadiks Currlini jäme männikoor, sai ka numbri võrra suurema poti - 8cm. Läks hetkel suure klaasvaasi elanikuks.


Teine taim, mida ma mitte ainult ei plaaninud võimalusel tellida, vaid lausa aktiivselt otsisin, on Dendrobium tetragonum. Ühe sellise isendi otsa komistasin ükskord pooljuhuslikult Tartu Botaanikaaias ja lihtsalt hakkas meeldima, kohe väga. Uurisin koduse pidamise võimalusi ja tundus, et päris ilmvõimatult keeruline ei olegi. Schwerteris oli saadaval Dendrobium tetragoneum var. giganteum ja üks selline väike tulnukalik noortaim minu koju lõpuks jõudiski. Liigi eripäraks on omapärane kandiline tüveosa, sellest ka nimetus. Lehed on hästi õhukesed, aga väga tugevad ja jäigad.

Veel ümber istutamata
Substraat oli küll juba mullaks muutunud ja ühe teo leidsin potist samuti. Jälle kinnitus, et uued taimed on mõistlik kohe ümber istutada. Juured olid sellised kahtlased, aga oli ka paar noort ja tugevat. Majutasin 6cm potti, DCM substraadi ja savipelletite segusse ja edasi kolis reisikaaslaste juurde suurde klaasvaasi.


Kas minu taim ka kunagi õiteni jõuab, näitab aeg. Tartu Botaanikaaia isend õitses igatahes nõnda.


Schwerteri tellimus vol 1. Imetillukesed.

Schwerteri orhideekasvandusest tellitud taimed on kohal. Sedapuhku keskendusin põhiliselt miniatuuridele. Osalt on minide eelistamine tingitud piiratud ruumist, suures osas aga hoopiski sellest, et need pisikesed putukad lihtsalt meeldivad mulle. Juba mõnda aega soovide nimekirjas olevatest taimedest saabusid nüüd minu koju pisike kuuking Phalaenopsis lobbii ja väike lõhnava õiega tegelane Haraella retrocalla. Natuke planeerimatult saabus ka Phalaenopsis thailandica - tema jäi mulle tellimust tehes lihtsalt silma ja kuna ma ei suutnud valida tema ja P.lobbii vahel, siis võtsingi lõpuks mõlemad.
Olin valmistunud küll väikesteks taimedeks, kuid kohale saabunud kodanikud olid ikkagi ootamatult pisikesed. Neil järel käies oli ka mingi teooria, et olevat kaks nädalat tagasi alles flaskist välja võetud. Huvitav, sest enda teada päris flaskitaimi justkui ei tellinud. Kontrollisin üle ja vähemalt kodulehe andmetel pidid Haraella retrocalla ja P. thailandica olema lähedal õitsemiseale, P.lobbii aga suisa õitsemisealine taim. No elame-näeme, eks nad ju olegi väga väikesed taimed. Kodus taimi lahti pakkides tuvastasin lobbiil vana õievarrekontsu, järelikult on tema juba korra õitsenud küll.
Kodanikud saabusid kõik paljasjuursena, pakituna turbasamblasse. Klassikalist mõõdupuud - tikutopsi - polnud kahjuks käepärast, aga vast sobib võrdlusmomendi tekitamiseks tavaline teeküünal ka. Vasakult alustades Phalaenopsis lobbii, Phalenopsis thailandica ja Haraella retrocalla.


Kuna sain neile järele minna alles hilisõhtul, siis samal päeval enam neid istutada ei jõudnud. Piirdusin sellega, et harutasin nad ettevaatlikult samblast välja, tegin esmase ülevaatuse, puhastasin lehed ja korrastasin juured ning saatsin nad siis kõrgema õhuniiskusega minikasvuhoonesse turbasamblale ööbima. Istutustöö jätsin järgmiseks päevaks.
Muidugi avastasin, et nii väikeste pottide osas olen taas halvasti varustatud. 8cm diameetriga potid jäid selgeks liiga suureks ja väiksemaid (kas 5,5cm või 6cm) oli mul täpselt kaks. Mis seal ikka, jalutasin lähedal asuvasse lillepoodi ja ostsin pottide saamiseks sealsest laibanurgakesest kaks odavat minikuukinga. Kuigi ma tegelikult pottide taaskasutust väga ei hinda (taimehaiguste edasi kandumise oht!), siis ega mul sedapuhku väga valikut polnud. Potid pesin muidugi kuuma veega üle. Kuigi esialgu plaanisin kasutada Currlini substraati, siis see osutus nende miniatuuride jaoks liiga suuretükiliseks ja käiku läks DCM substraat. Pottide põhja panin savipelletid ja poetasin neid mõnel määral ka substraati. Olen avastanud, et need aitavad väikestes pottides parajal määral niiskust hoida ja seetõttu olen viimasel ajal hakanud neid väikesekasvuliste orhideede ümber istutamisel substraadi hulka segama.
Kõik kolm kodanikku said kenasti pottidesse asustatud. Haraella retrocalla juured olid kõige kehvemad, tema oli ainus, kel tõesti osa juuri mädanenud olid. Phalaenopsiste juured olid igati eeskujulikud ja taime enda suurusega võrreldes võiks isegi kasutada sõna "hiiglaslik".
Asustasin värsked saabujad koos pottidega aknalauale suurde klaasvaasi. Õhuniiskus on seal enamjaolt 70-80%, temperatuur on muidugi heitlik - öösiti ca 20-21C, pärastlõunasel ajal võib küündida isegi 29-30C. Samas kuukingadele tundub selline elu üldiselt päris meeldivat. Eks elu näitab, mida need tikupikkused tegelased sellistest tingimustest arvavad.

Haraella retrocalla
Esiplaanil vasakul Haraella retrocalla ja paremal Phalaenopsis thailandica, tagaplaanil udutab Phalaenopsis lobbii

esmaspäev, 27. aprill 2015

Uudised rindelt

Haigemaja, õigemini sanatooriumi asukad tunduvad rahul olevat. Radikaalne lähenemine näib Arlekiin2 puhul soovitud mõju avaldavat - kodanik siiski ei soovi surra ja asus kibekähku tegutsema. Kõigepealt kolletas vanima lehe ja siis hakkas suure usinusega juurekesi punnitama. Ühe juure heleroheline ots on juba kenasti näha ja teine on samuti kohe-kohe nina välja pistmas. Lehed on samuti tugevaks läinud. Mõni kohe tahab karmi kätt tunda.



Rääbik on juurte kasvatamisega täies hoos. Vanad lehed on ikka endiselt õhukesed ja pehmed, ilmselt need ei pruugigi enam taastuda, aga uus kasvav leheke on tugev ja prink.


Patsiendid isekeskis. 


Metsik loodus

Kui keegi kurdab, et tal kasvab orhideepotis sammal (ja seda kuuleb oi! kui tihti!), siis enamasti on tegemist siiski lihtlabase vetikaga, mis on liigse niiskuse, toiteainete rohkuse ja valguse toimel vohama hakanud. Vetikate vohamisega pole mul õnneks probleeme, aga ühes potis kasvab sammal küll. Päriselt. Selline roheline ja tihe ja üldse mitte limane nagu vetikad.
Konkreetne kuuking on juba paar aastat ümber istutamata. Pole sobivat hetke ümber istutamiseks justkui tekkinud ja pole ka vajadust olnud taime segada - juured kenad, taim kasvab ja õitseb normaalselt. Alguses sattus kuidagi natuke elusat sammalt substraadi vahele ja paar aastat segamatut elu on selle täitsa huvitavaks puhmaks kasvatanud. Taime see ei sega, pigem vastupidi - hoiab potis niiskust ja tänu sellele sambakihile kastan seda taime harvem kui teisi. Viimasel ajal olen mitu korda juba tahtnud kodaniku uude substraati ümber kolida, aga alati on tal just õitsemine pooleli. Ilmselt ühel hetkel ikkagi pean teda julmalt keset õitsemist segama, ei jää muud üle.


pühapäev, 26. aprill 2015

Rohevahetus

Tundmatu nr1 kolis eile ühe toreda orhideehuvilise juurde, sealt aga tuli minuga kaasa üks teine väike kuukingahakatis. Kodune hüüdnimi saab tal olema selline, nagu andja tema värvust esimese hooga kirjeldas - ebamäärane. Õiteni läheb temal küll veel natukene aega, aga esiti pidavat need olema natuke pruunid, natuke kollased ja natuke lillakad, aga õie vananedes muutub toon järjest puhtamaks ja heledamaks lillaks. Vaat selline kameeleon siis.
Ümberistutamist ta ei vajanud, aga kuna transportimisel osa substraati nagunii potist lahkuda üritas, siis kohendasin taimehakatise asendit potis ja lisasin oma substraati juurde. Koha leidis ta elutoa aknalauale, esialgu elab koos minidega, kuni kasv veel lubab.



laupäev, 25. aprill 2015

Kõik on hästi!

Rõõm on tõdeda, et kahe kuukingaga, kes veel märtsi alguses mulle natuke muret valmistasid, on praeguseks kõik hästi!
Helelilla triibik hakkas kenasti uut lehte kasvatama, mis tähendab, et tema kasvupunkt on terve ja toimiv.


Prisma imelooma kaua oodatud keiki on juba täitsa suur ja asus endale juuri kasvatama. Väike juurenöps on juba ilusti näha. Tore!



teisipäev, 21. aprill 2015

Ümberkorraldused

Kuna vahepeal valitses sobivas suuruses pottide põud, siis sai mõned kodanikud hädapärast ajutistesse nõudesse kolitud. Nüüd on tellitud potid kohal ja eile võtsin olukorra lahendamise käsile. Paphiopedilum praestans sai liiga suurest potist väiksemasse tõstetud. Paphiopedilum Black Jack pääses kitsast ja sügavast topsist, mida pidasin tema jaoks liiga umbseks. Istutasin ümber ka Phalaenopsis equestris 'Apari' orange - temal polnud otseselt midagi häda, tahtsin lihtsalt endale tuttavasse substraati tõsta. Juured olid kenad, paar vanemat ja kuivanut siiski eemaldasin.

Äsja saabunud Phragmipedium tegi mulle ikkagi muret, kuna tundsin, et talle antud pott sai liiga suur, kõik sobiva kujuga anumad olid kas liiga väikesed või liiga ruumikad. Lõpuks turgatas õhtul pähe, et puhmik on piisavalt suur, et seda võiks jagada. See lahendaks potiprobleemi koheselt. Praktiliselt öö hakul leidsin alles aega temaga tegeleda. Phragmipediumil oli kokku 9 võrset, neist kaheksa enam-vähem ja üks niruke. Algne plaan oli jagada nii, et kumbki saaks neli head võrset. Lähemal uurimisel selgus, et lihtsam ja otstarbekam on jagada siiski veidi ebavõrdsemalt. Lõpuks jäi ühele taimele 6 ja teisele kolm võrset. Suurem puhmas mahtus kenasti plastikust õlletopsi ja jääb katsetuseks semi-hüdrosse. Väiksema istutasin väikesse plastiktopsi ja tavalisse substraati, millesse lisasin natuke savipelleteid. Mõneti hea võrdlusmoment ka, kumb kasvatamisviis neile rohkem istub. Koha leidsid mõlemad kõrvuti vannitoa aknale, üritasin nad võimalikult hästi kassi eest teiste taimede vahele peita. Ühtegi aktiivset juurt hetkel ei olnud, aga jagamiseks peaks praegu soodne aeg olema ja loodan parimat.




pühapäev, 19. aprill 2015

Kutsuge kirurg!

Ühel uuemal kuukingal olid tüveosas lehe baasi juures selline natuke mustjas ala. Otseselt see justkui suuremaks ei läinud ja ma polnud viitsinud seda lähemalt näppida. Täna jäi see aga jälle silma ja nokkisin veidi leheserva lahti, et sinna alla piiluda. Avanev vaatepilt polnud just eriti meeldiv.


Kuna polnud teada, kui suure ulatusega kahjustus on, otsustasin seekord kirurgilise sekkumise kasuks. Lõikasin ettevaatlikult skalpelliga kahjustatud osa välja, iga lõike järel desinfitseerisin skalpellitera alkoholilahusega, et protsessi mitte tervetele kudedele edasi kanda. Õnneks selgus, et haaratud oli põhiliselt ainult ühe lehe paksune osa.



Silusin servad natuke viisakamaks ja kraapisin ettevaatlikult veel tumedaid kohti vähemaks. Edasi puistasin kaneeliga üle ja patsient jääb jälgimisele. Taim ise tegelikult tunneb ennast pealtnäha hästi ja kasvatab uut lehte, seega teadsin, et südamikuni protsess õnneks ei ulatu. 


22.07.2015 Veidi enam kui kolm kuud hiljem on taim lõikusest väga kenasti taastunud, lõigatud kohta pole uute juurte alt peaagu nähagi ja uus õievars on samuti kasvamas. 



Phragmipedium Memoria Garren Weaver

Selle aasta esimene tellimus on kohal. Peruflorast saabus paar päeva tagasi minu jaoks täiesti uus ja tundmatu kodanik - Phragmipedium ehk paelking. Phragmipediumid on mulle juba tükk aega huvi pakkunud ja otsustasin lõpuks ühe katseks ka koju tuua. Kogemust mul nendega pole ja seega ei oska öelda, mis saama hakkab. Tean ainult seda, et tahavad väidetavalt veenusekingadest enam valgust ja on üsna janused tegelased. Üritan temaga ikka jutule saada ja kui õnnestub, siis ei pruugi see kodanik jääda viimaseks omasuguste seas.
Täpsemalt kannab minu taim nime Phragmipedium Memoria Garren Weaver ja on kahe loodusliku liigi, Phragmipedium wallisii ja Phragmipedium pearcei ristand. Hübriid on registreeritud aastal 1994. Kuna väljaspoolt Euroopa Liitu imporditakse taimed paljasjuursetena, siis tuli ka tema kuni Saksamaani täiesti alasti olekus. Tellimuse organiseerija aitas ta vahepeatuse ajal kenasti riidesse ja minuni jõudis ta juba üsna vahvas samblanutsakus.



Harutasin ta samblast ettevaatlikult lahti. Juured olid esmasel vaatlusel vähemalt võhiku jaoks täitsa normaalsed. Natuke surnud juuri siiski eemaldasin. Istutasin teda kiirkorras, muude tegemiste vahepeal ja unustasin pildid muidugi juurtest tegemata. Kuna phragmipediumid tahavad suhteliselt niisket keskkonda, siis otsustasin panna ta savipelletite sisse. Kardan natuke, et substraadis ei suuda äkki seda õiget tasakaalu piisava ja üleliigse niiskuse vahel saavutada. Taime suurus oli istutamise seisukohast natuke kehvavõitu, nimelt ei suutnud ma leida sobiva suurusega ja kujuga anumat. Ma millegipärast arvasin, et saabuv kodanik on tunduvalt suurem. Otsustasin riskida ja istutasin ta veidi suuremasse plastikust potti, millele sai ise augud külgedele tehtud. Istutusmaterjaliks savipelletid ja põhja jätan sentimeetri-pooleteise jagu vett ehk siis semi-hüdro, nagu sellist asja nimetatakse. Kuna pott sai siiski vajaminevast suurem, plaanin taimel hoolikalt silma peal hoida ja vajadusel olen valmis kasvutingimusi muutma. Vaatame, mis saama hakkab.

See on muidugi üks neist taimedest, kes sai tellitud puhtalt õie järgi otsustades. Muidu mulle meeldivad pigem laiade lehtedega variandid, mitte sellised kitsalehelised puhmad. Nagu abikaasa mõistlikult mainis, siis pealtnäha selliseid kasvab ju Emajõe ääres ka hulganisti. Aga õied, õied... Eks ma tegelikult arvestasin, et ilma õiteta pole see eriti dekoratiivne kodanik, seega polnud tema heinalik olemus tegelikult üllatuseks. Suur miinus, millele ma alles pärast hakkasin mõtlema - sellised peenikesed ja karedad lehed on totaalselt kassi lemmikud. Peitsin taime igaks juhuks vannituppa brassia hübriidi taha varju, loodetavasti ablas kasselajas seda seal ei märka. Muidu pole vist lootustki, isegi ontsiidium on auguliseks näritud.

***

Täna läksid oma uude koju Esimese keiki, Põõsa keiki, valge mini ja Väike kollane. Esimesed kolm vahetasid kodu seetõttu, et ruumipuudusel ei ole erilist mõtet mitut täpselt samasuguste õitega taime pidada. Väikese kollase õied on küll väga armsad, ent väga kiiresti pleekuvad, samuti oli temast kasvanud igavene jurakas lehmake ja mul on iga sentimeeter kasvuruumi arvel. Seetõttu eelistaksin tema asemel näha pigem väikesekasvulist kollast varianti, mille õite kirgas värvus ka paremini püsiks. Hoian kollaseõieliste pakkumiste osas edaspidigi silmad lahti.

Nüüd on uue kodu ootel veel Tundmatu nr1, kes õigupoolest ju enam tundmatu polegi.


neljapäev, 16. aprill 2015

Uus ja uhke haigemaja

Jätkame uudistega rindelt. Kuna haigeid on juba mitu, siis polnud neil seal kilekoti sees just eriti palju õhuruumi ja esteetilisest küljest ei meeldinud see mulle samuti. Sestap soetasin eile aianduspoest täiesti tavalise toakasvuhoone või minikasvuhoone, kuidas neid nüüd täpselt nimetataksegi. Valisin veidi kallima variandi, sest sellel olid avatavad õhuaknad ja välimus ka veidi apetiitsem kui päris paarieurostel karpidel. Muidugi on alati võimalik ka ära kasutada näiteks vanu läbipaistvaid tordikarpe, aga minul sellist asja käepärast polnud ja tordi ostmine poleks oluliselt odavam tulnud. Samuti mulle ikka imponeerisid need õhutusavad. Materjal ka väheke tugevam kui neil ühekordsetel karpidel, korralik tugev plastik.
Kolisin kodanikud koos oma aluskarbiga lihtsalt uude haiglahoonesse. Õhuniiskus on enamjaolt üle 90%, temperatuur ca 24C. Väga hea, dehüdreerumine lehtede kaudu peaks oluliselt vähenema! Vaatame, kas patsiendid kiidavad heaks.
Enne pildi tegemist oli kaas mõnda aega pealt ära, niisutasin lehti ja kontrollisin olukorda. Sellepärast ka õhuniiskus mõõdikul madalam, alles taastub.


teisipäev, 14. aprill 2015

Arlekiin2 - saaga jätkub vol.2

Projekt "Juuretu kuukinga päästmine" sai täna veidi planeerimatult teise katsealuse lisaks, Rääbikule seltsiks sai tõstetud nüüdseks täiesti juuretu Arlekiin2.
Kodanik tuli minu juurde jaanuaris ja hetkel on meil juba aprill, aga siiani pole ta suvatsenud mitte üht ainumast juurepoega endale tekitada. Üldseisundis pole samuti muutusi - ei lähe paremaks, ei lähe halvemaks ka mitte. Täna sai minu kannatus lõpuks otsa. Kodaniku ainus allesjäänud juur ei olnud just kõige paremate killast, kuigi oli veel elus ja otsustasin lõpuks tavatult radikaalse lahenduse kasuks. Kuigi enamasti ma püüan taime reanimeerimisel säilitada nii palju juuri kui võimalik, siis täna sai trots minust võitu ja võtsin selle viimasegi maha. Nüüd ei jää kodanikul lihtsalt muud üle, kui hakata uusi kasvatama või siis ära surra. On täiesti võimalik, et Arlekiin2 läheb ajalukku kui esimene minu poolt mõrvatud kuuking. Või noh, leebemalt öeldes esimene, kelle reanimeerimine ei õnnestu. Selle riski ma olen nõus võtma.
Kolisin nuditud seltsimehe Rääbiku juurde kergkruusale ja samblale. Kuna õhuniiskuse madal tase on hetkel probleemiks, siis istuvad patsiendid kilekoti all. Kord päevas võtan selle siiski maha, õhutamiseks ja samal ajal niisutan lehti veega. Kilekoti eesmärk on niiskust hoida ja sellega taimede dehüdreerumist vähendada, põhimõtteliselt nagu minikasvuhoone. Samal ajal suurendab kilekott mädaniku tekkimise riski, mistõttu täiesti umbselt ma neid seal hoida ei riski, kott on pidevalt ühest otsast avatud.
Asume ootele. Võib minna nii ja võib minna naa. Loodame siiski parimat.




esmaspäev, 13. aprill 2015

Edeneb!

Juuretu kuukinga päästmise projekt vaikselt edeneb, uute juurte ninad aktiivsed ja uudishimulikud ning teevad juba suure ilmaga tutvust. Täpsemalt katsealuse Rääbiku oma postituses.


pühapäev, 5. aprill 2015

Kaks uut kuukinga

Täna jõudsid minuni kaks toredat väikest kuukinga, kes tulid koos ühe kaashuvilise juurest. Nagu tavaks, teen esmase tutvustuse kohe ära. Kuna taimed saabusid kogenud orhideepidaja juurest ja on väga kenad, lisaks ka minu kodus valitsev väikeste pottide põud, siis kohe ümber ei istutanud. Ootan tellimusega saabuvad potid kõigepealt ära.

Esiteks pika nimega kodanik Phalaenopsis equestris 'Apari' var. orange. Väga kenasti hooldatud taim, lausa lust vaadata ilma õitetagi.


Teiseks tulijaks on tore hübriid nimega Phalaenopsis Little Sister (Phalaenopsis equestris x maculata). Temal on imepeenike õievars ka kaasas, seda oli isegi korralikult pildile raske püüda. Vaatame, kas tahab seda minu juures edasi kasvatada või on pikk sõit ja teistsugused kasvutingimused talle liig. Eks tulevik näitab!



laupäev, 4. aprill 2015

Klaasvaasi-projekt

Keskküttega korteris on orhideepidaja põhiliseks mureks muidugi õhuniiskus, õigemini selle puudulikkus. Vahepeal langes antud näitaja minu elutoas juba 35% ja seda on ikka väga vähe. Eriti kannatavad madala õhuniiskuse käes miniatuurid, nende pisikesed potid kuivavad siis imekiiresti läbi ja päris iga päev ma neid kahjuks kasta ei jõua. Lühidalt öelduna olen juba mõnda aega mõelnud, kuidas nende olukorda natukenegi parandada.
Ideaalilähedane lahendus oleks muidugi spetsiaalne taimekapp, aga tillukeses korteris selle jaoks ruumi leida on natuke keeruline. Põhimõtteliselt ühe pisikese terraariumi suudaksin kummutile ära mahutada, aga sobiva variandi leidmine võtab tõenäoliselt omajagu aega ja ma pole veel päris selgusele jõudnud, milline see täpselt olema peaks.
Ajutise lahendusena otsustasin katsetada täiesti tavalist ümmargust klaasvaasi, mis on põhimõtteliselt lausa klassika. Alumiseks kihiks laotasin kergkruusa, peale elus turbasammal ja sellele omakorda neli katsealust oma potikestega. Õnnelikeks väljavalituteks said praegused kõige pisemad - Phalaenopsis Partris, K S Evergreen ja kaks tillukest nimetut kuukinga. Vaatame, kuidas neile meeldib. Iseenesest äärmuslikult lihtne ja odav lahendus, kerge ka vajadusel kasvõi puhastamiseks lahti võtta.
Mõned päevad mõõtmisi näitavad, et kui muidu on toas akna juures õhuniiskus keskmiselt 45%, siis klaasvaasis on see umbes 80%. Temperatuur toas ca 24C, vaasis umbes sama või pool kraadi kõrgem. Pealt on täiesti avatud, kergkruusa vahele põhja jätsin natuke vett niiskuse tekitamiseks. Taimedeni vesi ei ulatu.