Märts '20

Vahepeal on jälle pikk vaikusehetk. Mõned õitsemised on jäänud jäädvustamata. Mõned said siiski pildile püütud.
Midagi ilusat keset koroonapaanikat.

Phalaenopsis mannii var flava

Rääbik

Phalaenopsis Anna Larati Soekardi

Istutamised 2019 (5) ja -1

Täna said istutatud

• Paphiopedilum praestans - kasvatab jätkuvalt väga rõõmsalt lehti, juured on kenad, aga õitsemisega ei tegele. Minu juurde jõudis ta eelmisest kodust just sel põhjusel, et õisi ei tulnud ega tulnud. Eelmine omanik arvas, et ehk on tema jaoks liiga jahe. Noh, minu juures on soe küll, aga õisi pole siiani näinud. Eks ootame edasi. Viitsisin mõned pildid ka klõpsida, plaanin need mingil ajal eraldi postitusena panna. 
• Kuukingahübriidid - Table Dance, Esimene ja Rääbik. Table Dance juuri sai kärbitud ja läks tagasi samasse potti. Esimese juured olid tip-top ja sai veidi kõrgema, aga muidu sama suure poti. Rääbik on jälle rääbik. Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida, eks ikka hooldusvead maksavad kätte. Kuna vahepealne aja- ja energiakriis ei võimaldanud taimedele korralikku hooldust pakkuda, siis esmajärjekorras jõudis kastmisring alati looduslike liikideni. Selge diskrimineerimine muidugi. Rääbik oli kõige väiksemas potis ja kuivas ilmselgelt kõige kiiremini läbi. Vanemad lehed olid vahepeal juba kenasti kortsus. Kui kastmisega jälle järje peale sain, hakkas lehtede olukord vaikselt õnneks paremaks minema. Tänasel istutamisel oli pika põua ootuspärane tagajärg kenasti näha - eemaldasin peotäie kuivanud juuri. Õnneks jäi piisaval hulgal noori juuri ka alles, seega saame hakkama. Rääbik sai ka numbri võrra väiksema poti, ikka juurtele vastavas suuruses. 

Substraadiks läks kõikidele potti DCM, mille ma Gardestist müügilt avastasin. Plaanisin küll alguses Kekkilä substraati võtta, aga pärast viimast kogemust seenetanud kotiga haaras käsi pigem DCM-i järele. Suuremate kuukingade ja katleiade jaoks eelistaksin siiski veidi suurematükilist, seega eks ma pean kuskilt normaalse Kekkilä koti ka ikkagi otsima.

Paphiopedilum King Arthur sai omale uue kodu kaasorhideehuvilise juures. Aknalauaruum on paraku piiratud ja mulle meeldivad veidi teistsugused õied lihtsalt rohkem. 

Kuukingad, need nimetud

Natukene ilupilte kuukingaõitest ka, neist kõige tavalisematest.

Rääbiku kahvaturoheline õis võlub oma lihtsusega.

Table Dance ja tema vana ning juba kahvatunud õis. Roosa varjund on lihtsalt ime-ime õrn, natuke nagu lihtsalt ettekujutus roosast.

Täpik. Ainuke nimetu kuuking, mille olen raatsinud täishinnaga osta.

Veebruarikuine

Kevade ootus on juba hirmsuureks kasvanud. Aga pole viga, päike võtab järjest kõrgmaid kaari ja varsti on igatalvine vaikelu taas korraks möödanik. Praegu olen üritanud muu kiire elu kõrvalt kastmistega järje peale saada. Eks see ole kulgenud oma tõusude ja mõõnadega ning selge on see, et kollektsiooni väga palju suuremaks lasta ei saa. Pigem tuleb teha valikuid. Samuti peab nentima, et kolimine oli paljudele taimedele korralik ehmatus, kuna üleöö tuli kohaneda hoopis teiste tingimustega kui seni.
Hetkel on tavapäraselt hübriidkuukingade õitseaeg, enamik on kas õitsemise äsja lõpetanud või õitega, mõned üksikud veel avavad pungi.
Kunagise uhke Prisma imelooma keiki jõudis oma esimese õitsemiseni. Õisi on küll üks, aga taimgi ole alles üsna väike. Selle värvusega on nagu violetsete-punastega ikka, täpset tooni on pildile keeruline tabada. Ei õnnestunudki. Päriselt on õis sügavalt purpurne ja helkivalt sametine, väga kaunist tooni. Pildile jääb koledalt punane.

Phalaenopsis Anna-Larati Soekardi on kahe õievarrega ametis. Teisel avab veel pungi.

Rääbikul on samuti õied küljes. Endiselt veatult rohekaskollased.

Tundmatu taime keiki ehk Ebamäärane on samuti oma esimese õie valmis saanud. Tuleb välja, et tema on üsna kahvatu lilla, mille servad on tõesti ebamäärase pruunika tooniga. Pole just eriti ahvatlev kombinatsioon, aga kuna taim on hetkel väike ja ruumi palju ei võta, siis esialgu uut kodu otsima ei hakka.

Rääbiku update

Teeneline katsealune Rääbik on jõudnud oma esimese õieni. Algne plaan nägi ette kehvas olukorras taime eksperimentaalse ülesturgutamise koos dokumenteerimisega ja seejärel kavatsesin talle uue kodu otsida. Aga enne tahtsin huvi pärast õied ära oodata. Pungade arenemise ajal arvasin, et tõenäoliselt on tegemist valgeõielise isendiga, aga selgus, et tegelik toon on hoopis puhas kollakasroheline (või rohekaskollane, kuidas kelllelegi tundub). Nüüd ma veidi mõtlen, mida temaga siis peale hakata, kuna välimus on päris kena. Vähemalt esialgu ta uut kodu otsima ei hakka.

Rääbiku lugu saab lähemalt lugeda juuretu kuukinga reanimeerimise postitusest.

Tehtud!

Juuretu kuukinga päästmise projektile võib joone alla tõmmata - subjekt ei vaja enam ammu päästmist. Täna istutasin kodaniku suuremasse potti ja praeguseks elab ta täiesti tavapärast kuukingaelu. Ei mingit erikohtlemist ega lehtede niisutamist. Algusest siiani on kulunud 8 kuud.
Täpsemalt saab lugeda SIIT.

Uudised rindelt

Haigemaja, õigemini sanatooriumi asukad tunduvad rahul olevat. Radikaalne lähenemine näib Arlekiin2 puhul soovitud mõju avaldavat - kodanik siiski ei soovi surra ja asus kibekähku tegutsema. Kõigepealt kolletas vanima lehe ja siis hakkas suure usinusega juurekesi punnitama. Ühe juure heleroheline ots on juba kenasti näha ja teine on samuti kohe-kohe nina välja pistmas. Lehed on samuti tugevaks läinud. Mõni kohe tahab karmi kätt tunda.

Rääbik on juurte kasvatamisega täies hoos. Vanad lehed on ikka endiselt õhukesed ja pehmed, ilmselt need ei pruugigi enam taastuda, aga uus kasvav leheke on tugev ja prink.

Patsiendid isekeskis. 

Edeneb!

Juuretu kuukinga päästmise projekt vaikselt edeneb, uute juurte ninad aktiivsed ja uudishimulikud ning teevad juba suure ilmaga tutvust. Täpsemalt katsealuse Rääbiku oma postituses.

Õppeprojekt nr 1 - kuukinga päästmine.

Katsealuseks on tundmatut päritolu keskmist kasvu hübriidkuuking, kes sai lillepoest koju lohistatud. Õisi loomulikult ei ole, see-eest on neli pehmeks läinud lehte. Eesmärk - püüda taim uuesti elule turgutada, sealjuures vaheetappe nii ajaliselt kui ka pildiliselt dokumenteerides.

Üldine ülevaatus: selged dehüdreerumise tunnused - lehed pehmed, lötsid ja kortsulised ehk taim on nähtavalt janus. Võimalikke põhjuseid on enamasti kaks - kas on taim ise korralik, kuid vett antakse liiga vähe või on vett küll piisavalt, aga taim ei suuda seda omastada. Viimasel juhul on probleemiks enamasti juured või õigemini nende puudumine. Ja juurte hävimine on enamasti põhjustatud ebaõigest kastmisest ja/või poti valest suurusest.

Kõigepealt esmane portree, nii nagu ta poest tuli.

Lähemal uurimisel osutus muidugi oodatult õigeks see teine, toimivate juurte puudumisest tulenev variant. Kallasin taime ettevaatlikult koos substraadiga potist välja. Vana kuivanud juurepall oli substraadi ülaosas, ca 1/3 poti ulatuses, 2/3 potist oli puhas substraat.

Panin taime 15 minutiks juuripidi leigesse vette ligunema, seni võtsin valmis asjad, mida esmaselt tarvis läheb. Palju vaja ei ole - marlitutikud ja alkoholilahus desinfitseerimiseks ja puhastamiseks, tervavad käärid surnud juurte eemaldamiseks ja kaneel lõikekohtade töötlemiseks. 

Pärast leotamist oli hästi näha, millised juured olid surnud ja milliseid võis veel elusaks pidada. Surnud juured muutusid pehmeks ja jäid pruuniks, elusad jupid seevastu omandasid vett imades rohekama värvuse. Lehed said alkoholilahusega puhastatud. 

Eemaldasin surnud juured ja lõikasin kuivanud õievarrejupid esteetilistel kaalutlustel lühemaks. Ega neid elusaid juuri palju alles ei jäänudki, kolm sellist enamvähem jupikest. Ei olnud needki kõige ilusamad, kuid jätsin ikkagi esialgu alles. Elu on näidanud, et kui taimest asja saab ja uued juured tulevad, siis need poolkehvad saavad lõpuks ikkagi hukka. Aga seni las olla, ehk saab taim neist veidi ikkagi abi.  

Järgmiseks kaneelitasin lõikekohad. Panin kaneeli päris paksult. Kaotada pole ju väga midagi ja pigem veidi rohkem kui vähem, halba see ei tee. 

Nüüd tuleb see osa, kus igaüks saab ise improviseerida ja taimele sobiva haigevoodi ette valmistada. Peamine, et on sobivalt niiskust hoidev ja aitab uusi juurekesi välja meelitada. Minul oli käepärast männikoor ja kuivatatud turbasammal. Elus sammal oleks kindlasti parem variant, aga seda pole keset veebruari enamasti võtta. Samas on inimesed kasutanud isegi pesušvamme, kuidas kellegi fantaasia võtab. Sobib kõik, mis oma ülesannet täidab. 

Ümbrisnõuks leidsin täiesti tavalise plastikust karbi, põhja männikooretükid, sinna peale samblapadi ja sellele sai toetatud see õnnetu kuuking. Veidi sammalt sai ka juurejäänuste peale pandud, mitte paksult, vaid sellise õhukese kirmena. Et ei jääks pildilt vale mulje - taim on tegelikult sambla peal, mitte sügavalt selle sisse istutatud. Otseselt tüve vastu ma sammalt ei kuhjanud, jätsin sinna õhuruumi, et mädanikku ei tekiks. Lehtedele veidi sooja veega pritsimist ja valmis. Männikoort ja sammalt sai enne veidi leiges vees leotatud, et need jõuaksid endasse niiskust koguda. 

Kolis esialgu elutuppa, lambi juurde. Edaspidi saab igapäevaselt sooja veega pritsimist, et kaotatud veevarusid taastada. Mõne kuuga peaks näha olema, mis temast saama hakkab. Seniks jääb üle ainult oodata, pöidlad pihus!

NB! Kuna taimel juuri praktiliselt ei ole, siis juurte kaudu ta vett kätte ei saa. Seetõttu on väga oluline nö lehtede kaudu kastmine ehk pritsimine. Prits peaks olema võimalikult peenikest udu tekitav ja oluline on, et vett ei satuks taime keskossa (rosetti) ega lehekaenlasse - võib tekkida mädanik! Võimalik on ka märja lapikesega igapäevaselt lehti niisutada.

03.03.2015 Eemaldasin kaks lühemat juurejupikest, kuna oli selge, et neist siiski elulooma ei ole. Kolmas juurejäänus veel püsib.

23.03.2015 Ülevaatus. Üldseisundis olulisi muutusi pole. Lehed õhukesed, pehmed hoolimata igapäevasest sooja veega piserdamisest. Taimel on varud juba otsakorral. Siiski mõned väikesed muutused on - rosetist on uus leheke nina välja pistnud ja juurekaelalt avastasin uue juurenöpsiku piilumas. Vaatame, kas jaksab ennast siiski elule vedada, aeg hakkab kahjuks otsa saama.

Üldseisund - ei midagi rõõmustavat.

Uus leheke on kasvamas.

Uus juure on ninaotsa välja ajanud.

25.03.2015 Leidsin lõpuks kaubandusest sobivat kergkruusa ja otsustasin patsiendi sellele ümber tõsta. Männikoor sai esialgu kasutusele võetud, kuna oli kodus käepärast olemas, kuid ei olnud ideaalne lahendus. Koor kipub kiiresti läbi kuivama, samas niiskuse käes jällegi on hallitus kiire tulema, orgaanika ju. Savipelletid peaks niiskust kauem hoidma, samas pole need taime külje all märjad. Niisiis sai kodanik kergkruusale kolitud. Veidi sammalt seltsiks ja loodame parimat!

27.03.2015 Muutuste tuules. Ootamatult õnnestus saada veidi värsket ja täitsa elusat turbasammalt, mis on reanimeerimisel tegelikult täiesti asendamatu abimees. Seega sai kuivatatud sammal tänasest elusa vastu välja vahetatud. Tundub, et praeguseks on parim võimalik toetav ravi patsiendini jõudnud, nüüd peab kodanik ise ka veidi pingutama.

13.04.2015 Uued juured on tulemas. Praeguseks on vanal juurejupil ots aktiivseks muutunud, kaks arvestavat uut juurekest on kasvamas ja kolmas pistab ka juba ninaotsa välja. Üldine seisund suhteliselt sama, ainult uus leheke on taas pikemaks veninud. Visalt, kuid kindlalt liigub praegu paremuse suunas. Tore! Päris kobedaks saamiseni on siiski veel pikk tee käia.

27.04.2015 Juured kasvavad jõudsalt ja hiljemalt mõne kuu pärast võib hakata juba potti kolimisele mõtlema. Lehed on jätkuvalt üsna samas seisus, küll tugevamad, kuid õhukesed ja rabedad. Ilmselt on kahjustus nii suur, et need enam ei taastu. Seevastu uus leheke on tugev ja prink. Täna sai lisaks lehtede niisutamisele ka väga lahja väetiseveega lehti kastetud. Muidu jätkab vanal režiimil.

10.05.2015 Varsti võib hakata potti istutamisele mõtlema. Lehed on muutunud tugevamaks.

19.05.2015 Täna sai kodanik potti kolitud. Ei tahtnud enam väga edasi lükata, kuna hiljem on harali kasvanud pikki juuri keeruline väiksesse potti mahutada. Substraadiks Currlini männikoor savipelletitega segatult. Järelravi muidugi jätkub - ettevaatlik kastmine ja lehtede niisutamine, aga haigemajast tõstsin ta välja. Uue elukoha leidis aknalaual teiste vahele.

Võrdlusmoment ka. Kuigi lehed pole täielikult taastunud ja ilmselt ei taastugi, siis üldpilt on sellegi poolest juba märksa rõõmsam.

Enne...

... ja nüüd. 

Edasine hooldus on nagu kuukingal ikka, aga mõnede lisanditega. Kastmine juurte järgi - oluline mitte üle kasta ja samas ei tohi sellist taime kindlasti janusse jätta. Vahepeal niisutan jätkuvalt ka lehti edasi. Kastmisest saab rohkem lugeda SIIT.

29.10.2015 Ümberistutamine. Pisike pott oli juuri üsna täis saanud ja kuivas väga ruttu läbi. Kuna mul ei ole aega ega tahtmist teda iga päev kasta, siis otsustasin Rääbiku suuremasse potti ümber kolida. Juurte olukord on väga hea, lehed järjest tugevamad ja uus leht tuleb juba peaaegu normaalne. Eemaldasin kõige vanema lehe, mis hakkas kolletuma. Kogu protsess on aega võtnud 8 kuud. Mingit erihooldust see taim enam ei vaja.

01.04.2016 Taim tunneb ennast hästi ja avas täna oma esimese õie! Algusest siiani on kulunud veidi üle aasta.