esmaspäev, 15. veebruar 2021

Kevadlill

Pleione on jätkuvalt elus kõigi kannatuste kiuste ja sel aastal näitab isegi õisi. 

2019 aastal saadud bulbidest osa läks juba esimesel aastal kõige kaduva teed, peamiselt minu ebapädeva hoolduse tõttu. Ma ei osanud absoluutselt arvestada, KUI palju vett pleione kasvuhooajal tegelikult tahab. Seepärast sai teda kastetud pigem mõõdukalt ja suvitas ta küll rõdul, aga igaks juhuks katuse all. Tulemuseks oli vähe uusi bulbe ja needki üsna pisikesed. Pakkisin need vähesed siis sügisel paberisse ja talvitusid kenasti tavalises külmikus. 

2020 suvel oli natuke targem. Aga tõepoolest õige natuke. Kui ilmad olid piisavalt soojad, tõstsin poti aeda lageda taeva alla. Või õigemini elupuude vahele, et päike otse pähe ei kuumutaks. Seega sai Pleione suve jooksul kaela kogu vihma, mida taevast tuli ja elupuude tihe vari kaitses lehti kõrbemise eest. Miinuspoolele pean märkima teod ja nälkjad, kes osa bulbe lihtsalt nahka pistsid. Ja koera, kes mitu korda potis kraapimas käis. Aga tundub, et lageda taeva all suvitamine mõjus allesjäänud bulbidele hästi. Sügiseks oli üks hästi priske ja mitu väiksemat mugulat kälmikusse panemiseks valmis. 

Eelmisel nädalal otsustasin piiluda, kuidas bulbidel külmikus läheb. Hea olin, et uurima hakkasin - suurimal bulbil olid juba kolm õievart ca 3cm pikkuseks kasvatatud. Edasi tõstsin kõik kodanikud potti ja ootan kastmisega esimeste lehekesteni. Suveks lähevad uuesti õue lageda taeva alla, ainult tigude ja nälkjate osas pean mingi lahenduse välja mõtlema. 


reede, 5. veebruar 2021

Pärast igavikulist vaikust...

 ...ärkas Okasroosike korraks üles ja pööras teise külje. 

Tõestuseks, et mul mõned orhideed ikka veel on, tegin mõned pildikesed. 


Cattleya (end. Laelia) alaorii. Nagu ikka, järsku tekkinud üllatusõis, mis ka kiiresti hääbub. 



Cattleya cernua. Pisike tumepunane lilleke. 



Täitsa nimetu, ent sentimentaalsetel põhjustel säilitatav kuuking. 




Teine nimetu. Või õigemini registreerimata hübriid, levitatud on tead nii 'Flower Pearls' kui ka mõne muu nime all. Mulle meeldivad need vahukommiroosad väikesed õied. Lehed on allküljelt purpurlillad ja noortel lehtedel on nähtav tähniline muster. 


Phalaenopsis 'Anna Larati Soekardi', ilus nagu alati. 


Phalaenopsis lueddemanniana. Üks lõhnavatest kuukingadest. 


Paphiopedilum 'White Lady'.


Paphiopedilum delenatii alba. 


P. 'White Lady' ja P. delenatii alba ühispildid. 


esmaspäev, 20. aprill 2020

Valged kingad

Vahepeal sai lillepoe allahindluste osakonnast kaks veenusekinga koju taritud. Tõenäoliselt on tegemist orhideenäituseks toodud kauba riismetega.
Mõlemad peaksid olema valge õiega ja mõlemad on komplekshübriidid.
Esimesena rabasin kaasa 'Mrs White' nime kandva poti. Tema esivanemad peaksid olema 'Ice Age' ja 'Icy Icy Wind'. Õit enam kaasas polnud, seega täpset välimust ei teagi. See peaks kunagi loodetavasti selguma.
Teisena tuli 'White Lady', sugupuu ütleb, et 'White Knight' x 'Ice Age'. Temal on üks vananev õiejäänus ühes, see on igatahes valge ja suurem kui minu peopesa. Mul polnud üldse plaanis kahte suhteliselt sarnast isendit hankida, aga noh, 70% hinnaalandust ilmselgelt mõjub mõistusele halvasti.


Lohepead

Bulbophyllum nymphopolitanum õitseb ja haiseb taas. Kaks õit on lahtis, kolmas avanemas ja neljas alles pungafaasis. Haisu jätkub kauemaks!

 





esmaspäev, 13. aprill 2020

Aprill

Tarisin Gardesti leiunurgast endale koju uue veenusekinga, silt väitis, et komplekshübriid 'Mrs White'. Kuna valged veenusekingad on üks õrn koht ja hind oli ka olematu, siis kaua ei mõelnud, Seda enam, et eriolukorras saab poodigi üliharva. Hiljem googeldades selgus küll, et õis on suhteliselt lopergune mürakas, aga noh, siis on. Ma muidu eelistan küll dünaamilisemat vormi, aga kuna poodi telefoni kaasa ei võtnud, siis kohapeal uurida ei saanud. Vähemalt on valge.

Paar pilti kah, küll mitte veenuskingadest.

Nimetu katleiahübriid, see oranžiõieline.


Phalaenopsis Mini Mark


Ja täiesti ebatraditsiooniliselt üks mitteorhidee ka. Lapse soovil tulnud varjukannike. Saabus eelmisel aastal koos villtäide kolooniaga. Õievarred võtsin maha, pidasime usinalt võitlust, alkoholi voolas ojadena ja varjukannike oli lõpuks väljanägemiselt üsna räbal, aga villtäivaba. Ühtlasi selgus, et erinevalt orhideedest varjukannikese lehtedele tugev alkoholilahus väga ei meeldi, kõrvetab kohati lehe ära. Aga nüüd on uued lehed kasvatatud ja õied kah kenasti kohal.

reede, 20. märts 2020

Märts '20

Vahepeal on jälle pikk vaikusehetk. Mõned õitsemised on jäänud jäädvustamata. Mõned said siiski pildile püütud.
Midagi ilusat keset koroonapaanikat.

Phalaenopsis mannii var flava


Rääbik


Phalaenopsis Anna Larati Soekardi


reede, 27. detsember 2019

Jõululill

Selle aasta jõululill on minu kodus Sedirea japonica. Meeldivalt sidrunilõhnalised õied avanesid tegelikult juba paar päeva enne jõululaupäeva, aga õnneks kestavad need üsna kaua. Eelmisel aastal õitses ta märtsis, aga eks sel aastal tulebki kevad teisiti - õues õitsevad võõrasemad ja sibuliirised ja krookused tulevad juba üles... Osa kevadest tuleb juba detsembris kätte. Loodetavasti jääb midagi ikka PÄRIS kevadeks ka.




teisipäev, 10. detsember 2019

Detsembrine

Detsember on veenusekingade kuu. Paphiopedilum Maudiae õitses kahe õievarrega, aga pildi unustasin teha ning wilhelminae kuivatas õievarre seekord üsna algusjärgus. Tundub, et wilhelminae kipub üldse veidi kapriissema hingeeluga olema. Üks veenuseking on veel oma õievarrega väga algusjärgus, aga temast räägime lähemalt siis, kui kõik läheb hästi ja on midagi näidata ka.
Praegu on õitsemas muidugi Paphiopedilum Pinocchio, väsimatu nagu ta on. Lisaks kordab ta oma eelmise aasta trikki ja kasvatab ka seemnekupart.


Paphiopedilum Black Jack.



Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum. Ilus nagu värskelt sadanud lumi!


Bulbophyllum pulchellum on samuti pingutanud ja õitses üksteise järel kokku 8 õievarrega, neist neli olid ka korraga lahti.



neljapäev, 3. oktoober 2019

Armee


Igaüks läheb hulluks omamoodi. Minu huvi on järjest rohkem hakanud koonduma Neofinetia falcata erinevate sortide suunas. Esiti pidi saabuma ports taimi Lõuna-Koreast, aga asjaolude ebasoodsa kokkulangemise tõttu venib see tellimus hoopis kevadesse. Asjaolude soodsa kokkulangemisena tuli minu juurde siiski terve armee taimi, aga hoopis kodumaalt erakollektsioonist. Õigemini tellisin neli taime, aga lahke südamega kaasa pakitud "boonuspakett" võttis heas mõttes lausa sõnatuks.
Esimese hooga ei teadnud, kuhu terve see vägi mahutada. Substraadi osas oli esmaseks eelistuseks turbasammal, kuna olemasolevate Neofinetiate puhul tundub see minu tingimustes neile sobivat. Päris traditsioonilisi fuukiranide potte ma ilmselgelt osta ei jaksa ja ise tegemises pole suurem käpp, lisaks on minu kui pottide saripillaja puhul oluline mittepurunev materjal. Olen mõlgutanud, et tugevast plastikust spets Neofinetia potid oleksid vast täitsa sobilikud, aga neid peaks hakkama Jaapanist tellima (st kulub aega ja raha). Ehk siiski tellin.
Ajutiselt said kodanikud kohupiimatopsidesse, põhjadesse on on suured avad tehtud. Esialgu küljed jätsin terveks.

Nimekiri saabujatest ka:
  • 'Daiseikai'
  • 'Fugaku'
  • 'Hisui'
  • 'Onami Seikai'
  • 'Risshiden'
  • 'Seto no Tsurugi'
  • 'Shukou' (= 'Shojo' x 'Shuttenno')
  • 'Suikaden'
  • 'Yamahoko'
Kirjapilt sortidel varieerub vahel päris ulatuslikult ja tuleneb see jaapanikeelsete nimede romaniseerimise omapäradest. 

Edaspidi saavad kodanikud ilmselt blogis oma lehe. Esmased näopildid panen praegu. 


'Daiseikai'

'Fugaku'

'Hisui'

'Onami Seikai'

'Risshiden'

'Seto no Tsurugi'

'Shukou' (= 'Shojo' x 'Shuttenno')

'Suikaden'

'Yamahoko'

Kirjakesi Aasiast

Hieroglüüfid on jälle siin ehk Phalaenopsis hieroglyphica õitseb. Seekord neli õit kahel varrel.


kolmapäev, 14. august 2019

Libasirel

Cattleya nobilior x Laelia alaorii õitseb taas. Traditsiooniliselt kahe õiega, millel on õrn, kuid äratuntavalt sireljas aroom.