kolmapäev, 10. mai 2017

Kaks uut kuukinga

Kaassõltlase juurest kolisid mulle elama kaks kuukingaliiki.
Phalaenopsis lueddemanniana on endeemiline liik Filipiinidelt. Taim meenutab välimuselt Phalaenopsis hieroglyphicat (kelle kõrvale ta minu juures elama koliski), kuid õite muster on erinev. Liik on mitmete mulle meeldivate hübriidide üks esivanem ja seetõttu tundus põnev ka algupärane liik oma kogusse lisada.


Teine tulija on Phalaenopsis bastianii, samuti algupäraselt Filipiinidelt pärinev liik. On eelmisest tulijast väiksem ning ka õied on kirjumad. Tema tuli rohkem moraalse toena kaasa.


Ektsentrik

Oranžiõieline katleiahübriid kasvatas tänavu lausa kuus õit külge, kumbagile bulbile kolm. Kodanik on algusest peale omamoodi originaalitseja olnud ja jätkab seda ekstsentrilist käitumist praegugi. Eelmisel aastal õitses ta aprilli lõpus ühe õiega, tänavu mai alguses - tundub, et on kenasti graafikus. Ostetud sai ta kui kaheleheliste bulbidega taim. Seejärel võttis ta kätte ja kasvatas endale ühelehelise bulbi, millest siis möödunud aastal ka ühe õie välja pigistas. Sügisel tulid kaks järgmist bulbi, justkui normaalsed kahelehelised. Aga kuna tundub, et kodanik ilma trikkideta ei saa, siis kasvatas ta mõlemale bulbide topeltümbrikud - tohutu välimise ümbriku sisse kasvas veel järgmine. Asi tundus kahtlane ja ma polnud eriti kindel, kas sellistest moodustistest tasub õisi oodata. Selgub, et tasus!

Ahjaa, õitel on siiski peen aroom, kuid selle tundmiseks peab üsna lähedalt nuusutama. 



Buratiino

Paphiopedilum Pinocchio on sel aastal ennast ületanud - tavapärase üks-õis-korraga suhtumise asemel on tal korraga lahti kolm õit! Tõsi küll, seda kahe õievarre peale kokku - uuel varrel kaks ja vanal üks õieke.




Ilupildid

Saabunud kevade talve puhul tegin õitsevatest kodanikest mõned ilupildid.

Phalaenopsis parishii tegi seekord neli õit ja hommikuti on taimekapis taas imehea parfüümilõhn.




Phalaenopsis Zheng Min Muscadine x Tying Shin Fly Eagle iluleb kahe õiega, kolmas on pungana kasvamas. Õied on kahvatuma tooniga kui varem. See on ilmselt kasvutingimustest tulenev muutus.


Väike kollaseõieline dendroobiumihübriid on regulaarne ja väsimatu õitseja. Vaatame, kuidas tal sel aastal kedriklestadega suhted kujunevad. Vast õnnstub tal ikkagi kunagi tikutopsist veidi suuremaks sirguda.



teisipäev, 4. aprill 2017

Lasteaed

Ilmad on juba meeldivalt kevadised ja otsustasin, et on aeg katleiabeebid topsist välja aidata. Mäletatavasti sai sügisel katsetamiseks üks katleiahübriidihakatistega flask tellitud. Taimebeebid on talvega kasvu visanud ja lagi hakkas juba päris madalaks jääma.
Eemaldasin esmalt õhukindlalt suletud kileümbrise. Kenasti on näha, kuidas tops hakkab väikeseks jääma, suurematel kodanikel juba kaelad kõveras.



Avatud tops.


Õngitsesin ettevaatlikult taimehakatised topsist välja ja kasisin kraani all puhtaks. Õnneks oli geel päris pudruse konsistentsiga ja lahkus voolava vee all kiiresti. Pildil on taimebeebid neljas pundis, tegelikult lagunesid kaks pundart veel väiksemateks juppideks.


Lasteaed sai majutatud vaheseintega plastkarpi, mille põhja tegin augud sisse. Sellistes karpides müüakse muidu kirsstomateid. Väiksemad kodanikud istutasin ikkagi kokku. Koos karbiga kolis äsja avatud lasteaed taimekappi, kus õhuniiskus on kõrgem. Loodetavasti neile uus keskkond sobib, harjumine läheb valutult ja kümne aasta pärast ongi õitsev taim nagu naksti olemas. Lihtne!


Masdevalliad - ikka elus!

Mõlemad masdevalliad on hoolimata teoreetiliselt ebasobivatest kasvutingimustest jätkuvalt elus. Temperatuur püsivalt 24 või enam kraadi, mida üritan kompenseerida rohkema kastmisega. Kasvupinnaseks Substrali substraat. Lebotamiseks põhjapoolne aken.
Masdevallia tovarensis saabus mäletatavasti täiesti juuretuna ja ega coccinea alba jupike ja juurterohkusega ei hiilanud. Istutasin nad hiljuti värskemasse substraati ümber ja pidin nentima, et kurta pole midagi. Juured on täitsa olemas. Tovarensis sai numbri võrra suurema poti, coccinea alba jäi hetkel edasi 5,5cm potti.

Vasakul tovarensis, paremal coccinea alba.


Kannatlikkus on voorus

Minu esimeste veenusekingadega on olnud sellised lood, et nad on mõlemad küll kenasti elus, aga õisi nägin esimest ja viimast korda siis, kui taimed ostsin. Aasta oli siis 2013. Leeanum on jätkuvalt õietu, aga teine, nimetuna ostetud kodanik, otsustas lõpuks halastada. Kui ma alguses süvenemata arvasin, et tegu on suureõielise krantsiku, nn ameerika hübriidiga, siis nüüd pigem kahtlustan, et tema õige nimi võiks olla King Arthur. Igal juhul pärast juurtesaagat hakkas kodanik ootamatult õievart kasvatama. Tegin finaalist mõned pildikesed ka.




Lumekuninganna on küll praeguseks õitsemise lõpetanud, aga mälestuseks väike klõps ikkagi.



esmaspäev, 20. veebruar 2017

Juuretud veenuskingad - värske ülevaade.

Mäletatavasti õnnestus mul vahepeal nelja juuretu veenusekinga omanik olla. Paphiopedilum King Arthuri puhul pole teema enam aktuaalne, pott on praeguseks kenasti uusi juuri täis ning hetkel on kodanikul õievarre kasvatamine käsil. Edasine postitus on pigem rõhuga ülejäänud kolmele õnnetule, kelle dramaatilisest saatusest oli esmalt juttu selles postituses ning olemas on ka üks järellugu.

Täna otsustasin kodanikud pottidest välja kaevata ja olukorra üle kaeda. Ühest küljest põhjuseks see, et seoses kevade tuleku (ja aktiivse kasvutsükli aktiveerumisega) hakkan vaikselt ümberistutustega tegelema, teisest küljest jälle uudishimu, sest läbi poti seina tohutuid juuremasse näha ei olnud. Õnneks oli pilt siiski täitsa hea. Vasakul Paphiopedilum delenatii alba, keskel Paphiopedilum fairrieanum, paremal Paphiopedilum concolor.


Kõige viletsam tundub hetkel olevat Paphiopedilum delenatii alba, kes on vahepealse ajaga suutnud ainult kaks juurt kasvatada (ja osa lehti kaotada, seda küll päris juuretu elu alguses). Samas on kaks kindlasti parem kui üldse mitte midagi, seega väga ei tahaks kurta ka. Meenutuseks pildike sellest, milline ta vahepeal välja nägi:


Paphiopedilum fairrieanum on olnud päris tubli. Temagi oli vahepeal täiesti juuretu, nüüdseks aga ei ole millegi üle kurta.


Tundub, et ka Paphiopedilum concolor kosub. Kaks vana ja mitte kõige kenamat juurt on jätkuvalt alles, aga mõned kenad uuekesed on samuti lisandunud.


Kõik kolm said uuesti Substrali substraadi. Esimene ja kõige väetim läks tagasi 5cm potti, teised kaks aga said oma pingutuste eest väheke suuremad elamised.

teisipäev, 14. veebruar 2017

Üks kena king

Paphiopedilum venustum, üks minu lemmikuid veenuskingade seas, on õie lahti teinud. Punga kasvatamine ja avamine toimus agoniaalse kiirusega. Ma mõtlesin tõepoolest, et ma jõuan enne tulemuse nägemist rahulikult vanadusse surra. Õie avamine üksi võttis ligi neli päeva aega. Aga kaua tehtud kaunikene, pole midagi kosta. See veenimustriline lõug on lihtsalt võluv!




pühapäev, 12. veebruar 2017

Veebruarikuine

Kevade ootus on juba hirmsuureks kasvanud. Aga pole viga, päike võtab järjest kõrgmaid kaari ja varsti on igatalvine vaikelu taas korraks möödanik. Praegu olen üritanud muu kiire elu kõrvalt kastmistega järje peale saada. Eks see ole kulgenud oma tõusude ja mõõnadega ning selge on see, et kollektsiooni väga palju suuremaks lasta ei saa. Pigem tuleb teha valikuid. Samuti peab nentima, et kolimine oli paljudele taimedele korralik ehmatus, kuna üleöö tuli kohaneda hoopis teiste tingimustega kui seni.
Hetkel on tavapäraselt hübriidkuukingade õitseaeg, enamik on kas õitsemise äsja lõpetanud või õitega, mõned üksikud veel avavad pungi.
Kunagise uhke Prisma imelooma keiki jõudis oma esimese õitsemiseni. Õisi on küll üks, aga taimgi ole alles üsna väike. Selle värvusega on nagu violetsete-punastega ikka, täpset tooni on pildile keeruline tabada. Ei õnnestunudki. Päriselt on õis sügavalt purpurne ja helkivalt sametine, väga kaunist tooni. Pildile jääb koledalt punane.


Phalaenopsis Anna-Larati Soekardi on kahe õievarrega ametis. Teisel avab veel pungi.



Rääbikul on samuti õied küljes. Endiselt veatult rohekaskollased.


Tundmatu taime keiki ehk Ebamäärane on samuti oma esimese õie valmis saanud. Tuleb välja, et tema on üsna kahvatu lilla, mille servad on tõesti ebamäärase pruunika tooniga. Pole just eriti ahvatlev kombinatsioon, aga kuna taim on hetkel väike ja ruumi palju ei võta, siis esialgu uut kodu otsima ei hakka.


neljapäev, 29. detsember 2016

Aastalõpune kokkuvõte

Aeg ongi sealmaal, et üks aasta on taas läbi saamas. Orhideede osas on minu jaoks olnud tegu üsna musta ja masendava aastaga - olen sel aastal kaotanud ühel või teisel põhjusel rohkem taimi kui kogu ajaloo jooksul kokku. Siiani võisin ennast üsna õnnelikuks lugeda, kuna olin igasugustest suurematest hädadest pääsenud ja ilma jäänud vaid mõnest üksikust taimest. Needki olid üsna väheväärtuslikud nimetud kuukingad.
Eks oma osa on andnud kolimisega seotud muutused - ühtäkki on keskkond hoopis teine, ka vee kvaliteet on oluliselt varasemast erinev. Ning sellele lisaks on ka tööalaselt hoopis rohkem kiire, mistõttu taimedele jääb paratamatult vähem aega. Ümber harjuda tuli kõigil - taimedel muutunud oludega ja minul jälle muutunud hooldusega. Mõnedele taimedele uued olud meeldivad ja mõned, kes vanas kodus pirtsutasid, on uues kohas hooga kasvama hakanud. Teised jälle kiratsevad ja pole uute oludega kohanenud või pole mina uues kohas suutnud neile tarvilikke tingimusi luua. Igal juhul on olnud elavjõus korralikud kaotused ja detsembris viis mädanik korraga kolm taime, nende seas kahjuks ka kaks minu lemmikut miniatuuri. Hukkunud taimed otsustasin edaspidi koondada märksõna "arhiiv" alla. Nii on vähemasti viimane nende kohta tehtud postitus kiiremini leitav.
Tolumnia Jairak Rainbow "Charming" hääbus siiski hoolimata pidevast võitlusest. Mädanik haaras üha uusi võrseid, kuni polnud enam midagi päästa. Koos temaga tulnud Tolumnia variegata on hetkel stabiilne - vanad võrsed kipuvad küll surema, kuid rohkelt uusi on samuti peale kasvanud ja need näevad täiesti kenad välja.
Kaks minimõõdulist lemmikut - Haraella retrocalla ja Pteroceras semiteretifolium - hävisid mõlemad kiiresti rosetimädaniku tõttu. Kuigi üritan kastmisel hoolikas olla, siis ilmselt vahetult pühade-eelsel ajal, kui aega niigi nappis, jäid mõlemad liiga niiskeks. Mõne päevaga arenes kahjustus selliseks, et päästa polnud enam midagi. Pteroceras semiteretifolium oli üks neist, kellele vanas kodus rohkem meeldis, aga Haraella retrocalla paistis siiani rahul olevat. Kuna tegemist oli tõesti taimedega, mis mulle väga meeldisid, siis on selline areng täiesti masendav. Võimalik, et üritan siiski tulevikus uute isenditega katsetada.
Mitmetel taimedel tekkisid kolimise järgselt ka erinevad leheprobleemid. Phalaenopsis Little Lady kaotas osa oma lehtedest ja need, mis alles jäid, on üleni täpilised. Õnneks protsess ühel hetkel peatus ja ehk tuleb ta sellest veel eluga välja.


Et mitte nii musta noodiga lõpetada, siis natuke on ikka häid uudiseid ka. Paphiopedilum venustum on asunud õievart kasvatama. Vahepeal jõudis ka Bulbophyllum pulchellum kahe õievarrega valmis saada, aga tema õitsemine on ju hirmus üürike ning ei taibanud kohe fotokat haarata. Kui lõpuks meelde tuli ja vaba hetk saabus, et pildistada saaks, olid õied juba närbumas. Õitsejaid on teisigi, mitmed veenusekingad on oma ringi ära teinud ja nüüd on tavapäraselt kuukingade kord särada. Kes on juba õitega platsis ja kes kasvatab alles pungi. Mõned pildikesed aasta lõpetuseks lisan ikka ka.

Phalaenopsis Table Dance alustas uuel õievarrel. Üks õitest on lausa näotu!




Hele ja tume. Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum ja Paphiopedilum Black Jack.



Paphiopedilum Black Jack. 


Cattleya nobilior x Laelia alaorii hakkas juba õitsemist lõpetama, kui mulle meenus fotokaga läheneda. Õite kerge sirelilõhn on imeline!



Vandahübriidi apelsinikarva õied meie sügistalvise masenduse vastu võitlemas.



Karvane koletis ehk Paphiopedilum Pinocchio jätkab samalt õievarrelt üheksanda õiega.



Paar nimetut, aga kenade õitega kuukinga ka. Neid õitseb tegelikult veelgi.



Viimased sügisesed tellimused, tugeva hilinemisega

Viimastest tellimustest on tegelikult küll juba jupp aega mööda jõudnud minna, kuid erinevatel põhjustel on blogimine soiku jäänud. Kuid pole viga, parandame vea.
Lucke pakkumistest jäi silma Laelia briegeri.  Kuna ma olen juba pikemat aega väikesekasvuliste katleiade lainel olnud, siis saigi see kollaseõieline laelia tellitud.
Isend, mille ma lõpuks kätte sain, nägi välja selline:


Lähemalt ka, et oleks võimalik veenduda juurte kui selliste täielikus puudumises.


Ega siis midagi, ohkasin ainult ja kasisin külalise puhtamaks. Edasi panin ta männikoore- ja laavakivisegusse. Kuna juuri tal polnud, siis fikseeritud sai ta traadiga otse poti külge. See nipp, muide, pole hetkel minu poolt juurde lisatud, vaid just nõndamoodi poti külge kinnitatuna ta minuni jõudiski. Tumerohelist traati on taime bulbide vahelt pildil näha.


Siin on näha, kuidas traat poti alt kinnitub.


Lucke taimedele sai Tartu poolt kambakesi Tallinna järele mindud, kuna Hansaplant korraldas orhideenäituse-müügi ja sinna tulid kohale ka Currlini esindajad, kes meile, orhideehaigetele, ühistellimusi organiseerivad. Muidugi oli kaasa võetud ka valik enda pakutavast ja selgemast selgem, et hädasti oli vaja ju mõni taimeke juurde ahnitsetud. Õnneks suutsin pea selgena hoida (kõhnuke rahakott aitas kõvasti kaasa!) ja piirdusin ühe taimega - Cattleya cernua. Järjekordne miniatuurne katleia, keda olen pikemata aega piilunud. Taim on väikeste tulipunaste õitega, kuid tema kasvatamist peetakse mitte kõige lihtsamaks. Eks näeme, kuidas me omavahel sobima hakkame. 


Kolisin mõlemad taimed kappi niiskemasse keskkonda, ühe seetõttu, et tal juuri pole ja teise seetõttu, et ta paljasjuursena liiga kiiresti tavalises toaõhus läbi kuivab. Laelia briegeri osas siiani mingit muutust pole, lihtsalt on. Looda, et kevade poole ikka võtab jalad alla, kui nii saab öelda. Cattleya cernua paistab ennast hetkel hästi tunvat ja kasvatab juba uut bulbi.

kolmapäev, 26. oktoober 2016

:)

Mõned ikka õitsevad ka, egas kõik ei jõua korraga suremas olla. Õnneks. Tegelikult sätib kuukingade armee ennast teiseks õitsemislaineks valmis. Kõikidest pilti teha ei viitsi, sest eks neid korduvaid õitsejaid ole aastate jooksul juba jäädvustatud omajagu. Ära võib siiski mainida, et Ufonaut ja suur Valge õitsevad juba pikemat aega, uuesti alustas Table Dance ja õievarred kasvavad teistelgi.

Esimene üllatus oli aga seekord hoopis vandahübriidilt, mille ma suvel lillepoest soetasin. Eeldasin, et enne kevadet tema poolt ilmselt õisi oodata pole ega hakanud ennast lisavalguse paigaldamisega vaevama. Pean tunnistama, et ka kastmises pole olnud nii usin kui võiks ja peaks. Sellest hoolimata avastasin ühel hetkel ootamatult nupulise varre lehtede vahelt turritamast. Aken on muidugi imeliselt pesemata, nagu näha.


Sellest hoolimata omandasid nupukesed üha suuremad mõõtmed ning tänaseks on õied avanema hakanud. Kõige viimased pungad küll kolletusid, eks selle põhjuseks võib olla ühelt poolt meie sügisele tavapärane valguse vähesus, aga teisalt kindlasti ka ebapiisav kastmine. Kõigest hoolimata on sellised apelsinikarva õied meie sügispimeduses ja -masenduses päris vahvad. Kui aus olla, siis ainult õite värvuse pärast see taim ostetud saigi.



Veenusekingad on tänavu samuti täitsa tublid olnud. Pinocchio kasvatab järgmist õiepunga, samuti sirutab vart nii Black Jack kui Maudiae. Pildil Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum, kellel käsil teine õis.


Lõpetuseks nimetu dendroobiumihübriid, kelle pikalt püsinud õied on omandanud täiusliku tibukollase tooni.