Valged kingad

Vahepeal sai lillepoe allahindluste osakonnast kaks veenusekinga koju taritud. Tõenäoliselt on tegemist orhideenäituseks toodud kauba riismetega.
Mõlemad peaksid olema valge õiega ja mõlemad on komplekshübriidid.
Esimesena rabasin kaasa 'Mrs White' nime kandva poti. Tema esivanemad peaksid olema 'Ice Age' ja 'Icy Icy Wind'. Õit enam kaasas polnud, seega täpset välimust ei teagi. See peaks kunagi loodetavasti selguma.
Teisena tuli 'White Lady', sugupuu ütleb, et 'White Knight' x 'Ice Age'. Temal on üks vananev õiejäänus ühes, see on igatahes valge ja suurem kui minu peopesa. Mul polnud üldse plaanis kahte suhteliselt sarnast isendit hankida, aga noh, 70% hinnaalandust ilmselgelt mõjub mõistusele halvasti.

Buratiino ja Vilhelmiine

Paphiopedilum Pinochhio on hetkel lausa nelja õiega. Enamasti on ikka olnud nii, et selleks ajaks, kui uus õis avaneb, on vana juba varre küljest lahkunud. Võimalik, et viimasel ajal toimunud tsipa sagedasem kastmine on põhjuseks, miks seekord õite vahetus veidi teisiti on.

Paphiopedilum wilhelminae (või praestans var wilhelminae) mõlemad õied on lahti. Kuna õite omavaheline kaugus on päris suur, siis on neid keeruline ühe pildi peale sättida.

Üllatusesineja

Ootus on läbi ja tulemus on pisut teistsugune kui loodetud. Oletatav Paphiopedilum praestans on esimese õie avanud, teine nupp veel küpseb. Aga üllatus peitub asjaolus, et praestans ei olegi praestans, vaid pigem Paphiopedilum wilhelminae. Juba õievars ise tõstatas esimesed kahtlused, aga avanenud õie puhul oli juba selge, et kodanik ei ole sugugi see, kelleks teda peeti. Või noh, on muidugi teatud taksonoomilised mööndunused, kuna antud sektsiooni liigiliste kuuluvuste osas on lugu üsna segane ja arvamusi on erinevaid. Osad peavad neid kahte sama liigi varieteetideks (Paph. praestans var wilhelminae), osa arvab, et tegemist on kahe erineva liigiga. Mina olen nõus pigem viimase arvamusega. Igal juhul olen tegelikult rahul, kuna wilhelminae meeldib mulle välimuselt rohkemgi kui "tavaline" praestans.

Samurai ja üllatusesineja

Neofinetia falcata on oma õied avanud. Tema suurepärast lõhna veel tunda ei ole, see saabub mõne päeva jooksul. Seekord ainult üks õievars.
Rosetimädanikuga neo on hetkel ootereziimil - ei idane, ei mädane. Vaatame!

Lisaks üritab Paphiopedilum praestans õievarrega hakkama saada. Muidugi korralikule veenusekingale omase aeglusega. Ootaja aeg on pikk! Aga õievars on see-eest kõige karvasem, mida on minu silmad näinud.

Buratiino tegutseb jälle

Kui keegi tahab endale ALATI õitsevat veenusekinga, siis Paphiopedilum Pinocchio on kindlasti õige valik. Õietut aega tal praktiliselt pole ja neil harvadel hetkedel tegeleb ta enamasti uue õievarre kasvatamisega. Minul õitseb ta peaaegu pidevalt alates 2015 aasta lõpust.

Paphiopedilum venustum, üks minu suurimatest lemmikutest veenusekingade hulgas. See sooniline lõug on ju lihtsalt vastupandamatu!

Veenusekinga istutamine

Paphiopedilum praestans sai ümber istutatud ja tegin sellest ka mõned pildid. Ümber istutamise põhjus oli peamiselt vananenud ja komposteerunud substraat, mille tahtsin uuema vastu vahetada. Tema on jäänud paar aastat ümber istutamata. Veenusekingadele üldiselt pidavat meeldima sagedasem ümberistutamine, mõnede allikate väitel võiks seda teha isegi kaks korda aastas. Mina nii usin ei ole.

Taim ise selline. 

Ega siin mingit erilist kunsti polegi. Taim tuleb ettevaatlikult vanast potist välja õngitseda. Võib kasta kõigepealt poti kenasti läbi. Mina seekord vahetult enne istutama hakkamist ei kastnud, eelmisest korrast oli substraat veel üsna niiske. Poti keskel on näha valge aktiivne juureots.

Selline pilt läbi potiseina enne istutamist.

Tasakesi koputasin-sikutasin veenusekinga vanast potist välja. Juurte üle pole põhjust kurta. Ettevaatlikult nokkisin nende vahelt ära vana substraadi. Juuri omavahel lahti harutada ei ole tingimata tarvis, mida vähem neid traumeerida, seda parem. Surnud juured on enamasti pehmed ja paberjad, need tuleks eemaldada. Nagu kuukingadegi puhul, saab juurte seisukorrast paremini aimu, kui juured niiskeks teha. Ka selle veenusekinga torkasin korraks vette, et oleks alumise korruse seisukord paremini näha. Vanad pruuniks tõmbunud võrsejäänud võib samuti eemaldada.

Juured koos vana substraadiga. Keskel on näha seenetanud kollet. 

Vana substraat on juurte vahelt eemaldatud.

Edasi tuli valida uus pott. Kuna surnud juuri oli vähe ja enamik juuremassist säilis, läks see kodanik tagasi sama suurde potti. Ka veenusekingade puhul kehtib enamasti samasugune reegel nagu kuukingade puhul - pott olgu selline, kuhu mahub sisse juurekava ja natuke substraati ka. Liiga suur pott võib tekitada probleeme. Võrreldes kuukingaga võiks veenusekinga istutada veidi sügavamale, et juurekael jääks substraati.

Poti passitamine. Juured täidavad kenasti poti ära ja mahub piisavalt substraati ka vahele. 

Kui sobiv pott välja valitud, siis polegi muud, kui see substraadiga täita. Mina kasutan ikka sama moodust - peoga valan ettevaatlikult substraati potti, vahepeal koputan-loksutan, et substraaditükid kenasti juurte vahele kukuksid. Jõudu rakendada pole vaja ja mõned jäävad õhutaskud pole üldse probleem. Substraadi võib paar tundi enne istutama asumist likku panna, siis ei ole tarvis taime kohe pärast istutamist kasta. Mina seekord istutasin kuiva substraadiga ja likku läks pott istutamisjärgselt koos taimega. Olen teinud nii ja naa, isiklikult väga märkimisväärset vahet tulemustes märganud ei ole. Teoreetiliselt aga võiks eelnevalt niisutatud substraat ja mitte kohe istutamise järgselt kastmine mädanikuriski vähendada.

Tehtud!

Istutamised 2019 (6)

Järjekordne seltskond ümber istutatud.

• Paphiopedilum Leeanum - potis oli kolm uut võrset ja vanade võrsete kontsud kahe pisikese võrsega. Kuna istutamise käigus toimus loomulik eraldumine, siis jagasingi taime kaheks. Kolm korralikku võrset läksid koos väiksemasse potti, kärpisin ka natuke eriti pikaks veninud juurt. Pigem kasvatagu selle asemel mitu mõõdukat. Vanaded kontsud koos pisikeste võrsetega panin 5cm potti ja läksid kappi suuremat õhuniiskust nautima. Nendele küll juuri alla ei jäänud, aga loodetavasti jaksavad uued kasvatada. 
• Angraecum didieri - juured 5+, sai suurema poti. 
• Cattleya bicalhoi var coerulea - enam-vähem juurte osas. Uus võrse juba kasvab, seega õige aeg istutamiseks. Sai suurema poti.
• Cattleya walkeriana var semi-alba 'Water' - sai samuti suurema poti. 
• Cattleya aclandiae - kolisin väiksemass potti, kuna enamik juuremassist oli surnud ja potis substraat hallitas. Loodetvasti saab hakkama. 
• Podangis dactyloceras - tagasi samasse potti. Juurte osas võib rahule jääda. Kasvatab kahte uut võrset. 

Veel vajavad istutamist alljärgnevad taimed:

• Paphiopedilum Black Jack
• Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum - hetkel õitseb
• Paphiopedilum Pinocchio - hetkel õitseb
• Paphiopedilum venustum - kasvatab õievart
• Phalaenopsis Mini Mark
• Phalaenopsis parishii - kasvatab õievart
• Ebamäärane
• Prisma imeloom
• Täpik
• Valge
• Kollakasroosa
• Tumeroheline
• Laelia alaorii
• Cattleya hübriid (oranž)
• Cattleya hübriid (valge)
• Cattleya luteola
• Cattleya Memorial Chuang Wen-Hsien
• Cattleya nobilior x Laelia alaorii
• Aerangis fastuosa - kasvatab midagi?
• Bulbophyllum pulchellum

Istutamised 2019 (5) ja -1

Täna said istutatud

• Paphiopedilum praestans - kasvatab jätkuvalt väga rõõmsalt lehti, juured on kenad, aga õitsemisega ei tegele. Minu juurde jõudis ta eelmisest kodust just sel põhjusel, et õisi ei tulnud ega tulnud. Eelmine omanik arvas, et ehk on tema jaoks liiga jahe. Noh, minu juures on soe küll, aga õisi pole siiani näinud. Eks ootame edasi. Viitsisin mõned pildid ka klõpsida, plaanin need mingil ajal eraldi postitusena panna. 
• Kuukingahübriidid - Table Dance, Esimene ja Rääbik. Table Dance juuri sai kärbitud ja läks tagasi samasse potti. Esimese juured olid tip-top ja sai veidi kõrgema, aga muidu sama suure poti. Rääbik on jälle rääbik. Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida, eks ikka hooldusvead maksavad kätte. Kuna vahepealne aja- ja energiakriis ei võimaldanud taimedele korralikku hooldust pakkuda, siis esmajärjekorras jõudis kastmisring alati looduslike liikideni. Selge diskrimineerimine muidugi. Rääbik oli kõige väiksemas potis ja kuivas ilmselgelt kõige kiiremini läbi. Vanemad lehed olid vahepeal juba kenasti kortsus. Kui kastmisega jälle järje peale sain, hakkas lehtede olukord vaikselt õnneks paremaks minema. Tänasel istutamisel oli pika põua ootuspärane tagajärg kenasti näha - eemaldasin peotäie kuivanud juuri. Õnneks jäi piisaval hulgal noori juuri ka alles, seega saame hakkama. Rääbik sai ka numbri võrra väiksema poti, ikka juurtele vastavas suuruses. 

Substraadiks läks kõikidele potti DCM, mille ma Gardestist müügilt avastasin. Plaanisin küll alguses Kekkilä substraati võtta, aga pärast viimast kogemust seenetanud kotiga haaras käsi pigem DCM-i järele. Suuremate kuukingade ja katleiade jaoks eelistaksin siiski veidi suurematükilist, seega eks ma pean kuskilt normaalse Kekkilä koti ka ikkagi otsima.

Paphiopedilum King Arthur sai omale uue kodu kaasorhideehuvilise juures. Aknalauaruum on paraku piiratud ja mulle meeldivad veidi teistsugused õied lihtsalt rohkem. 

Veenusekingad

Mitmed veenusekingad on juba õitsemise lõpetanud, teised aga alles alustavad. Näitame ette!

Esmalt alati usin Paphiopedilum Pinocchio. Tema puhul ilma õiteta aega praktiliselt muidugi pole. Nüüd alustas uuelt õievarrelt ja teine õievars on samuti juba kasvamas. Kõrvad on nii toredasti karvased!

Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum suudab endale alati kõvera näo külge kasvatada. Aga värvid on see-eest hurmavad. Kahvatu-kahvatu roosa, nagu vahukomm!

Istutamised 2019 (3)

Täna said istutatud

• Endine juuretute veenusekingade kolmik - Paphiopedilum delenatii alba, Paphiopedilum fairrieanum, Paphiopedilum concolor. Kõikidel juured all, muus osas muutusteta. Pottide suurused jäid samaks. Kolin nad kapist aknale teiste veenusekingade juurde, vaatame, mis juhtub. 
• Phalaenopsis lobbii - kipub lehti maha viskama, Juurte osas ei saa kurta. Sai suurema poti. 
• Phalaenopsis Partris - on elu parimas vormis. Sai suurema poti. 
• Kingidium deliciosum var. orange x self - kehvake. Juuri küll on, aga lehti võiks ka kasvatada. 
• Phalaenopsis equestris 'Apari' var. orange - juured on kenad, lehti on vähe. 
• Phalaenopsis K S Evergreen - suhteliselt staatiline kodanik. Istub juba mitu aastat vist samade juurde ja nelja lehega. 
• Cattleya cernua - juured on täitsa kobedaks muutunud ja uusi bulbe on ka uhkesti. Sai suurema poti, kuna väiksemas oli juba ruumipuudusel uuemad bulbid tagurpidi potti kasvatanud. 

Üllatusbeebid

Paphiopedilum Maudiae potis on juba mõnda aega kummaline tegevus käinud. Nimelt avastasin, et seal kasvavad uued taimebeebid, kellest üks üritas potist juba altpoolt välja tungida. Kuna kastmisel jäävad nad ülepeakaela vee alla ja kõige alumisel beebil hakkasidki juba lehekesed koledaks kiskuma, siis leidsin, et mõistlik oleks midagi ette võtta.

Võtsin Maudiae potist välja ja pilt oli selline nagu allpool näha võib. Ma arvasin esialgu, et taimebeebid on emataimega ühenduses ja eraldi eluks liiga väikesed. Enne kompoti laiali lammutamist jõudsin juba targematelt nõu küsida, mida sellistega edasi teha.

Kui esialgne plaan paigas, siis hakkasin ettevaatlikult juuri lahti harutama. Selle käigus selgus, et kõik pisikesed kodanikud olid täiesti eraldi potis. Lisaks oli neid väga erinevates arenguastmetes - lehtedeta idust kuni täitsa taime meenutavate isenditeni. Ja minu südamesse tekkis üks koletu kahtluseuss, et need ei olegi Maudiae beebid.

Oktoobris 2017 alustas Maudiae naaber Paphiopedilum Pinocchio seemnekupra kasvatamist. Kuna ma eeldasin, et ta seda nagunii valmis ei saa, ei hakanud näppima. Õitses ta samalt õievarrelt ka edasi. Minu üllatuseks plahvatas 27.02.2018 täiesti valmis seemnekupar nii, et mul oli pool tuba seemnetolmu täis. Vahepeal on ligi aasta mööda läinud ja ma olin selle intsidendi juba peaaegu unustanud. Aga tundub, et beebid on hoopis Pinocchio omad ja kenasti käopoegadena Maudiae potti sokutatud.

Istutasin kõik mikroskoopilised tegelased ühte potti kokku, substraadi jätsin igaks juhuks vana. Pudistasin seda lihtsalt peenemaks. Vaatame, mis juhtub! :)

Ahoi!

Katkestan siinkohal järjest igavikulisemaks muutuva vaikuse ja annan märku, et ma olen siiski veel vähemalt osaliselt elus. Ka orhideed. Vähemalt enamik.
Vahepealne aasta on toonud rohkelt uusi väljakutseid ja veidi teistsuguseid õiekesi, mistõttu tubaste taimede jaoks on nappinud nii aega kui energiat. Õnneks on orhideed sitked vennikesed.

Alustame traditsioonilise laibaloendusega.

• Loobusin täielikult Dendrobium nobile hübriididest. Mul sai pidevast võitlusest kedriklestadega lihtsalt kõrini. 
• Mädaniku tõttu läks sügisel parematele jahimaadele Masdevallia coccinea var alba. Kuna mul masdevalliatele nagunii õigeid tingimusi ei ole ja ilmselt ka ei tule, siis ei olnud see väga suur tragöödia. 
• Ootamatult sai mädaniku väidetav Stereochilus brevirachis, kes üleöö viskas lehed küljest ja mädandas varre ülihelikiirusel krõbepruuniks. Kahju on, et selle taime õisi ei näinud, sest mul on endal kuri kahtlus, et tegemist oli tegelikult mõne muu liigi, aga mitte S. brevirachisega. 

Ülejäänud on elus, kasvavad ja õitsevad. Kes rohkem, kes vähem. 

Pilte pole väga kaua teinud. Võtsin täna üle pika aja fotoka taas kätta ja pildistasin paar talvist õitsejat üles. Enamik veenuskingadest on juba õitega lõpetanud, aga minu kaks esimest veel kestavad. 

Paphiopedilum Leeanum. 

Nimetuna ostetud, kuid välimuse järgi otsustades tõenäoliselt on tegu King Arthuri nimelise hübriidiga.

Mõned on ikka elus ka...

Mõned taimed suutsid ikka talve ja puuduliku hoolduse üle elada ning jõudsid isegi õiteni. Tavalisi nimetuid kuukingi ei viitsinud enam üles pildistada, aga mõned erilisemad tegelased said jäädvustatud.

Phalaenopsis mannii flava esimene õis. Taim on saadud kaasorhideehaigelt keikina.

Sedirea japonica otsustas sel kevadel õitsema hakata. Kahtlustan, et selle taga oli otsus ta pikka kitsasse topsi ümber istutada, nii et põhjas saaks pidevalt veidi vett olla. Tundub, et talle meeldib, kui varbad pidevalt niisked on.

Paphiopedilum venustum. Regulaarne õitseja ja veenuskingadest kindlasti üks mu lemmikuid.

Paphiopedilum Leeanum. Viimaks! Taime ostsin 2013 õitsevana ning vahepealsed viis aastat oli õite osas täielik vaikus. Olin juba lootuse kaotanud, aga puhtast jonnist hoidsin taime alles. Õis ise püsib kaua ja sellel on omapärased karvased "kulmud".

Väike punane lilleke (meenutustega novembrist)

Cattleya (endise nimega Sophronitis) cernua esimene õitsemine on nüüdseks nähtud. Esimesel pildil õienupud avastamise hetkel. Avanenud õied on enamvähem ühesendisega sama suured. Lõhna ei ole. 

Üks pilt Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthumi kahest õiest ka.