Neofinetia järjekordne update

Rosetimädanikuga Neofineti falcatal läheb üllatuslikult hästi. Tänane seis on näha alljärgneval pildil. Kohe avanevad õied ja uus võrse kasvab kenasti. Lisaks tundub mulle, et ka vanal võrsel on uus leht tulekul - see tähendab, et kasvupunkt siiski säilis.

Lisaks on teisel samal variatsioonil täpselt samal ajal tekkinud lehekahjustused mõlemal võrsel. Selge, et midagi juhtus mõlema taimega samaaegselt. Aga mis, ei oska öelda. Kolmas neo, 'Kinkosei', on täiesti normaalsete lehtedega.

Samurai ja üllatusesineja

Neofinetia falcata on oma õied avanud. Tema suurepärast lõhna veel tunda ei ole, see saabub mõne päeva jooksul. Seekord ainult üks õievars.
Rosetimädanikuga neo on hetkel ootereziimil - ei idane, ei mädane. Vaatame!

Lisaks üritab Paphiopedilum praestans õievarrega hakkama saada. Muidugi korralikule veenusekingale omase aeglusega. Ootaja aeg on pikk! Aga õievars on see-eest kõige karvasem, mida on minu silmad näinud.

Kolletav kevad

Avastasin eile, et üks Neofinetia falcata on uusimale lehekesele koledasti kollase jume hankinud. Tõenäoliselt on tegu rosetimädanikuga. Neodega pole mul sellist aja varasemalt juhtunud, aga eks üks kord on ikka esimene. Väga kahju muidugi, aga otsustasin seekord esialgu oodata ja vaadata, mis saab. Kollane leht on hetkel veel kõvasti kinni. Õnneks on mul samast taimest ka teine koopia, mis tunneb ennast hästi ja valmistub õitsema.
Kaks esimest pilti siis õnnetust kolletavast taimest ja viimasel pildil teine taim õievarrega.

28.03.19 Mädanik mis mädanik. Eks vaatame, mis edasi saab.

Kinkosei update

Vahepeal on jälle natuke vett merre voolanud ja imepisikesena saabunud Neofinetia falcata 'Kinkosei' võrseke suuremaks sirgunud. Sordile iseloomulikud heledad "tähekesed" hakkavad samuti aina rohkem välja paistma.
Natuke tahaks talle rohkem uusi juuri alla. Kare kraanivesi on tundlike juurte suurim vaenlane. Tegelikult peakski hoopis lumesulavett kasutama, lund ju hetkel jätkub. Väga tore oleks ka turbasamblast kate poti pinnal, aga seda pole lihtsalt praegu kuskilt võtta. Vanad varud on kahjuks otsas.
Senini on ta elanud mul lihtsalt aknalaual, aga mõtlen tõsiselt lisavalguse peale. Õnneks ei ole kevad kaugel.

Võrdluseks: tulles oli ta selline pisike jupike.

Meenutustega maikuust

Vaikus on taas pikale veninud. Töö ja muu elu kõrvalt vabaks jäänud aeg kulus sel suvel põhiliselt aiale ning orhideed on taas orvukeste osas.
Lahkunud õnneks ei ole, küll on kesise kastmise tõttu kodanike välimus kohati vähe viletsam, aga pole viga, püüame parandada. Kõigest hoolimata on mõned õied siiski ette näidata.

Üllatuslikult leidsin õievarre 2015. a Ecuagenerast üsna kehvas seisus tulnud Ascocentrum miniatumilt. Ühtlasi selgus ka, et tõenäoliselt on taas eksitud liigi määramisega ja kodaniku õige nimetus võiks olla hoopis Ascocentrum garayi. Need kaks liiki on omavhel üsna sarnased ja seetõttu ka valesti määratlemist esineb küllalt sageli. Erinevused on üsna väikesed ja tulenevad lehtede ning õite kujust ja pisut ka värvusest.
Õnneks meeldib mulle Asc. garayi tegelikult pisut rohkem ja Asc. miniatumi sai tellitud tookord pigem seetõttu, et esimene polnud lihtsalt saadaval.
Taim ise on tavaliste vandahübriidide kõrva tõeline kääbik - taime enda kõrgus on napilt 10cm ja õite läbimõõt kuskil 1cm kandis.

Neofinetia falcata (või kehtiva nomenklatuuri järgi tegelikult Vanda falcata) lumivalgetele ja elegantsetele õitele on raske võrdväärset leida. Aroom on jätkuvalt võrratu! Potis oli tegelikult kaks eraldi taime. Mäletatavasti olid need saabudes üsna äbarikud ja seetõttu panin nad koos ühte potti. Pärast õitsemist hakkas kumbki taim uut võrset kasvatama ja otsustasin kodanikud eraldi pottidesse tõsta.

Väike looduse vingerpuss ka lõpetuseks. Kingidium deliciosum var. orange x self suutis endale siiami kaksikutest õied tekitada.

Viis samuraid

Neofinetia falcata teistkordne õitsemine. Seekord viis õit ja taaskord imeline aroom. Kahel viimasel õiel on sabad toredasti sõlmes.

Mõned õiepildid ka. Õnneks elasid kõik õievarred kolimise edukat üle ja minu kartustele vaatamata ükski õis ei pudenenud. 

Minu üks lemmikumaid - Neofinetia falcata. Seekord õitseb teine võrse. Neli õit on lahti ja viies veel pungana keskel arenemas. Lõhn on lihtsalt imeline!

Üks lemmikumatest suuremate kuukingade seas - Phalaenopsis fimbriata. Õied on väga kenad ja graatsilised, kahjuks ainult lõhn puudub.

Phalaenopsis deliciosa/Kingidium deliciosum var orange - heal lapsel mitu nime. Sel aastal veidi varasem kui eelnevalt.

Phalaenopsis Flores Moon sai lõpuks teise õie valmis.

Sabatähed

Neofinetia falcata õied on lahti. Mulle meenutavad need väikesi sabaga tähti, ilusad! Huvitav, et lõhn tuleb alles õhtul, hommikul päikese ja valgusega ei ole mingit aroomi. Õhtul see-eest on täiesti tugev lillelõhn.

Neofinetia update

Juurepuudulikuna saabunud Neofinetia falcata ei ole tänaseks enam sugugi juurepuudulik, vaid tunneb ennast päris hästi. Selle tõestuseks kasvatas ta ka kaks vahvat sabaga punga. Kuna nende õied mulle hirmsasti meeldivad nii välimuse kui lõhna poolest, siis tõepoolest ootan juba kannatamatult! Aga pungad on ka väga toredad oma kannustega. Neofinetia falcata on selline taim, kelle puhul meeldib mulle absoluutselt kõik - juured, lehed, pungad, õied, no tõesti kõik! Ehk siis tegemist on ühtede mu selgete lemmikutega.

Neofinetia falcata 'Kinkosei'

Minu imepisike Neofinetia falcata 'Kinkosei' võrse on kenasti pimedaima aja üle elanud. Uus leheke on silmnähtavalt pikemaks kasvanud ja eile avastasin uue juureotsa samuti paistmas.

Neofinetia falcata looduslikest variantidest suurim kolis pärast juurte kasvatamist uude koju, kaks väiksemat elavad jätkuvalt koos ühes potis ja tunnevad ennast samuti vähemasti pealtnäha hästi.

Piltidel väike Kinkosei kõigepealt tulles ja siis tänase päeva seisuga. Hea võrrelda, kui palju uusim leht on vahepealsel ajal pikkust visanud.

Veel üks Neofinetia

Neofinetiatel on selline omapärane ja samas seletamatu miski, mis teeb nad lausa vastupandamatuks. Looduslik liik on tuntud oma kodumaal kui Furan ehk "tuuleorhidee" ("Wind Orchid"). Aja jooksul tekkinud kultuslikud kultuursordid kannavad aga nime Fūkiran - seda võib tõlkida kui "rikaste ja õilsate/aadlike orhidee ("Rich and Noble Orchid").
Ootamatult tekkis võimalus omandada üks Neofinatia falcata kultuursortidest ja loomulikult kasutasin juhust. Pakkumisel olevatest variantidest tuli minu juurde 'Kinkousei' või 'Kinkosei', kohtab mõlemat kirjapilti. Nimedega on üldse veidi keerulisem lugu, sest hieroglüüfidest tõlgitakse neid erineval kujul, samuti varieerub erinevates kohtades nime tähendus, olenevalt, kuidas tõlkija parasjagu sellest aru on saanud. Põhimõtteliselt peaks antud nime ligikaudne tähendus olema "Kuldne täht" ("Golden Star"), aga leidsin inglisekeelseid variante, mida saaks tõlkida kui "Läbikumav täht" ("Transparent Star") või "Kuldse valguse täht" ("Golden Light Star"). Levinuim tundubki olevat viimane variant. Nime tähendus viitab sordi silmapaistvale tunnusele - nimelt on 'Kinkosei' omapäraks lehed, millel oleksid tumedal taustal ja vastu valgust vaadatuna nagu heledad läbikumavad tähekesed (tiger spots). Tegemist on päris vana sordiga, mis oli tuntud juba Meiji perioodil (1868-1912).
Taim ise on kompaktse kasvuga, aktiivsed juured peaksid olema pruunikad ja õied valged. Lehed on kujult kitsad ja teravad nagu looduslikul liigil. 

Minu juurde saabus üks tilluke võrseke, mis loodetavasti hakkab ilusti kasvama. Juurte osas ei ole midagi kurta, natuke murelikuks teevad pigem lehed, millel on erinevaid kahjustusi. Eks aeg näitab, mis temast saab. Esialgu jätsin ta natukeseks juuripidi vette toibuma. Eemaldasin vaid paar kuivanud juureotsa ja natuke kärpisin võrse küljes olevaid vanemate taimede kuivanud jäänuseid. 

Kuigi taim on tibatilluke, on lehtedes olevaid heledamaid "tähekesi" juba näha. Üritasin neid paremini pildile saada, aga tundub, et siiski mitte väga edukalt.

Istutasin ta enam-vähem samamoodi nagu oma loodusliku Neofinetia falcata - taime alla penoplast ja ümber männikoor kerge laavakivilisandiga. Elama asub ta praegu lisavalgustuse alla. 

Neofinetia falcata reanimeerimine

Neofinetia falcata reanimeerimine saab eraldi postituse, kuna selles peitub lausa kaks aegumatut järeldust.

Kuldne reegel, mida alati tasub meeles pidada - välimus on petlik! Taim, mis näeb esmasel vaatlusel potis kobe välja, ei pruugi tegelikult päris hea tervise juures olla, mistõttu tasub alati potti sisse vaadata. Antud juhul tundus 05.09 saabunud kodanik heas vormis olevat, poti alt paistis väike juurejupikegi välja ja see andis lootust, et potis sees võiks juuri rohkemgi kohata.

Saabunud taim - esmamulje on hea!

Korraks tekkis isegi mõte, et ei hakkaks vastu talve taime segama ning ootaks istutamisega kevadeni, kuid eelnevad kogemused on ettevaatlikuks teinud ja pakkisin kodaniku ikkagi lahti. Selgus, et alumise korrusega olid lood nutused ja see üksik juur, mis poti alt piilus, oli taime lähedal juba mädanevaks massiks muutunud, mistõttu pidin selle eemaldama. Sellel taimel rohkem juuri põhimõtteliselt polnudki. Ülejäänud kahel väiksemal taimel olid mõned mitteaktiivsed jupikesed õnneks olemas.

Parempoolse taime küljes olev näiliselt korralik juur läks eemaldamisele - taime lähedalt oli see kahjuks juba surnud ja mädanes.

Edasi jaotasin kamba kaheks - eraldi jäi kõige suurem ja täiesti juuretu võrse ning kaks väiksemat juurejuppidega kodanikku kolisin kokku. Riskide hajutamiseks otsustasin juurte välja meelitamiseks kasutada kahte erinevat varianti. Suurim võrse sai 14.09 asustatud elusasse turbasamblasse kui klassikalisse reanimeerimiseks mõeldud substraati. Süsteemi idee pärineb ühelt teiselt orhideepidajalt ja on väga lihtne - anumaks plastikust ühekordne joogitops, sinna põhja söetükid, peale vihmavesi ja sinna sisse korralik punt turbasammalt püsti. Samblasse sai omakorda torgatud õnnetu juurepuudulik taim.
Kaks väiksemat ja mõne juurega taime istutasin kokku ühte potti, millele oli külgedele lisaaugud lõigatud. Alla läks hüdropooniline kruus, poti keskosa täitsin penoplastiga, taimed said sinna otsa istuma. Ülejäänud pott sai täidetud männikoorega.
Kord päevas niisutasin taimede lehti vihmaveega, kuna lehed on kitsad ja pikad, siis kasutasin selleks tavalist kõrvade puhastamiseks mõeldud vatitikku - sobis ideaalselt. Männikoores olevate taimede puhul niisutasin paaripäevaste vahedega ka ettevaatlikult pritsides substraati. Samblaelaniku puhul lisasin aeg-ajalt samblale vihmavett.

Suurim ja täiesti juuretu võrse

05.10.2015 Kõigil kolmel taimel on esimesed aktiivsed juureotsad väljas. Ajaliselt väga tasavägine tulemus! Jätkan igapäevase lehtede niisutamisega. Kooresegus olevat taime hakkan ettevaatlikult kastma.

21.10.2015 Juured kasvavad mühinal. Kõige suuremal võrsel lasen veel veidi samblas kosuda ja siis istutan ka tema männikoorde ümber. Hetkel pole tal veel piisavalt juuri, et substraadiga potis püsti püsida.

Ka väike külgvõrse (paremal) on pisikese juurenupsu suutnud välja ajada. 

Lisaks uutele juurtele alustavad ka uued lehed kasvu.

Uus heleroheline juur.

Uued juured potis sees.

Järeldus nr. 1 - välimus võib olla petlik! Alati tasub olukorda põhjalikult uurida ja ka potti sisse kiigata.

Järeldus nr. 2 - pädev (konkreetse taime ja substraadiga sobiv) hooldus on ilmselgelt olulisem kui substraat per se. Ajaliselt ilmusid aktiivsed juured mõlemal pundil samaaegselt, kuigi substraat oli vägagi erinev.