:)

Mõned ikka õitsevad ka, egas kõik ei jõua korraga suremas olla. Õnneks. Tegelikult sätib kuukingade armee ennast teiseks õitsemislaineks valmis. Kõikidest pilti teha ei viitsi, sest eks neid korduvaid õitsejaid ole aastate jooksul juba jäädvustatud omajagu. Ära võib siiski mainida, et Ufonaut ja suur Valge õitsevad juba pikemat aega, uuesti alustas Table Dance ja õievarred kasvavad teistelgi.

Esimene üllatus oli aga seekord hoopis vandahübriidilt, mille ma suvel lillepoest soetasin. Eeldasin, et enne kevadet tema poolt ilmselt õisi oodata pole ega hakanud ennast lisavalguse paigaldamisega vaevama. Pean tunnistama, et ka kastmises pole olnud nii usin kui võiks ja peaks. Sellest hoolimata avastasin ühel hetkel ootamatult nupulise varre lehtede vahelt turritamast. Aken on muidugi imeliselt pesemata, nagu näha.

Sellest hoolimata omandasid nupukesed üha suuremad mõõtmed ning tänaseks on õied avanema hakanud. Kõige viimased pungad küll kolletusid, eks selle põhjuseks võib olla ühelt poolt meie sügisele tavapärane valguse vähesus, aga teisalt kindlasti ka ebapiisav kastmine. Kõigest hoolimata on sellised apelsinikarva õied meie sügispimeduses ja -masenduses päris vahvad. Kui aus olla, siis ainult õite värvuse pärast see taim ostetud saigi.

Veenusekingad on tänavu samuti täitsa tublid olnud. Pinocchio kasvatab järgmist õiepunga, samuti sirutab vart nii Black Jack kui Maudiae. Pildil Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum, kellel käsil teine õis.

Lõpetuseks nimetu dendroobiumihübriid, kelle pikalt püsinud õied on omandanud täiusliku tibukollase tooni.

:(

Alanud on uus sügisene vaikelu ja sel sügisel on kahjuks mitme taimega üle ootuste halvasti läinud. Siiani oli õnn mind ilmselt soosinud, sest isegi viletsas olukorras saabunud taimed said üles turgutatud, aga sel sügisel on mitmega läinud teisiti. Esiteks muidugi see õnnetu Cattleya dayana, kes imekiiresti musta mädaniku käes hääbus. Kuna see on üks ilusamaid katleialisi ja otsisin just antud värvivarianti, siis üritan ilmselt kevadel järgmise taimega katsetada. Kahju on ikkagi.
Teine kaotus on seekord Phalaenopsis violacea x finley, kes vähem kui aasta tagasi küll napilt mädanikust eluga pööses, kuid sel aastal uuesti samale probleemile ala vandus. Jätsin ta esialgu ümber istutamata, kuigi eelnev mädanik osaliselt juured hävitas. Seejärel tegeles ta õitsemisega ja ei tahtnud segada, sest allejäänud juured paistsid läbi poti seina üsna rahuldavas seisus olevat. Sügis tõi kaasa ootamatu lehtede kolletamise ja hirmsa kahtluse ajel võtsin ta potist välja. Juured olid siiski hävinud, läbi poti paistev roheline oli juurte kaugeim osa. Asusin päästma, aga selgus, et sisimas oli mädanik taas tööd tegemas ja ilmselt on tegu juba kaotatud võitlusega. Jällegi on tegu minu jaoks huvipakkuva taimega ja tõenäoliselt hangin võimaluse avanedes uue isendi. Masendav siiski.
Pilt tehtud mõned päevad tagasi ja näha on kahe vanema lehe kolletumine. Tänaseks on järele jäänud väikseim leht, millel on ilmselged mädanikutunnused. Kahjuks pole sel patsiendil enam elulootust.

Veel hiina keelt

Phalaenopsis hieroglyphica kõik kolm õit on nüüd korraga lahti. Poleks ma vaid seda neljandat punga ära murdnud, eks ole. Aga kolm on ka tore!