Õitsevad

Phalaenopsis parishii kolm õit on nüüd lahti. Tegin pilti ka.

Phalaenopsis Flores Moon muutub järjest tumedamaks, praeguseks on õis juba korralik rammus tibukollane. Mulle juba täitsa meeldib!

Täiendused

Täiendasin looduslike liikide lehekülge ja lisasin sinna puuduolevad lühikirjeldused, kokku kuue liigi kohta. Ka kodus olevate orhideede nimekiri on jälle kaasajastatud. Fotogalerii täienes samuti uute piltidega.

Huvi pärast tegin veidi statistikat ka. Nimekirjas olevaid taimi on kokku praegu 73, neist 33 ehk veidi alla poole on botaanilised liigid. Oluliselt suuremaks oma kollektsiooni enam ajada ei taha, kuna siis hakkab hoolduse osa ajanappuse tõttu vaikselt kannatama. Aga alati on mõni eriti nunnu taim ju veel puudu... Ja mõni väike ju ikka kuskile mahuks!

Kuukingi on kokku 33, neist 10 on looduslikud liigid, 9 nimelised hübriidid ja 14 kohaliku kaubanduse nimetud. Kuukingade osas ei julge kuidagi lubada, et arv tulevikus ei suurene. Tõenäoliselt hakkan ühel hetkel mõnedele nimetutele uut kodu otsima.

Veenusekingi on kokku 10 ja nende arvu suurendada enam ei kavatse. Botaanilisi liike 5, nimetuid 1 ja ülejäänud on nimelised hübriidid.

Katleiad on jätkuvalt väga huvitavad ja mõnda liiki tahaks veel kindlasti juurde. Hetkel on neid kokku täpselt 10, neist 3 on nimetud ja 2 nimega hübriidid ning 5 on looduslike liikide esindajad.

Ning siis veel muidugi kõik ülejäänud, keda oma isiklikus arvepidamises tähistan sildiga muud orhideed. Mis absoluutselt ei tähenda, et need oleksid kuidagi ebaolulisemad või mulle vähem meeldivad. Vastupidi, minu kaks suurt lemmikut - Neofinetia falcata ja Angraecum aloifolium on just selles seltskonnas. Muude orhideede alla olen kokku tõmmanud sellised kodanikud või perekonnad, kelle esindajaid on mul vähesel arvul ja seetõttu pole mõtet eraldi kategooriaid teha. Olen enda jaoks paika pannud, et eraldi kategooria peale hakkan mõtlema siis, kui samast perekonnast taimi on juba viis või enam. Hetkel on selliseid üksikumaid esindajaid kokku 19, neist 14 on looduslike liikide esindajad.

Schwerter 2016

Sain täna Schwerterist tellitud taimed kätte. Või õigemini taime. Plaanisin alguses võtta vaid Cattleya aclandiae. Ma olen tahtnud juba pikemat aega mõnda täpilise õiega katleiat soetada ja aclandiae on sellise mustriga liikide hulgas üks väiksemaid. Schwerteris oli küll saadaval vaid väga noor taimebeebi, aga otsustasin riskida ja panin tellimuse kirja. Ning seejärel leidsin kogemata Schwerteri lehelt ühe miniatuurse Angraecumi, ilma kelleta ma muidugi enam päevagi elada ei suutnud. Läks temagi tellimusse, kuigi küsimärgiga - Angraecum aloifolium on tõesti miniatuurne liik ja pakkumisel olid noortaimed, mis tähendab, et need võivad olla imeväikesed ja jääda meie tellimuste korraldajal liigse riski tõttu võtmata. Nii selle õnnetu Angraecumiga ka läks, Schwerteri beebid olid kaasa võtmiseks liiga tillukesed. Õnneks aitas Currlin sedakorda hädast välja ja leidis mulle oma varudest ühe kena noore taime. Aitäh!

Mõlemad jõudsid kenasti kohale ja viriseda pole mitte millegi üle. Angraecum osutus isegi suuremaks, kui ma arvata oskasin ja katleia jälle väiksemaks, seega paistab kõik tasakaalus olevat.

Kuna Angraecum aloifolium saabus paljasjuurselt ja samblasse pakituna, siis pidin talle mingit sorti kasvamisaluse leidma. Torkasin ta väikesesse potti, substraadiks Kekkilä ja natuke laavakivi. Kuna sel liigil on üsna peenikesed juured, siis olin transpordi pärast natuke mures. Õnneks jõudsid enamik juuri täiesti elusalt kohale. Osad olid küll pruuniks läinud, aga elujõulisi noori juuri on jälle jõudsalt peale tulemas. Läks koos potiga väikesesse klaasvaasi elama. Absoluutselt imearmas taim!

Cattleya aclandiae plaanisin esialgu jätta ümber istutamata, kuna juured paistsid läbi poti seina väga kenad olevat. Õigemini osutusid need taime enda suurusega võrreldes lausa hiiglaslikuks. Kastsin ta juba ära, aga siis otsustasin ikkagi istutamise käsile võtta, kuna mulle ei meeldinud taime asend potis. Kaks uut võrset on valmimas, seega oli kolimiseks nagunii täitsa sobilik aeg. Vanas potis istus ta üsna üleval ja uute võrsete tulevased juured oleksid täiesti õhku pidanud kasvama, tahtsin neid substraadile veidi lähemale saada. Lisaks tundus, et taim on üsna hiljuti alles istutatud, juured polnud veel kuskile kinni haakunud, mis tegi samuti istutamise palju lihtsamaks nii minu kui taime jaoks. Juured olid suurepärases seisukorras. Panin ta tagasi samasse potti, substraadiks Kekkilä. Vanas substraadis oli kõvasti teokarbipuru, seega hea, et sai välja vahetatud - kohaliku kraanivee omadusi arvestades pole aluselisemat keskkonda kindlasti tarvis tekitada. Õitsemisealiseks saamiseni peaks sellel beebil olema Schwerteri kodulehe andmetel aega umbes kaks aastat, aga ma arvan puhtalt näo järgi, et tõenäoliselt läheb ikka omajagu kauem.

Florese kuu

Phalaenopsis Flores Moon sai esimese õie valmis. Tegemist on primaarhübriidiga - üheks vanemaks on Phalaenopsis cornu-cervi 'alba' ja teiseks Phalaenopsis floresensis (vanem nimetus rofino). Tundub, et õie kuju ja värvus on pigem Phalaenopsis floresensiselt, samas huule osas on domineerib cornu-cervi mõju.
Õis ise on suhteliselt väike, vahaja läikega ja tugev ning mõjub pigem omapäraselt kui väga ilusana. Värvid on mahedad ja kergelt kumab läbi cornu-cervilt päritud muster.

Sugulased

Kuna eelnevas postituses juba sugulastest juttu tuli, siis mõtlesin nad ka täiesti eraldi postitusse kokku panna.

Niisiis - alamperekond Parishianae, terve kambaga ühed minu lemmikud kuukingade hulgas. Üheks eripäraks on nende puhul see, et oma looduslikes kasvukohtades on nad vastavalt tingimustele heitlehised. Kultuurina enamasti küll mitte, kuna kasvutingimused ei ole nõnda ekstreemseid kui nende looduslikus kodus. Lisaks on neil kõikidel omapärane huul ja õie kuju järgi on selle seltskonna liigid päris kergesti äratuntavad.
Varasemalt on alamperekond Parishianae koosnenud neljast liigist, nimelt:

• Phalaenopsis appendiculata
• Phalaenopsis gibbosa
• Phalaenopsis lobbii
• Phalaenopsis parishii

Praeguseks peaks liike olema veidi rohkem. Phalaenopsis gibbosa nimetus anti uuele liigile ja endine gibbosa on nüüd Phalaenopsis thailandica, mis muidugi on päris omajagu segadust tekitav. Lisaks on olemas suhteliselt värskelt kirjeldatud Phalaenopsis malipoensis, mida osa autoreid käsitleb eraldi liigina ja osa jälle Phalaenopsis lobbii variatsioonina.

Minul on neist liikidest olemas kolm - lobbii, parishii ja thailandica. Phalaenopsis appendiculata on mul küll juba pikemat aega soovilistis olemas, aga seda liiki ei ole väga laialdaselt saada. Phalaenopsis malipoensis on ilmselt plaanis samuti soetada, gibbosa osas olen hetkel ettevaatlikult meelestatud ja seda kahel põhjusel. Esiteks on gibbosa minu jaoks kõige ilmetuma õiega. Teiseks murekohaks on kestev segadus kahe liigiga.

Aga olemasolevad õied on võrdluseks siin. Phalaenopsis lobbii õis on kõige suurem, parishii oma veidi väiksem ja thailandica kõige pisem. Huule värvused samuti erinevad - lobbii huul on pruunikas, parishiil korralik veinipunane ja thailandical teoreetiliselt kollaste märgistega. Minu thailandica osutus väga kahvatuks klooniks ja tema märgised on pigem helepruunid.

Phalaenopsis thailandica

Phalaenopsis lobbii

Phalaenopsis parishii

Phalaenopsis parishii

Minu miniatuursete kuukingaliikide kolmikust alustas viimasena õitsemist Phalaenopsis parishii. Õie kuju on neil kõigil päris sarnane, suuremad erinevused on ainult õie suuruses ja värvuses. Ja muidugi lõhn - tuntav (ja väga meeldiv!) aroom on ainult Phalaenopsis parishiil, teised on vähemalt minu nina jaoks küll olulise lõhnata.

Kaks punga on veel valmimas. Vahepeal jäi muude tegemiste tõttu kastmisel veidi pikem vahe ja tulemus oli ka kohe käes-  tipmised pungad kuivatas ludinal ära. Pole viga, tal alles esimene õitsemine ja kolmest õiest on esialgu enam kui küll. Huul on kena veinipunane ja õie suurus jääb kusagile Phalaenopsis thailandica ja Phalaenopsis lobbii vahele.

Kuukingamure

Mul on viimasel ajal mure mõnede kuukingadega, õigemini nende lehtedega. Taimed ise kasvavad ja õitsevad normaalselt, aga lehed kipuvad kollakat mustrit omandama, samas küljest ei kuku ega närbu. Olen uurinud ja puurinud, aga täpsema põhjuseni pole veel jõudnud. Võimalik ka, et põhjuseid on hoopis mitu, kuna kolletumine on taimeti veidi erinev. Lehed ise on siledad ja tugevad, samuti ei näe see viiruse moodi välja.

Siiani on kirjandusele toetudes põhilised kahtlusalused järgnevad:

• Liiga palju valgust
• Lämmastiku puudus
• Magneesiumi puudus
• Mõne muu elemendi puudus

Ainete puuduse osas jõuan ummikusse, kuna kasutan regulaarselt väetist ja puudushaigusi justkui ei peaks esinema. Magneesiumit on linna kraanivees enam kui piisavalt, mistõttu selle vähesuse võiks üsna veendunult välistada, 

Liiga intensiivset valgust ei saa välistada, seega võib see olla mõjuv faktor. Osa taimedest on olnud varasemalt lõunapoolsel aknal koos kerge varjutusega, nüüd kolisin nad põhjapoolsele aknale. Teine osa on küll olnud põhjapoolsel aknal, aga siiani koos lisavalgusega, mida ma oma laiskusest ei viitsinud kevadel maha võtta. Kuna taimi ootab varsti nagunii uus kasvukoht, siis otsustasin valgusega hetkel mitte tegelema hakata. Selle teooria kasuks räägib ka asjaolu, et mõned kuukingad, mis mul ruumipuudusel pimedamate kasvukohtadega on pidanud leppima, on senini kenade ühtlaselt roheliste lehtedega. 

Kuukingaguru Christensoni raamatust leidsin, et sektsioon Polychilose liikidel võib selline kollakas mustrilisus olla üsna sage ja täpne põhjus on teadmata. Kahtlustatakse mõne aine puudujääki, aga täpsemalt ei ole teada. Samuti ei välistata ka päriselt, et see võib olla nende puhul normaalne variatsioon. Iseenesest huvitav info, kuna minu probleemsed kuukingad on enamikus just Polychilose sektsiooni liigid või nende hübriidid. 

Paar pilti tegin ka. Esimesel on hübriid, millel on kollasus ühtlaselt lehe keskosas. Järgnevatel piltidel on Polychilose sektsiooni liigid, kel on selgelt nähtav mustrilisus. 

Coelogyne cristata - update.

Näib, et Coelogyne cristataga olen igapäevases kooselus ühise keele leidnud. Õitsemine on läbi, õievarre lõikasin maha ja nüüd kasvatab ta kenasti uusi "pulki", millest kõigi eelduste kohaselt peaksid uued bulbid arenema. Kokku on neid kolm, lisaks veel vana õievarre jäänus, millest peaks samuti väidetavalt uus bulb alguse saama.
Potis on tegelikult kaks eraldi taimejuppi ja erinevus on jätkuvalt silmaga näha - ühel on bulbid kenad pringid, teisel aga ikka veel kortsulised. See kenam osa ongi see, mis usinalt uusi võrseid kasvatab. Loodetavasti see kehvem jupike ka lõpuks ikka kosub. Uusi juuri on samuti korvis näha, aga kumbale need kuuluvad, ei oska täpselt öelda. Arvatavasti ikka sellele elujõulisemale poolikule.

Dendrobium phalaenopsise hübriid - update

Jaanuaris koju tassitud Dendrobium phalaenopsise hübriid osutus igati elujõuliseks kodanikuks ja on vahepeal usinalt uute võrsete edendamisega tegelenud. Vanadest juurtest asja ei saanud, nagu arvasin, aga uutel võrsetel on juba kenasti juured all.

Kõigepealt varasem pilt, milline ta tulles välja nägi:

Ja praegune seis samuti. Ühe vanema võrse külge üritab ta juba mõnda aega midagi kasvatada, aga peale juurte ei pasiat seal olulist arengut olevat.

Phalaenopsis Partris

Phalaenopsis Partris kolme õiega. Lõhn on ka - meeldiv, magus, aga väga õrn. Et tunda, peab nina peaaegu vastu õit panema.

Kollane dendroobium

Kollase õiega Dendrobium nobile hübriid õitseb jälle. Need pisikesed keikid on osutunud selles vallas üle ootuste ja lootuste usinateks. Kedriklestadest saime loodetavasti lahti, nüüd peaks elu hoopis mõnusam olema. Nagu tavaks, siis valmis jälle korraga kaks õit ja nagu eelnevaltki, siis vasakpoolne tuli normaalne ja parempoolne anomaaliaga, seekord puudub üks sepaal. Kolmas õitsemine nähtud ja iga kord sama viga, ilmselt on põhjus ikkagi geneetiline. Õied ise on sel korral lopsakamad kui varasemalt.