Lucke tellimus 2016

Seekordse Lucke tellimusega saabusid kaks väikest katleialist. Ühte neist olin ma mõnda aega lootnud mõnest kasvandusest leida ja teine oli samuti varasemalt silma jäänud.

Sellistena siis saabusid. Vasakul Cattleya walkeriana ja paremal Laelia alaorii.

Kõigepealt said mõlemad natuke vannis mõnuleda, seejärel istutasin ümber, nagu mul juba kombeks on. Mõlemad said 8cm potid ja substraadiks Kekkilä, kust peenike pudi välja sõelutud. Vana substraat oli muidu üsna korralik, aga juurte vahelt nokkisin hoolega porolooni ära.

Laelia alaorii on siis see kodanik, kelle osas ma juba mõnda aega olen silmad lahti hoidnud ja Lucke lehel antud liiki märgates enam pikka mõtlemist ei olnudki. Tal on üsna omapärase kujuga õis, mis ei avane laialt, vaid jääb natuke tulbilikult nupukeseks. Mõnedel kloonidel väidetavalt ei avane isegi see vähene korralikult, loodetavasti minu taimel sellega probleeme ei ole, aga eks see selgub tulevikus. Taim ise osutus väga reipaks, lehed pringid ja bulbid samuti. Vanemate bulbide juurtest oli osa surnud, aga uuematel olid see-eest rammusad juured all. Üldiselt väga kena noor taim, olen päris rahul.

Teine taim kannab täpsemat nimetust Cattleya walkeriana var semi-alba 'Water'. See väiksemat sorti katleialiik oli mulle varasemalt silma jäänud, aga tahtsin kindlasti semi-alba varianti, mitte tavalist lillat õit. Walkeriana omapäraks on huvitava kujuga huul ja ma kuna olen praegu täitsa katleiade lainel, siis ei saanud võimalust kasutamata jätta. Taim ise on kehvemas seisukorras kui teine, ainult kolm bulbi ja needki krimpsus. Juurtega pole samuti lugu kiita ja sellel lisaks suutsin lahtipakkimisel ühe areneva bulbi pooleldi ära murda. Õnneks on paar uue juure otsakest juba kasvamas ja üks terve uus võrse on samuti sirgumas, seega vast tuleme toime. Kuigi vanad juured olid kõik surnud, siis jätsin osa neist alles - ankruna kasutamiseks. Nende abil püsib taim kindlamini potis, kuni uued juured kasvavad.

Uutes pottides.

Lohe naeratus

Bulbophyllum nymphopolitanum lõi hommikuks oma lohepea lahti. On ilus, on! Aga haiseb ka - lõhn on täiesti sama nagu kassijunnidel. Kui mu teine Bulbophyllum (kes kahtlustatavasti on siiski B. pulchellum) lõhnas ainult lähemal nuustamisel läppava nõudepesulapi järele, siis nymphopolitanumi aroom on hulga kaugemalt tuvastatav ja taimest lihtsalt mööda minnes igal juhul tuntav. Loomulikult resideerub ta mul magamistoas. Kui õhtul toas kassikasti hais tuntav on, siis pean ta muidugi mujale kolima.

Lohepea

Bulbophyllum nymphopolitanumi õievars areneb ja esimene pung on juba päris priske. Kujult voolujooneline ja elegantne nagu lohepea, värvuselt üsna sünge tume-tume punane. Ootan huviga avanemist, aroom ei pidavat olema meeldiv.

Kaua oodatud...

Phalaenopsis Partris saabus minu juurde aastal 2013 noore taimena ja avas nüüd oma esimese õie. Tema on üks minu esimesi tellimusi üldse ja valitud sai ta põhliselt ühe esivanema tõttu. Nimelt on kõnealune liik ehk Phalaenopsis parishii üks minu lemmikuid, aga väga algaja kuukingaomanikuna ei julgenud kohe looduslike liikide kallale asuda. Mõtlesin, et hübriid võiks ehk olla veidi leplikum ja katsetamiseks parajam. Selgus, et päris niisama keskküttega sooja korteri aknalaule ta siiski väga hästi ei sobi, õhuniiskusest jääb vajaka. Pärast mõningast kiratsemist kolisin ta klaasvaasi (õigemini sai see vaasisüsteem esialgu just tema pärast kasutusele võetud) ja sedasi hakkas lõpuks kooselu sujuma.
Pungad on tal väga toredad, punase triibuga. Lisaks avatud õiele on veel kaks punga arenemas. Kui just kastmisega liiga pikka vahet ei jäta, peaks neistki kenasti õied saama.

Kati ja õied

Tundub, et katleiad on minu juures täitsa rahul, elutingimused sobivad ja läbisaamine hea. Jardinist eelmisel aastal katsetuseks ostetud tumedama õiega katleiahübriid avas täna hommikuks oma õienupu. Kuigi ma muidugi tõotasin, et enne rohkem katleiasid ei soeta, kuni katsetuseks võetud nimetutest kumbagi õitsema saan, siis loomulikut olen seda lubadust praeguseks juba korduvalt murdnud. Õnneks nüüd on justkui moraalselt õigustus olemas ja ootan huviga veel mõne katleia lisandumist.

Lõhna osas jään vastuse võlgu, kuna läbi suure nohu ei tunneks ma seda nagunii. Aga minu mäletamist mööda temal lõhna ei olnud.

Võrdluseks naturaalse valguse ja ilma välguta tehtud pilt. Õis on siiski minu silmale erksam kui sellele pildile jäi.

Haraella retrocalla

Tilluke Haraella retrocalla on praegu õitsemise osas puhkepausil ning kasvatab selle asemel hoopis tütartaimi. Mäletatavasti tjõudis ta kohale üsna kehvakeste juurtega, mistõttu sai enamik potti täidetud kergkruusaga ja ainult peale panin õhukese kihi männikooresubstraati. Tänaseks on ta endale igati eeskujulikud juured alla kasvatanud ja otsustasin kergkruusa koorega asendada. Poti mõõt jäi ikka samaks - 5,5cm. Uued juured ulatuvad kenasti poti põhjani välja.

Tulles oli ta seline pisike mumps. 

Veel natuke kuningannast

Lisan veel mõned pildid Coelogyne cristatast, kelle õied mõjuvad oma karguses lihtsalt ebamaisena.
Potti sai kokku istutatud kaks eraldi taimejuppi ja seda on selgelt näha - kui üks osa on pärast istutamist muutunud kenasti jälle priskeks, siis teise ehk õitseva jupi bulbid kipuvad krimpsu tõmbama. Veevajaduse katmiseks hakkasin lehti igapäevaselt pritsiga pihustama, kuna juurtega polnud lood kumbalgi jupikesel kiita. Õnneks on uued võrsed juba ninad välja pistnud.

Ilupildid

Kuna fotokas juba käes oli, tegin paarist kuukingast ka mõned klõpsud.

Phalaenopsis Mini Mark. Kuigi ma suutsin lasta tal jälle (see nali kordub igal aastal!) päikese käes ära põleda, siis õitsemist see ei näi segavat. Avab muudkui uusi õisi.

Tedretähniline kasvatab samuti ühekaupa õisi juurde. Temad õied püsivad väga kaua ja tundub, et talle meeldib neid puntrasse kokku koguda. Värskemad õied on kollaka-kreemja põhitooniga, mis pleegib kiiresti valkjaks. Kuna kogu kobar ripub üle poti serva, siis pidin pildistamiseks lähenema altpoolt.

Little Lady õied püsivad samuti juba päris kaua.

Üllatav ümbrik

Tumedama õiega nimetu katleiahübriid kasvatab õiepunga. Talvel meisterdas ta juurde kolm uut pseudobulbi, neist suurima üllatuslikult kahelehelise - teistel on kõikidel üks leht. Sellele suvatses ka ümbriku teha, mis algul tundus tühjaks jäävat, kuid nüüd kevade saabudes hakkas siiski elumärke näitama. Praeguseks on õievars juba kaitsvast tupest läbi kasvanud ja sirutub kõrgusi vallutama.

Paphiopedilumid - kevadine ümberistutamine

Mõned Paphiopedilumid said ümber kolitud ja teen selle kohta mõned märkmed, et oleks vajadusel info olemas.

Paphiopedilum Leeanum - vanemad võrsed kolletusid ja tahtsin need eemaldada. Selle käigus lõhkusin kamba laiali, ühele poole jäi kaks värset ja teisele üks. Juured olid täiesti kobedad. Vanad kolletanud võrsed läksid utiliseerimisele, uued istutasin kokku samasse 12 cm potti.

Paphiopedilum ameerika hübriid/King Arthur? - istutamise põhjuseks taevasse ronivad uued võrsed, kel juuri pole ja substraadini ka pikk maa neid kasvatada. Olin seda istutamist pidevalt edasi lükanud, kuna pott oli juuri täis ja tundus, et väga kiire justkui pole. Nojah, pott oli juuri täis küll, aga kõik need juured olid vana ja juba hävinud võrsejäänuse küljes, uute taimedega ühendas seda vaid jupike risoomi. Murphy seadusele omaselt murdus see risoom õigel hetkel pooleks ja nõnda juhtuski, et ühte kätte jäi mulle kena roheline, ent täiesti juuretu lehemass ning teise kätte potitäis juuri. Potti polnud sellist enam mõtet panna, seega asustasin ta hetkel plasttopsi ja samblasse. Ausalt öeldes kipub neid juuretuid hetkel juba sündsusetult palju kogunema.

Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum - tema juured olid täiesti eeskujulikud, aga tahtsin talle uue substraadi panna ja eemaldada penoplastitükid, mis alguses said sinna drenaažiks jäetud. Pott kippus liiga kiiresti lihtsalt läbi kuivama. Tema sai seekord suurema poti, eemaldasin ka ühe vanema kolletuva võrsejäänuse.

Paphiopedilum venustum - on väga eeskujulikult juurte kasvatamisega tegelenud. Sai preemiaks suurema poti.

Paphiopedilum Black Jack - juured täiesti kenad. Vana pott oli väike, sai nüüd suurema.

Paphiopedilum Maudia 'Femma' - samuti juured väga kenad ja tema tundub üldse väga vohava iseloomuga olevat, uusi võrseid muudkui lisandub. Sai samuti numbri võrra suurema poti.

Vanda

Vandahübriidil läheb juba päris kenasti. Kaks uut juurt kasvamas ja kolmas aktiivne nupsuke vanastki juurest arenemas. Elutseb jätkuvalt minikasvuhoones. Panen võrdluseks kaks pilti, mis on tehtud enam-vähem kuuajase vahega.

Täna on seis selline. Nokkisin surnud emataime jäänuseid ka vähemaks.

8. märtsil ehk pea kuu tagasi oli olukord niisugune.

Sabatähed

Neofinetia falcata õied on lahti. Mulle meenutavad need väikesi sabaga tähti, ilusad! Huvitav, et lõhn tuleb alles õhtul, hommikul päikese ja valgusega ei ole mingit aroomi. Õhtul see-eest on täiesti tugev lillelõhn.

Masdevalliad

Masdevalliatega mul varasemalt suhted kui sellised puuduvad. Nende puhul on huvitav paradoks - mulle meeldivad väga nende õied, aga taimed ise eriliselt mitte. Kuna nad on ka suhteliselt kapriisitaride kuulsusega, siis pidasin targemaks lähemast tutvusest hoiduda. Aga ära iial ütle "iial", nagu öeldakse. Ja palun väga, masdevalliad on kohal. Iseasi, kauaks neid muidugi jätkub, aga vähemasti üritame. Mõlemad on valgeõielised.
Kõigepealt saabus eelmisel nädalal jupike suurema taime küljest, täpsemalt Masdevallia coccinea alba. Tema kasvab hetkel samblas ja otsustasingi ta esialgu nõnda jätta.
Teise tassisin ise vabatahtlikult Jardinist koju, sest leidsin allahinnatud taimede letist üksiku isendi sildiga Masdevallia tovarensis. Tema otsustasin ümber istutada ja vana sambla eemaldamisel osutusid juured üsna jardinilikeks nagu võiski oodata. Otsesõnu öelduna juured siis stardikomplekti enam ei kuulnud. Torkasin ta Substrali segusse ja vaatan, mis juhtuma hakkab.
Kuna tegemist on jahedalembeliste liikidega ja minu kõige jahedamal aknalaual on hetkel +26C, siis erilisi lootusi ma hellitada ei julge. Samas jällegi - kui ei katseta, ega siis ei saagi teada.

Vasakul pisem Masdevallia coccinea alba ja paremal suurem Masdevallia tovarensis.

Lumekuninganna näitab õisi

Coelogyne cristata üllatas mind kolme imekauni ja kergelt lõhnava õiega. Õigupoolest jõudis ta minu juurde ühe võrsealgega, mida pidasin arenevaks bulbiks, kuid tegelikkuses osutus see hoopis kasvavaks õievarreks. Sinna külge kasvatas ta kolm punga, mis jõudsid eilseks lõplikult avaneda. Õievarre arengut oli täiesti huvitav jälgida - esialgu tekkis suhteliselt paks ja pigem kollakaks-pruunikaks kiskuv kasv, kust oskasin ainult uut bulbi oodata. Siis aga hakkasid järsku pungad välja kooruma. Pungad olid samamoodi kollaka-pruunika varjundiga, ma jõudsin korduvalt mõelda, et ta hakkab neid vaikselt kuivatama, aga tundub, et tal need asjad käivadki sedamoodi. Igal juhul tulemus on oma ilus lihtsalt imeline. Paar uut nuppu on veel siit ja sealt piilumas, aga nendest eeldan küll pigem bulbe kasvavat.

Neofinetia update

Juurepuudulikuna saabunud Neofinetia falcata ei ole tänaseks enam sugugi juurepuudulik, vaid tunneb ennast päris hästi. Selle tõestuseks kasvatas ta ka kaks vahvat sabaga punga. Kuna nende õied mulle hirmsasti meeldivad nii välimuse kui lõhna poolest, siis tõepoolest ootan juba kannatamatult! Aga pungad on ka väga toredad oma kannustega. Neofinetia falcata on selline taim, kelle puhul meeldib mulle absoluutselt kõik - juured, lehed, pungad, õied, no tõesti kõik! Ehk siis tegemist on ühtede mu selgete lemmikutega.

Rääbiku update

Teeneline katsealune Rääbik on jõudnud oma esimese õieni. Algne plaan nägi ette kehvas olukorras taime eksperimentaalse ülesturgutamise koos dokumenteerimisega ja seejärel kavatsesin talle uue kodu otsida. Aga enne tahtsin huvi pärast õied ära oodata. Pungade arenemise ajal arvasin, et tõenäoliselt on tegemist valgeõielise isendiga, aga selgus, et tegelik toon on hoopis puhas kollakasroheline (või rohekaskollane, kuidas kelllelegi tundub). Nüüd ma veidi mõtlen, mida temaga siis peale hakata, kuna välimus on päris kena. Vähemalt esialgu ta uut kodu otsima ei hakka.

Rääbiku lugu saab lähemalt lugeda juuretu kuukinga reanimeerimise postitusest.

Indiaanipealik

Phalaenopsis lobbii noortaim avas samuti oma esimese õie. Üks pung on veel kasvamas. Temaga on muidu samasugune lugu nagu Phalaenopsis thailandicaga - kuna nad kasvavad samas klaasvaasis, siis algul jäi tõenäoliselt õhuniiskust vajaka ja see võis mõjutada ka moodustuvate pungade arvu. Igal juhul on vähemasti üks õis ära nähtud ja kuna tegemist on siiski noore taimega, ei saagi veel väga uhket õitsemist oodata. Ikka tasa ja targu.
Õis ise meeldib mulle väga ja meenutab mulle natuke mõnda indiaanipealikku uhke sulgedest peakattega.  Phalaenopsis tahilandicaga võrreldes on õis ikkagi oluliselt suurem.

Ja võrdlusmoment ka - vasakul Phalaenopsis thailandica ja paremal Phalaenopsis lobbii.