Täpimuster

Tedretähniline alustas õitsemist. Kuigi tegemist on täiesti tavalise nimetu kuukingahübriidiga, on ta siiski üks minu lemmikutest. Mul lihtsalt on kohutav nõrkus täppide ja triipude vastu ja selle vastu kohe kuidagi ei saa. Sarnast mustrit ei ole nende supermarketihübriidide puhul eriti silma jäänud ja huul on tal ka tavapärasest veidi teistsugune - lühike, ümar ja kipub servadest narmendama. Kahju, et tema esivanemad tundmatuks jäävad, päris huvitav oleks teada, kust selline kombinatsioon tekkinud on.

07.02.2016 avanes teine õis.

Vanda

Veidi planeerimatult sai minust eile vandaomanik. Kui pikalt seda lõbu täpselt olema saab, näitab ainult aeg, sest tegemist on ühe väikese õnnetu vandalapsega, kelle ellujäämise nimel tuleb esialgu siiski omajagu pingutada ja võit ei ole sugugi garanteeritud. Kodanik on muidu täiesti tundmatu ja tema tulevase suuruse või õite värvuse osas puudub mul igasugune ettekujutus. Üldine seisund ei ole kiita - lehed krimpsus ja lõdvad, kohati kolletunud, kuivanud ja vigastatud. Ühtegi täiesti tervet ja korralikku lehte ette näidata pole. Positiivse poole pealt on eksponeeritav üks elus juur (pildil see heledam pruun, mis otse taime tüvelt algab). Mina saan pakkuda omalt poolt soojust, valgust ja niiskust. Vaatame, mis välja tuleb.

Kõigepealt sai kodanik sooja dušiga üle loputatud ja jätsin ta vannituppa tagurpidi asendisse nõrguma. Loodetavasti aitab see veidi esmaabina lehtede turgorit taastada. Edasi hakkab olema kindlasti igapäevane lehtede niisutamine, lisaks saab vett elusa juure kaudu. Temperatuur on mul õnneks toas piisav, et vajalikku soojust pakkuda. Plaanin ta panna vähemalt hetkel lisavalguse alla ja kui ta kevadeni välja veab, siis kolin ümber lõunapoolsele aknale koos teiste valguslembidega. Mõtisklen veel hetkel õhuniiskuse teemal. Kõrgem õhuniiskus aitab vähendada veekadu lehtede kaudu, mis dehüdreerunud taime puhul oleks väga tervitatav variant. Tervenisti väikesesse klaasvaasi panemiseks on ta veidi liiga suur. Teine võimalus oleks minikasvuhoone, kus saab vajadusel hoida õhuniiskust stabiilselt üle 70%, aga mis võtab aknalaual jälle üsna palju ruumi, st osa taimi tuleb ruumi tegemiseks mujale kolida. Võimalik, et minikasvuhoonest saab siiski taaskord hospital.

Edit: Otsus tehtud ja minikasvuhoone üles seatud. Sisuks traditsiooniline lahendus - karbike kergkruusaga, alla tilk vett niiskust andmas ja kruusa peale taimehakatis. Hetkeseisuga temperatuur 24C ja õhuniiskus 75%. Planeerin vähemalt paar-kolm kuud sanatooriumitingimusi pakkuda ja siis vaatan edasi.

Mida teha kuukinga keikiga?

Sõna "keiki" tuleb havai keelest ja tähendab väikest last või beebit. Samuti tähistatakse sellega mõnede orhideeliikide tütartaimi. Kuukingade puhul areneb keiki enamasti vanalt õievarrelt, aga mõnikord ka taime tüveosast. Keikide kasvatamine võib olla nii taime eripära kui viide mõnele probleemile. Teatud kuukingaliigid annavad meelsasti tütartaimi (näiteks Phalaenopsis equestris) ja see omadus pärandub sageli ka nende hübriididele, olles täiesti normaalne nähtus. Teistel puhkudel võib keikide kasvatamise põhjuseks olla emataime täbar tervis - hääbuv taim üritab ellujäämist kindlustada tütartaimede kasvatamisega. Seega emataime seisundil tasub alati silm peal hoida.

Mida selliste keikidega siis tegema peab? Vastus on väga lihtne - otseselt mitte midagi. Kui emataim on terve ja saab sobivat hooldust, võib tütartaime emataime külge jättagi. Tüvelt kasvavate keikide puhul võib tulemuseks olla lopsakas ja dekoratiivne punt taimi. Kui aga keiki on juba küllalt suur, saab ta soovi korral eraldada ja omaette potti istutada. Sellega seoses on mõned aspektid, mida peaks enne eraldama asumist arvestama.
Esiteks peaks keiki olema piisavalt suur, et iseseisvalt ellu jääda - enamasti võiks tal olla vähemalt paar-kolm lehte ja mõned vähemalt 5cm pikkused juured. Mida suurem keiki on, seda kergem on tal iseseisvat elu alustada.
Teiseks oleks hea, kui eraldamise ajal on keiki juured aktiivsed - neil on uudishimulikud erksalt rohelised ninakesed. See tähendab, et juured on aktiivselt kasvamas ja kohanemine uue eluga läheb valutumalt.
Kolmandaks võiks arvestada klimaatiliste eripäradega - soojemal ja valgusrikkamal ajal (kevadel ja suvel) on keikil paremad võimalused iseseisvat elu alustada, kuna just siis on taimedel vajalikud tingimused aktiivseks kasvamiseks sobilikumad.

Kui eelnevalt mainitud tingimused on täidetud, siis võib asuda protsessi enda kallale. Kõigepealt tuleb keiki emataime küljest ettevaatlikult lahti lõigata. Lihtsam on seda teha õievarre külge kasvanud keiki puhul. Vana õievars tuleb mõlemalt poolt keikit lihtsalt ära lõigata ja ongi valmis. Alljärgnev pilt annab ehk väheke selgema ettekujutuse - punaste joontega on tähistatud kohad, kuhu teha lõiked.

Tüvelt kasvanud võsu puhul tuleb lõige teha ettevaatlikult keiki ja emataime vahele, valides selleks koha, kus ühendus on kõige kitsam. Sellistel puhkudel olen lõikekohad päras kaneeliga üle raputanud, kuna mädaniku tekke oht on suurem.

Kui keiki on eraldatud, siis järgmisena on tarvis ta omatte potti istutada. Selles pole midagi üleliia keerulist, istutamine ise käib samamoodi kui kuukingade puhul tavaliselt. Istutamise kohta saab rohkem lugeda SIIT. Põhiline on valida väikese taime jaoks sobiva suurusega pott ja tingimustele vastav substraat. Enne istutama asumist võib juured veidikeseks vette likku panna, kuni need muutuvad roheliseks - see teeb need elastsemaks ja vähendab vigastuste ohtu. Tasub tähele panna, et õhu käes kasvanud juurtel võtab vees roheliseks muutumine veidi kauem aega kui potis kasvanutel. Edasi tuleb juured ettevaatlikult potti suunata, taim paika sättida, lisada substraat ja valmis!

Järgnev hooldus on põhimõtteliselt samasugune nagu kuukingadel üldiselt - taim vajab elamiseks ja kasvamiseks eelkõige valgust ja vett. Siiski on mõned detailid, millele on oluline tähelepanu pöörata.
Kõige olulisem on kastmine - äsja istutatud pisike taim ei tohi jääda liigselt kuivale, samal ajal peaks vältima ka seisvat niiskust. Väiksemat sorti potis ja uue substraadiga (seob vähem niiskust) taimed võivad vajada tihedamini kastmist, eriti soojas keskkonnas. Kuna õhu käes kasvanud juurtel läheb märgumiseks veidi kauem aega, võib potti vannitada - enamasti on 10-15 minuti jooksul juured muutunud roheliseks ja võib poti nõrguma tõsta. NB! Pikem vannitamine ei asenda liiga harva kastmist. Kuukingade kastmisest üldiselt saab rohkem lugeda SIIT.
Värskelt istutatud taime võiks esialgu hoida otsese päikesevalguse eest - suurem oht päikesepõletusele. Väetama tasub hakata siis, kui on näha, et taim on uute tingimustega kohanenud ja jätkab kasvu.

Ja ongi kõik! Nüüd jääb üle ainult sobiva hooldusega jätkata ning oodata, kuni pisikesest keikist sirgub suur õitsev taim.

Veel kollasem

Uus dendroobiumihübriid

Eilne Bauhofis käik lõppes järjekordse jorjeni koju tassimisega. Loomulikult leiunurgast, sest mul polegi hetkel ühtegi kehvikut, keda turgutada ja elu tuleb ju huvitavaks teha. Sortisin seda laibarivi ja võtsin kaasa ühe Dendrobium phalaenopsise hübriidi. Tegelikult oli mul väike tagamõte ka - üritan nimelt komponeerida vannitoa aknale kõrgematest ja tugevamatest taimedest rohelist "müüri", et blokeerida kasseluka tee Phragmipediumini. Või õigemini selle jäänusteni praegusel hetkel. Dendroobiumihübriid tundus selleks otstarbeks sobivat, hind oli ka täitsa soodne - maksin tema eest tervelt 1,83€. Pott oli katki ja enamik substraati oli juba poes põgenenud. Maksin taime eest ära, seejärel viskasin poti koos substraadiga poe prügikasti ja pakkisin ta paljasjuurselt paberisse. Loodetavasti ei saanud taim toomisel külmakahjustusi, aga eks see ole paari lähema nädala jooksul näha.

Kodus sai fikseeritud algne seisukord. Juured tunduvad piltidel oluliselt kobedamad, tegelikult olid need krõbekuivad ja krabisevad nagu paber.

Alustasin sooja dušiga. Loputasin igaks juhuks terve taime korralikult üle, leotasin ka juuri ja uhtusin veega vana substraadi jäänuseid minema. Pärast sellist pesu kärpisin kõige koledamad juured, osa selgelt surnud juuri jätsin siiski alles, et taim potis püsiks. Ühe koleda lehe eemaldasin samuti. Lõpetuseks puhastasin taime lehed ja tüveosa alkoholilahusega.

Istutasin ta 12cm potti, substraadiks valisin Kekkilä segu, millest sõelusin sambla ja peenema pudi välja. Potti said seega suuremad sorti männikooretükid. Ilupilte igast küljest.

Kaks uut võrset on kasvu alustamas. Koos nendega tulevad loodetavasti ka uued juured.

Haisev lehvik

Bulbophyllum flabellum-veneris lõi täna hommikuks oma lehviku lahti. Kuigi ma kirjandusest väga lõhnamise kohta teavet ei leidnud, lehkab kodanik lähemalt nuusutades üsna selgelt läppama läinud nõudepesulapi järele. Ökk-väkk! Kuna ma ise olin veendunud, et tal on õitsemiseni veel aega, siis paigutasin ta sügisel magamistoa kummutile talvituma. Kui see aroom peaks hakkama kaugemale levima, siis pean ta voodi kõrvalt kuskile mujale majutama - sellise haisu sees magada eriti ei tahaks.
Üllatav oli see, kui kiiresti õievars tegelikult arenes - progress oli silmaga nähtav mitte ainult päevade, vaid lausa tundide lõikes! Kokku kulus õievarrejupi avastamisest kuni avatud õiteni kõigest umbes kümme päeva. Õievarre teema on näha SIIN!

Update 19.01.2016. Kiirelt tulnud, kiirelt läinud. Täna hommikul lõikasin närbunud õiekobara maha. Avatud õied kestsid siis ainult neli päeva.

Eile veel...

Lehvik!

Pteroceras semiteretifolium

Siiani vapralt õievart kasvatanud tilluke Pteroceras semiteretifolium sai oma õie nüüd valmis. Mingil põhjusel suunas ta õievarre lehtede vahele ja pidin vart veidi ettevaatlikult painutama, et õiel avanemisruumi oleks ja saaks ka ühtlasi ilu pildile püüda. Potis on tegelikult kaks pisikest taime ja ka teine alustas õievarre kasvatamist, kuid mingil põhjusel jäi see üritus soiku ja edasist arengut seal siiani pole.

Lisaüllatus ka - selgus, et õiel on väga meeldiv lillearoom. Täpselt selline natuke magus lõhnabukett nagu mõnes kenas lillepoes.

Et taime gabariitidest ka veidi aimu saaks, siis poti suurus on 5,5cm. Fotol võrduseks eriliste tundemärkideta keskmist kasvu naisterahva käsi.

Bulbophyllum nymphopolitanum

Natuke värskendust Bulbophyllum nymphopolitanumi kohta. Röllkest kingitusena tulnud taim on kenasti kasvanud. Tulles oli ta kas 5,5cm või 6cm potis, täpselt enam ei mäleta. Hetkel resideerub 11cm potis. Seda küll mitte tohutu rohemassi, vaid korralike juurte tõttu - väiksemasse ei tahtnud ta ümberistutamisel ära mahtuda. Mulle ta täitsa meeldib ja loodan, et kunagi õnnestub ka õied ära näha.

Tulles oli ta selline pisike taimebeebi:

Väike luud

Avastasin mõned päevad tagasi, et Bulbophyllum flabellum-veneris on endale kummalise luua külje alla kasvatanud. Vahepeal on vars pikemaks veninud ja ülejäänugi kosunud. Ühesõnaga - õievars. Seekord üsna ootamatult, kuna ruumipuudusel kolisin tema kui kindlasti veel mitte õitsema hakkava taime üsna valgusvaesesse kohta magamistoas.

Õievars areneb kiiresti. Olukord 11.01.2016.

Veel kollast dendroobiumi

Õied on nüüd täiesti avanenud ja hakkavad järjest enam kollast tooni külge võtma.

Ufonaut

Ufonaut alustas uuesti õitsemisega. Tema õied kipuvad olenevalt aastaajast üsna erinevad ja talviti veel üsna kummalised. Varieeruv pole mitte ainult värvuse intensiivsus (tooni erinevus on siiski tingitud valgustingimustest pildistamise ajal) ja pigmendi ulatus, vaid ka õite kuju. Alljärgnevalt väike galerii tema õitsemistest.

Täna, 09.01.2016

Eelmine õitsemine septembris 2015

Jaanuar 2014

September 2013