Juuretud veenuskingad - värske ülevaade.

Mäletatavasti õnnestus mul vahepeal nelja juuretu veenusekinga omanik olla. Paphiopedilum King Arthuri puhul pole teema enam aktuaalne, pott on praeguseks kenasti uusi juuri täis ning hetkel on kodanikul õievarre kasvatamine käsil. Edasine postitus on pigem rõhuga ülejäänud kolmele õnnetule, kelle dramaatilisest saatusest oli esmalt juttu selles postituses ning olemas on ka üks järellugu.

Täna otsustasin kodanikud pottidest välja kaevata ja olukorra üle kaeda. Ühest küljest põhjuseks see, et seoses kevade tuleku (ja aktiivse kasvutsükli aktiveerumisega) hakkan vaikselt ümberistutustega tegelema, teisest küljest jälle uudishimu, sest läbi poti seina tohutuid juuremasse näha ei olnud. Õnneks oli pilt siiski täitsa hea. Vasakul Paphiopedilum delenatii alba, keskel Paphiopedilum fairrieanum, paremal Paphiopedilum concolor.

Kõige viletsam tundub hetkel olevat Paphiopedilum delenatii alba, kes on vahepealse ajaga suutnud ainult kaks juurt kasvatada (ja osa lehti kaotada, seda küll päris juuretu elu alguses). Samas on kaks kindlasti parem kui üldse mitte midagi, seega väga ei tahaks kurta ka. Meenutuseks pildike sellest, milline ta vahepeal välja nägi:

Paphiopedilum fairrieanum on olnud päris tubli. Temagi oli vahepeal täiesti juuretu, nüüdseks aga ei ole millegi üle kurta.

Tundub, et ka Paphiopedilum concolor kosub. Kaks vana ja mitte kõige kenamat juurt on jätkuvalt alles, aga mõned kenad uuekesed on samuti lisandunud.

Kõik kolm said uuesti Substrali substraadi. Esimene ja kõige väetim läks tagasi 5cm potti, teised kaks aga said oma pingutuste eest väheke suuremad elamised.

Üks kena king

Paphiopedilum venustum, üks minu lemmikuid veenuskingade seas, on õie lahti teinud. Punga kasvatamine ja avamine toimus agoniaalse kiirusega. Ma mõtlesin tõepoolest, et ma jõuan enne tulemuse nägemist rahulikult vanadusse surra. Õie avamine üksi võttis ligi neli päeva aega. Aga kaua tehtud kaunikene, pole midagi kosta. See veenimustriline lõug on lihtsalt võluv!

Veebruarikuine

Kevade ootus on juba hirmsuureks kasvanud. Aga pole viga, päike võtab järjest kõrgmaid kaari ja varsti on igatalvine vaikelu taas korraks möödanik. Praegu olen üritanud muu kiire elu kõrvalt kastmistega järje peale saada. Eks see ole kulgenud oma tõusude ja mõõnadega ning selge on see, et kollektsiooni väga palju suuremaks lasta ei saa. Pigem tuleb teha valikuid. Samuti peab nentima, et kolimine oli paljudele taimedele korralik ehmatus, kuna üleöö tuli kohaneda hoopis teiste tingimustega kui seni.
Hetkel on tavapäraselt hübriidkuukingade õitseaeg, enamik on kas õitsemise äsja lõpetanud või õitega, mõned üksikud veel avavad pungi.
Kunagise uhke Prisma imelooma keiki jõudis oma esimese õitsemiseni. Õisi on küll üks, aga taimgi ole alles üsna väike. Selle värvusega on nagu violetsete-punastega ikka, täpset tooni on pildile keeruline tabada. Ei õnnestunudki. Päriselt on õis sügavalt purpurne ja helkivalt sametine, väga kaunist tooni. Pildile jääb koledalt punane.

Phalaenopsis Anna-Larati Soekardi on kahe õievarrega ametis. Teisel avab veel pungi.

Rääbikul on samuti õied küljes. Endiselt veatult rohekaskollased.

Tundmatu taime keiki ehk Ebamäärane on samuti oma esimese õie valmis saanud. Tuleb välja, et tema on üsna kahvatu lilla, mille servad on tõesti ebamäärase pruunika tooniga. Pole just eriti ahvatlev kombinatsioon, aga kuna taim on hetkel väike ja ruumi palju ei võta, siis esialgu uut kodu otsima ei hakka.