Aastalõpune kokkuvõte

Aeg ongi sealmaal, et üks aasta on taas läbi saamas. Orhideede osas on minu jaoks olnud tegu üsna musta ja masendava aastaga - olen sel aastal kaotanud ühel või teisel põhjusel rohkem taimi kui kogu ajaloo jooksul kokku. Siiani võisin ennast üsna õnnelikuks lugeda, kuna olin igasugustest suurematest hädadest pääsenud ja ilma jäänud vaid mõnest üksikust taimest. Needki olid üsna väheväärtuslikud nimetud kuukingad.
Eks oma osa on andnud kolimisega seotud muutused - ühtäkki on keskkond hoopis teine, ka vee kvaliteet on oluliselt varasemast erinev. Ning sellele lisaks on ka tööalaselt hoopis rohkem kiire, mistõttu taimedele jääb paratamatult vähem aega. Ümber harjuda tuli kõigil - taimedel muutunud oludega ja minul jälle muutunud hooldusega. Mõnedele taimedele uued olud meeldivad ja mõned, kes vanas kodus pirtsutasid, on uues kohas hooga kasvama hakanud. Teised jälle kiratsevad ja pole uute oludega kohanenud või pole mina uues kohas suutnud neile tarvilikke tingimusi luua. Igal juhul on olnud elavjõus korralikud kaotused ja detsembris viis mädanik korraga kolm taime, nende seas kahjuks ka kaks minu lemmikut miniatuuri. Hukkunud taimed otsustasin edaspidi koondada märksõna "arhiiv" alla. Nii on vähemasti viimane nende kohta tehtud postitus kiiremini leitav.
Tolumnia Jairak Rainbow "Charming" hääbus siiski hoolimata pidevast võitlusest. Mädanik haaras üha uusi võrseid, kuni polnud enam midagi päästa. Koos temaga tulnud Tolumnia variegata on hetkel stabiilne - vanad võrsed kipuvad küll surema, kuid rohkelt uusi on samuti peale kasvanud ja need näevad täiesti kenad välja.
Kaks minimõõdulist lemmikut - Haraella retrocalla ja Pteroceras semiteretifolium - hävisid mõlemad kiiresti rosetimädaniku tõttu. Kuigi üritan kastmisel hoolikas olla, siis ilmselt vahetult pühade-eelsel ajal, kui aega niigi nappis, jäid mõlemad liiga niiskeks. Mõne päevaga arenes kahjustus selliseks, et päästa polnud enam midagi. Pteroceras semiteretifolium oli üks neist, kellele vanas kodus rohkem meeldis, aga Haraella retrocalla paistis siiani rahul olevat. Kuna tegemist oli tõesti taimedega, mis mulle väga meeldisid, siis on selline areng täiesti masendav. Võimalik, et üritan siiski tulevikus uute isenditega katsetada.
Mitmetel taimedel tekkisid kolimise järgselt ka erinevad leheprobleemid. Phalaenopsis Little Lady kaotas osa oma lehtedest ja need, mis alles jäid, on üleni täpilised. Õnneks protsess ühel hetkel peatus ja ehk tuleb ta sellest veel eluga välja.

Et mitte nii musta noodiga lõpetada, siis natuke on ikka häid uudiseid ka. Paphiopedilum venustum on asunud õievart kasvatama. Vahepeal jõudis ka Bulbophyllum pulchellum kahe õievarrega valmis saada, aga tema õitsemine on ju hirmus üürike ning ei taibanud kohe fotokat haarata. Kui lõpuks meelde tuli ja vaba hetk saabus, et pildistada saaks, olid õied juba närbumas. Õitsejaid on teisigi, mitmed veenusekingad on oma ringi ära teinud ja nüüd on tavapäraselt kuukingade kord särada. Kes on juba õitega platsis ja kes kasvatab alles pungi. Mõned pildikesed aasta lõpetuseks lisan ikka ka.

Phalaenopsis Table Dance alustas uuel õievarrel. Üks õitest on lausa näotu!

Hele ja tume. Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum ja Paphiopedilum Black Jack.

Paphiopedilum Black Jack. 

Cattleya nobilior x Laelia alaorii hakkas juba õitsemist lõpetama, kui mulle meenus fotokaga läheneda. Õite kerge sirelilõhn on imeline!

Vandahübriidi apelsinikarva õied meie sügistalvise masenduse vastu võitlemas.

Karvane koletis ehk Paphiopedilum Pinocchio jätkab samalt õievarrelt üheksanda õiega.

Paar nimetut, aga kenade õitega kuukinga ka. Neid õitseb tegelikult veelgi.

Kevad läheneb

Päevad on juba oluliselt pikemaks veninud ja eile hakkasin vaikselt taimi ümber istutama. Tegelikult oli esialgu plaanis torkida ainult kahte miniatuuri - Pteroceras semiteretifolium ja Podangis dactyloceras. Esimest seetõttu, et tal olid kaks nähtavat juurt koledaks muutunud ja kartsin, et potis võib midagi enamat toimuda ning teist seetõttu, et ma ajasin ta poti paar päeva tagasi lihtsalt ümber.
Selgus, et juurte osas polnud tegelikutl kumbalgi olulist häda. Pterocerasel oli paar vanemat juurt küll hävinud, aga poti keskel olid uued ja tugevad juba asemel. Podangisel on olukord sama nagu tulles - aktiivseid otsi pole, aga kõik olemasolevad juured jätkuvalt elus. Kodanikud läksid tagasi vanadesse pottidesse, substraadiks DCM ja natuke laavakivi sisse.
Kuna hoog oli juba sees, siis võtsin lisaks mõned kuukingad käsile. Phalaenopsis bellina tõstsin veidi laiemasse potti ja Phalaenopsis K S Evergreen sai samuti veidi suurema poti. Mõlemale substraadiks DCM ja laavakivi. Juured olid mõlemad kenad.
Viimasena võtsin käsile kuukingahübriidi Flower Pearl. Teadsin ette, et juureprobleem on potis ootamas. Uued juured eelistasid kasvada pigem potist välja ja vanade juurtega polnud lugu kiita. Nagu eeldasin, siis olid potis olevad vanad juured enamjaolt hävinud. Eemaldasin kaks alumist vanemat lehte ja sain seejärel hulga õhku kasvanud juuri kenasti potti suunata. Lõpptulemus jäi päris hea ja loodetavasti kasvavad nüüd uued juured edaspidi kenasti potti. Substraadiks Kekkilä ja laavakivi.
Järk-järgult plaanin kõik eelmisel aastal istutatud kuukingad uude substraati panna. Segasin katsetamiseks eelmisel korral männikoore sisse purustatud savigraanuleid, lootuses et need hoiavad potis rohkem niiskust, aga jätavad substraadi samal ajal suhteliselt õhuliseks. Algul tundus taimedele meeldivat, kuid pikema aja vältel paistab olevat tegemist pigem ebaõnnestunud variandiga, mistõttu kavatsen kõik sellises segus olevad taimed kevade jooksul ümber istutada. Algus on nüüdseks tehtud!

Pteroceras semiteretifolium

Siiani vapralt õievart kasvatanud tilluke Pteroceras semiteretifolium sai oma õie nüüd valmis. Mingil põhjusel suunas ta õievarre lehtede vahele ja pidin vart veidi ettevaatlikult painutama, et õiel avanemisruumi oleks ja saaks ka ühtlasi ilu pildile püüda. Potis on tegelikult kaks pisikest taime ja ka teine alustas õievarre kasvatamist, kuid mingil põhjusel jäi see üritus soiku ja edasist arengut seal siiani pole.

Lisaüllatus ka - selgus, et õiel on väga meeldiv lillearoom. Täpselt selline natuke magus lõhnabukett nagu mõnes kenas lillepoes.

Et taime gabariitidest ka veidi aimu saaks, siis poti suurus on 5,5cm. Fotol võrduseks eriliste tundemärkideta keskmist kasvu naisterahva käsi.

Tellimus: Orchids & more

Orchids & more tellimus jõudis üleeile õhtul minuni, aga jõudsin alles täna taimed käsile võtta. Vahepeal said väsinud reisilised ainult esmaabina vett. Kokku pidi olema kolm erinevat kodanikku, kõik väiksemakasvulised ja huvitavad. Hakkasin täna hommikul ülevaatusega pihta ja kuna ajaga on kitsas, siis tekkis isegi korraks kiusatus taimed nii jätta, nagu tulid ja lükata istutamine kevade peale - esmapilgul nägid kõik head välja. Aga eks kogemused ole õpetanud ning ei tahtnud seekordki liigselt riskida. Loomulikult selgus taas, et otsus taimed siiski kohe ümber istutada osutus õigeks. Olukorra dokumenteerimiseks tuleb ülevaade koos fotodega ja kuna on ometi sügis, siis taustaks on kuivavad küüslaugud. Tegelikult ma tegelesin taimedega vannitoas ja ei viitsinud lihtsalt pildistamise jaoks neid mugulaid aknalaualt kokku korjata.

Seekordsetest tulijatest kõige pisem on huvitav miniatuur Pteroceras semiteretifolium, torujate lehtedega ja valgete õitega epifüüt. See taim on mul soovinimekirjas juba tükk aega, aga pole kuidagi varasemalt tellimiseni jõudnud. Kodanik tuli korgile monteeritult ja kaalusin korraks teda sinna jättagi. Vastuargumente tekkis põhiliselt kaks - esiteks tähendab plokil taime pidamine ilma terraariumita praktiliselt igapäevast kastmist ja teiseks avastasin prisked mustad nööbid (tõenäoliselt oribatid mite) juurte vahel ringi siblimas. Kuna sinna juurte ja korgi vahele muidu väga ligi ei pääse, siis otsustasin taime ikkagi korgilt maha võtta ja potti susata. Õnneks sain kodaniku üsna lihtsasti kätte, korgi pidin küll tükkideks lammutama, aga juured jäid terveks. Selgus, et tegemist oli hoopis kahe eraldi taimega. Olid mõned surnud juured, mis said eemaldatud. Taimed pritsisin alkoholilahusega üle, loputasin siis veega ja kuivatasin. Edasi läksid koos pisikesse (5,5cm) plastpotti, alla hüdropooniline kruus ja peale männikoor. Kolisin nad koos potiga klaasvaasi.

Profiil

Portree

Alasti kodanikud

Potinaabrid

Teine taim on kaua igatsetud Neofinetia falcata, mida ma olen juba paar aastat vesise suuga vahtinud, aga pole julgenud endale soetada. Kartsin ja kardan siiani, et ei saa ehk hakkama. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada ja otsustasin katsetada. Tellisin selle kõige tavalisema valge, ilma uhke sordinimeta. Silt väidab, et taim on import Jaapanist, pärineb Amami saarelt ja esialgne kasvandus on olnud Blumen Insel's Orchids. Potis nägi taim igatahes hea välja, mitu võrset ja tugevad rohelised lehed. Poti põhjast roomas ka üks juur välja, mis jättis mulje, et potis võiks ka juuri kohata. Kahjuks selgus, et juured olid kas hoopis kaasa pakkimata jäänud või reisil kaduma läinud. Samuti tuli välja, et potis oli tegelikult kolm eraldi taime. Puhastasin nad kõik ära, eemaldasin surnud juured ja mõtisklesin natuke nende nukrate köntide kohal, mida järgmiseks ette võtta. Lõpuks otsustasin kaks väiksemat ja mõne juurega taime istutada kokku ühte potti, millele on külgedele lisaaugud lõigatud. Alla läks hüdropooniline kruus, poti keskosa täitsin penoplastiga, taimed said sinna otsa istuma. Ülejäänud pott sai täidetud männikoorega. Vaatame, ehk neile meeldib. Kõige suurem taim osutus praktiliselt juuretuks. Kuigi esialgu oli tal üks pikk juur justkui küljes (see sealt poti alt välja ulatuski), siis reaalselt oli juur ülevalt murdunud ja taime lähedal oli järel ainult mädanev mass. Pidasin õigeks see eemaldada. Natuke aru pidanud, torkasin selle õnnetu purustatud hüdropoonilistesse savigraanulitesse. Purustatud sellepärast, et terved graanulid on taas müügilt kadunud ja neid lihtsalt ei olnud kuskilt võtta. Taime fikseerisin bambuspulkadega. Eks näis, kas ta suudab uued juured alla kasvatada, hoolimata varsti saabuvast talvest ja täiesti kogenematust omanikust. Kui kevadeni vastu peab, siis vast oleks lootust...

Esmane pilt ehk täitsa kobe taim justkui...

Kogu alastuses

Köndid lähemalt, parempoolse taime pikk juur läks eemaldamisele

Lõpptulemus

Kolmas taim on väikesekasvuline katleiahübriid, Cattleya nobilior x Laelia alaorii. Tegemist on ka ilma õiteta tõesti nunnu kodanikuga. Pärast Neofinetia ümberistutamist ei olnud ma juurte osas just eriti lootusrikas, eriti kui avastasin, et selle taime puhul on juba kasvanduses kasutatud istutamisel ristfikseerimist, mida tehakse enamasti selleks, et juurepuudulikku taime potti kinnitada. Tegelikkus osutus seekord õnneks kardetust tunduvalt paremaks, elusaid juuri oli omajagu ja kui just hoolduses väga suuri möödalaskmisi ei tee, peaksime hakkama saama küll. Suured katleiad on siiani kinnitanud väidet, et katleiade juured on istutamise suhtes tundlikud ja ümberistutamine tähendab, et vähemalt osa vanadest juurtest sureb. Seetõttu soovitataksegi istutada siis, kui uued võrsed kasvamas ja on reaalne lootus uutele juurtele. Selles osas läks hetkel hästi, vähemalt kolm noort kasvu on taimel sirgumas. Kaalusin, kas eemaldada ka üks vanem bulb koleda lehega, aga enne kui otsusele jõudsin, kukkus see bulb ise küljest. Suurepärane! Puhastasin lehed ja bulbid alkoholilahusega, eemaldasin surnud juured ja istutasin kodaniku suuretükilisse männikoorde. Keskele, sinna vanemate bulbide juurde, muidugi oluliselt juuri ei jäänud - leidsin sealt kena surnuaia koos švammitükkidega. Aga loodame uute bulbide tublidusele. Kolis suurtele katleiadele seltsiks.

Nunnu taim ühelt...

...ja teiselt poolt.

Juured ühelt poolt.

Ja teiselt poolt. 

Uues potis ja koored. Nunnu!