:)

Mõned ikka õitsevad ka, egas kõik ei jõua korraga suremas olla. Õnneks. Tegelikult sätib kuukingade armee ennast teiseks õitsemislaineks valmis. Kõikidest pilti teha ei viitsi, sest eks neid korduvaid õitsejaid ole aastate jooksul juba jäädvustatud omajagu. Ära võib siiski mainida, et Ufonaut ja suur Valge õitsevad juba pikemat aega, uuesti alustas Table Dance ja õievarred kasvavad teistelgi.

Esimene üllatus oli aga seekord hoopis vandahübriidilt, mille ma suvel lillepoest soetasin. Eeldasin, et enne kevadet tema poolt ilmselt õisi oodata pole ega hakanud ennast lisavalguse paigaldamisega vaevama. Pean tunnistama, et ka kastmises pole olnud nii usin kui võiks ja peaks. Sellest hoolimata avastasin ühel hetkel ootamatult nupulise varre lehtede vahelt turritamast. Aken on muidugi imeliselt pesemata, nagu näha.

Sellest hoolimata omandasid nupukesed üha suuremad mõõtmed ning tänaseks on õied avanema hakanud. Kõige viimased pungad küll kolletusid, eks selle põhjuseks võib olla ühelt poolt meie sügisele tavapärane valguse vähesus, aga teisalt kindlasti ka ebapiisav kastmine. Kõigest hoolimata on sellised apelsinikarva õied meie sügispimeduses ja -masenduses päris vahvad. Kui aus olla, siis ainult õite värvuse pärast see taim ostetud saigi.

Veenusekingad on tänavu samuti täitsa tublid olnud. Pinocchio kasvatab järgmist õiepunga, samuti sirutab vart nii Black Jack kui Maudiae. Pildil Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum, kellel käsil teine õis.

Lõpetuseks nimetu dendroobiumihübriid, kelle pikalt püsinud õied on omandanud täiusliku tibukollase tooni.