Kevade ootuses. 2022.

Kevade ootus on iga päevaga aina suurem. Veebruari alguses piilusin puhtast kärsitusest ajendatuna külmikus talvituvaid pleionesibulaid. Hea, et vaatasin - suurim õievars oli juba korraliku pungaga ja oleks ilmselt varsti külmikus õitsemist alustanud (remargi korras mainin, et akendeta katlaruumi talvituma tõstetud kannasibulad olid keset talve ja pimedust valged õievarred välja ajanud ja selleks ajaks, kui ma taipasin olukorda kontrollima minna, oma õitsemise edukalt lõpule viinud). Igal juhul said bulbid kohe potti ja aknale ning õitsemiseks loa. Kaks õievart sõi kass enne ära, kui õied lahti jõudsid minna. 

Paphiopedilum Leeanum. Peaks olema lollikindel taim, aga minukindel ei ole. Temaga on meil muudkui tõusud ja mõõnad. 

Paphiopedilum delenatii alba. Sidrunilõhnaline vahukomm! 

Sedirea japonica. Meeldivalt vähese hooldusvajadusega regulaarne õitseja. Õied on ilusad ja lõhnavad sidruniselt. 

 

Jõululill

Selle aasta jõululill on minu kodus Sedirea japonica. Meeldivalt sidrunilõhnalised õied avanesid tegelikult juba paar päeva enne jõululaupäeva, aga õnneks kestavad need üsna kaua. Eelmisel aastal õitses ta märtsis, aga eks sel aastal tulebki kevad teisiti - õues õitsevad võõrasemad ja sibuliirised ja krookused tulevad juba üles... Osa kevadest tuleb juba detsembris kätte. Loodetavasti jääb midagi ikka PÄRIS kevadeks ka.

Mõned on ikka elus ka...

Mõned taimed suutsid ikka talve ja puuduliku hoolduse üle elada ning jõudsid isegi õiteni. Tavalisi nimetuid kuukingi ei viitsinud enam üles pildistada, aga mõned erilisemad tegelased said jäädvustatud.

Phalaenopsis mannii flava esimene õis. Taim on saadud kaasorhideehaigelt keikina.

Sedirea japonica otsustas sel kevadel õitsema hakata. Kahtlustan, et selle taga oli otsus ta pikka kitsasse topsi ümber istutada, nii et põhjas saaks pidevalt veidi vett olla. Tundub, et talle meeldib, kui varbad pidevalt niisked on.

Paphiopedilum venustum. Regulaarne õitseja ja veenuskingadest kindlasti üks mu lemmikuid.

Paphiopedilum Leeanum. Viimaks! Taime ostsin 2013 õitsevana ning vahepealsed viis aastat oli õite osas täielik vaikus. Olin juba lootuse kaotanud, aga puhtast jonnist hoidsin taime alles. Õis ise püsib kaua ja sellel on omapärased karvased "kulmud".

Schwerteri tellimus vol 2. Suuremad.

Koos imetillukestega tuli Schwerteri orhideekasvandusest veel kaks väheke suuremat isendit. Mõlemad juba eelnevalt soovilistis olnud ja seega mitte päris äkkmõtte ajel tellitud.
Kõigepealt võluv Sedirea japonica. Välimuselt meenutab kuukinga, kuid õied on siiski veidi teistsuguse kujuga. Minuni jõudis väga kena taim ja substraat tundus pealtnäha üsna suuretükiline, kuid otsustasin siiski enda substraati ümber istutada. Natuke oli potis näha vetikat ja tahtsin ka juurte olukorda täpsemalt näha. Juurtel polnud viga, aga esimest korda nägin substraadis ohtralt purustatud teokarpe. Uueks substraadiks Currlini jäme männikoor, sai ka numbri võrra suurema poti - 8cm. Läks hetkel suure klaasvaasi elanikuks.

Teine taim, mida ma mitte ainult ei plaaninud võimalusel tellida, vaid lausa aktiivselt otsisin, on Dendrobium tetragonum. Ühe sellise isendi otsa komistasin ükskord pooljuhuslikult Tartu Botaanikaaias ja lihtsalt hakkas meeldima, kohe väga. Uurisin koduse pidamise võimalusi ja tundus, et päris ilmvõimatult keeruline ei olegi. Schwerteris oli saadaval Dendrobium tetragoneum var. giganteum ja üks selline väike tulnukalik noortaim minu koju lõpuks jõudiski. Liigi eripäraks on omapärane kandiline tüveosa, sellest ka nimetus. Lehed on hästi õhukesed, aga väga tugevad ja jäigad.

Veel ümber istutamata

Substraat oli küll juba mullaks muutunud ja ühe teo leidsin potist samuti. Jälle kinnitus, et uued taimed on mõistlik kohe ümber istutada. Juured olid sellised kahtlased, aga oli ka paar noort ja tugevat. Majutasin 6cm potti, DCM substraadi ja savipelletite segusse ja edasi kolis reisikaaslaste juurde suurde klaasvaasi.

Kas minu taim ka kunagi õiteni jõuab, näitab aeg. Tartu Botaanikaaia isend õitses igatahes nõnda.