teisipäev, 28. juuni 2016

Viis samuraid

Neofinetia falcata teistkordne õitsemine. Seekord viis õit ja taaskord imeline aroom. Kahel viimasel õiel on sabad toredasti sõlmes.







esmaspäev, 27. juuni 2016

Peloorik

Haraella retrocalla avas uue õitsemishooaja üsna kummalise meistriteosega. Nimelt on õis pelooriline ja näeb välja nagu väike sulav tulnukas. Ilusaks ei saa seda kuidagi pidada, küll aga huvitavaks.



Uus kuuking

Kuigi ma olen varasemalt põhiliselt rumipuuduse tõttu oma (suurte) marketihübriidide arvu jõudsalt vähendanud, siis nüüd on üks selline kingitusena tulnud kodanik jälle juures. Ruumiprobleemi õnneks enam ei ole, küll aga on nüüd ajaprobleem ja seetõttu püüan oma kogu mitte väga suureks lasta - juba praeguste tegelaste hooldamine võtab päris omajagu aega. Igal juhul olen ühe kuukinga võrra rikkam. Esmasel vaatlusel täiesti kobe isend, ümberistutamisega püüan lähiajal tegeleda.
Edaspidi saab temaga seonduvat leida märksõnaga "Punakuldne". Kuigi tegelikult on õied kollase taustaga ja punase veenimustriga, siis kaugemalt jätab õis just punakaskuldse mulje.


Phalaenopsis equestris

Phalaenopsis equestris 'Apari' var. orange on jõudnud kolmanda õie lahti teha ja uusi järjest lisandub. Õied ise on väga kenakesed, mulle täitsa meeldivad. Kuigi ma pole varasemalt equestriste suurem fänn olnud, siis nüüd pole välistatud, et kunagi lisandub veel mõni selle liigi varieteet. Ruumi osas pole nad ju ometi nõudlikud ja muidu ka ei kapriisitse.



Laternad

Mulle väga meeldib, kuidas Phalaenopsis fimbriata õied avanevad - kõigepealt moodustub justkui ümarik pallikujuline latern ja siis lööb alles õie lahti. Väga kihvt!





reede, 24. juuni 2016

Eksinud õievars

Ühel kuukingal on õievars kasvamise ajal veidike segadusse sattunud ja ennast lehekaenlas rõngasse keeranud. Ootasin huviga, mis edasi saab ja nüüdseks leidis eksinu lõpuks väljapääsu. Või tegelikult pigem trügis lõpuks ette jäänud lehest lihtsalt toore jõuga läbi.
Tume krõnks paremal all on siis õievarre rõngaks kasvanud algus.


teisipäev, 21. juuni 2016

Perekond

Juhtus nii, et ühel ajal sattus minu juures õitsema peaaegu perekond. Tegin võrdluseks pildi. Tegelikult täitsa huvitav vaadata, kes kelle nägu on. "Lapsekese" rollis siis Phalaenopsis Partris (vasakul), õnnelikud vanemad on Phalaenopsis equestris (keskel) ja Phalaenopsis parishii (paremal).



Mõned õiepildid ka. Õnneks elasid kõik õievarred kolimise edukat üle ja minu kartustele vaatamata ükski õis ei pudenenud. 

Minu üks lemmikumaid - Neofinetia falcata. Seekord õitseb teine võrse. Neli õit on lahti ja viies veel pungana keskel arenemas. Lõhn on lihtsalt imeline!



Üks lemmikumatest suuremate kuukingade seas - Phalaenopsis fimbriata. Õied on väga kenad ja graatsilised, kahjuks ainult lõhn puudub.


Phalaenopsis deliciosa/Kingidium deliciosum var orange - heal lapsel mitu nime. Sel aastal veidi varasem kui eelnevalt.


Phalaenopsis Flores Moon sai lõpuks teise õie valmis.


Suur kolimine

Läinud nädalavahetusel sai kogu kollektsioon ehk kõik 73 taime kenasti kokku pakitud ja uude koju transporditud. Enne pakkimist tegin paar klõpsu mälestuseks. Kuna valdav osa on väikesekasvulisemad taimed, siis rohemass ei olegi kokku teab kui suur. Kuigi pakkimisega läks ootamatult kiireks ja põhimõtteliselt said taimed lihtsalt kastidesse tõstetud, siis suuremaid kadusid õnneks ei tekkinud. Ainuke vigastus, mille pärast tuvastasin, oli Mini Marki õiel murdunud huul, aga see pole ka mingi eriline mure.



Uues kodus jagasin taimed sobivamate akende vahel ära. Eks hiljem tuleb nii ehk naa mõningaid ümberkolimisi, kuna ma hetkel veel ei tea päris täpselt, kus ja millal näiteks päike sisse paistab, millised on temperatuurid jms. Coelogyne cristata, masdevalliad, katleiahübriidid ja dendrobium nobile hübriidid asustasin hetkel terassile, ülejäänud jagasin erinevatesse ilmakaartesse jäävatele akendele.
Kuukingad said siiski päris omaette elamise. Nimelt on ues kodus aknalauad veidi kitsamad ja kartsin, et vanas kodus kasulikuks osutunud klaasvaasid ei mahu neile enam ära. Sestap tuli midagi muud välja mõelda. Päris terraariumit ma hetkel ei tahtnud, küll aga leidsin kaubandusest ühe täiesti huvitava klaasvitriini. Plaan oli riiulitele taimede alla ka veekandikud hankida, aga hetkel ei näe selle järele vajadust - õhuniiskus on ilma selletagi ca 70-80%. Eks kui kütteperiood algab ja õhuniiskus langeb, siis hakkan uuesti mõtlema. Valgustust vitriinil ei ole ja selle paigaldamise osas ei ole mul veel selget plaani ka. Praegu asub ta küljega suure akna kõrval ja kuukingadele võiks sellest isegi piisata. Esialgu lihtsalt vaatan, kuidas taimed reageerivad ja täiendusi hakkan tegema siis, kui nende järele vajadust peaks tulema.


neljapäev, 9. juuni 2016

Vedas!

Kui kallis abikaasa veebruari alguses korraks värskelt kastetud kuukingade juures akna avas ja lahti unustaski ning mu üsna hiljuti soetatud huvitav hübriid Phalaenopsis violacea x finley selle tulemusena mädaniku hankis, olin valmis taime juba maha kandma. Tegelikult oligi olukord päris trööstitu - püüdsin küll kiiresti kahjustunud koed eemaldada ja kaneelitasin lõikepinnad, aga nakkus levis sellest hoolimata edasi. Kahjustus levis kiiresti ja lehtede koed ning juured hakkasid järjest surema. Viimases hädas võtsin katsetuseks kasutusele veidi ebaausad võtted ja kasutasin taimedele mitte mõeldud antibiootilist vahendit, mis tõenäoliselt päästis olukorra. Mädanemisprotsessid peatusid ja osaliselt koed isegi taastusid. Kõige suuremaks üllatuseks osutus aga see, et hoolimata mädanikust ja tipmise lehe eemaldamisest oli taime kasvupunkt vigastamata ja ühel hetkel pistis uus leht ootamatult nina välja! Ja nagu reklaamis öeldakse - see pole veel kõik! Kasvamas on ka õievars.

Mõlemal pool uut juurt on näha mädaniku tõttu hävinud vanade juurte jäänused. Kuna ma ei teadnud, kas taim üldse ellu jääb, ei hakanud teda kohe ümber istutama. Seejärel hakkas aga õievars arenema ja seetõttu otsustasin esialgu istutamisega veel oodata.



Masdevalliate update


Masdevalliad on minu juures suutnud kaks kuud vastu pidada ja on minu üllatuseks ka mõlemad elu ja tervise juures. Alguse kohta saab lugeda eelmisest postitusest. Mõlemad liigid on jahedalembelised ja siit-sealt sai ikka loetud, kuidas nad soojemate temperatuuride juures (20C ja sealt edasi) viskavad lehed küljest ja tegelevad kiire suremisega, mina aga olen soojelembene ja hakkan juba 22C juures virisema ja villaseid sokke otsima. Sellest siis ka minu skeptitsism meie kooselu ja sobivuse suhtes.

Majutasin nad vannitoa aknalauale, kuna see on kogu korteri kõige jahedam ja kõrgema õhuniiskusega ruum. Õhuniiskus on seal enamasti ca 50% lähistel, temperatuurid see-eest varieeruvad. Viimase kahe kuu sees on minimaalne temperatuur olnud ca 17-18C ja seda ka siis, kui ma terveks ööks akna lahti unustasin. Päevane maksimum kerkis hiljutiste soojemate ilmadega 32C juurde. Enamasti aga näitab termomeeter päevasel ajal 26-28C ja öösel 20-22C. Võimalik, et öine jahedam periood natuke mahendab päevaste temperatuuride mõju. Otsese päikese eest olen neid varjus hoidnud. Samuti olen mõlemat taime kastnud nagu hull ja pidanud neid kergelt soos, laskmata kastmiste vahel oluliselt kuivada. Teadupärast on piisav hulk vett see, mis taimi kuumastressi eest kaitseb. Kuna coccinea alba potis hakkas sammal juba väga koledaks kiskuma, asendasin selle Substrali substraadiga.

Tulemuseks on see, et mõlemad taimed on kasvatanud paar uut lehte ja järgmised on tulemas. Kaotusi on lehtede osas täpselt üks - tovarensise üks leht muutus pruunitäpiliseks ja kukkus veidi aja pärast küljest. Võimalik, et tegu oli lihtsalt oma aja ära elanud lehega, aga võimalik ka, et värskelt pritsitud taim sai ühel korral veidi päikest ja kahjustus tekkis selle tõttu. Igal juhul ühtegi rohelist lehte pole kumbki senini küljest visanud. Mõlemad kasvatavad ka uusi juurekesi. Mäletatavasti oli tovarensis täiesti juuretu ja seetõttu sai ta tugikepi abil potti fikseeritud. Sellest hoolimata kippus ta veidi substraadis loksuma, kui potti liigutasin. Nüüd on uued juurehakatised taime kenasti paigale fikseerinud, aga tuge veel igaks juhuks ära ei võta.

Järeldus on hetkel selline, et masdevalliaid on siiski võimalik ka soojemas kasvukohas vähemalt lühiajaliselt (paar kuud kindlasti!) edukalt elus pidada. Kuidas nendega edaspidi olema hakkab, seda näitab tulevik. Reaalsus on see, et lähiajal ootab tervet kollektsiooni ees kolimine ja uues kohas valitsevate tingimuste osas puudub mul hetkel igasugune ettekujutus nii õhuniiskuse, temperatuuride kui taimedeni jõudva valguse osas. Ainuke selgelt teada olev fakt on see, et kuukingad pääsevad lõpuks lõunapoolse akna lämmatavast kuumusest, kuna uues kodus on sinna ilmakaarde avatud üksainuke väike aken ja selle plaanin jätta valguslembelisematele liikidele. See-eest on mitu valikut ida- ja läänesuunal ning kaks toredat põhjapoolset akent veenusekingadele ja teistele hämaralembidele.

Masdevalliatest paar pilti ikka ka.


Masdevallia coccinea alba uued lehed ja substraadist paistev juurejupike.



Masdevallia tovarensise uus arenev lehehakatis ja juureke.





Juuretute veenuskingade eri

Kolmest juuretust veenusekingast on kahe juures tänaseks ikka mõningaid edusamme märgata.
Kahtlustatav King Arthur, keda ma enne naiivselt ameerika hübriidiks pidasin ja kes ümberistutamisel ootamatult juuretuks jäi, sai pandud tavalisse männikooresegusse ja tema pott on tänasel päeval selline nagu alloleval pildil. Vähemalt üks juurejupike on veel substraadis kasvamas. Tema puhul siis vist läks õnneks.



Paphiopedilum delenatii alba mängib jätkuvalt pirtsperset ja trambib minu närvidel. Tema juurtesaaga algus on kirjas varasemas postituses. Vahepeal kasvatas armulikult üht juurt, aga siis seiskas selle tegevuse ja jäi niisama passima. Kuna väike pott kuivas männikooreseguga väga kiiresti läbi ja seoses kiirete aegadega ei jaksanud pidevalt kastmisega tegeleda, siis tõstsin ta hiljuti Substrali substraati, mis on veidi rohkem niiskust hoidev. Siiani veel nähtavalt progressi pole.

Paphiopedilum fairrieanum otsustas ta juuretute seltskonnaga ühinemise kasuks ja viskas oma kaks nirust juurehakatist küljest. Tema sai koos delenatii albaga samal ajal männikooresubstraati pandud, aga mingit arengut ei järgnenud ja tõstsin tema samuti Substrali segusse ümber. Nüüd ootan ja vaatan. Kuna fairrieanum on üks mu lemmikuid veenusekingade hulgas, siis tema pärast on mure kõige suurem. Lootus pidavat siiski viimasena surema!

Ülejäänud veenusekingadel on õnneks korralikud juured küljes, v.a. Paphiopedilum concolor, kes samuti kiratseb. Kaks juurt, millega ta tuli, on kenasti alles, aga uute kasvatamine ebaõnnestub järjest. Kardan, et ehk on kraanivesi talle ebasobiv ja üritan nüüd midagi välja nuputada. Tegelikult plaanin ta lähitulevikus samuti Substrali segusse panna, kuna praeguses väikses potis jääb ta ehk kohati liiga kuivale.