Kahtlustatav King Arthur, keda ma enne naiivselt ameerika hübriidiks pidasin ja kes ümberistutamisel ootamatult juuretuks jäi, sai pandud tavalisse männikooresegusse ja tema pott on tänasel päeval selline nagu alloleval pildil. Vähemalt üks juurejupike on veel substraadis kasvamas. Tema puhul siis vist läks õnneks.
Paphiopedilum delenatii alba mängib jätkuvalt pirtsperset ja trambib minu närvidel. Tema juurtesaaga algus on kirjas varasemas postituses. Vahepeal kasvatas armulikult üht juurt, aga siis seiskas selle tegevuse ja jäi niisama passima. Kuna väike pott kuivas männikooreseguga väga kiiresti läbi ja seoses kiirete aegadega ei jaksanud pidevalt kastmisega tegeleda, siis tõstsin ta hiljuti Substrali substraati, mis on veidi rohkem niiskust hoidev. Siiani veel nähtavalt progressi pole.
Paphiopedilum fairrieanum otsustas ta juuretute seltskonnaga ühinemise kasuks ja viskas oma kaks nirust juurehakatist küljest. Tema sai koos delenatii albaga samal ajal männikooresubstraati pandud, aga mingit arengut ei järgnenud ja tõstsin tema samuti Substrali segusse ümber. Nüüd ootan ja vaatan. Kuna fairrieanum on üks mu lemmikuid veenusekingade hulgas, siis tema pärast on mure kõige suurem. Lootus pidavat siiski viimasena surema!
Ülejäänud veenusekingadel on õnneks korralikud juured küljes, v.a. Paphiopedilum concolor, kes samuti kiratseb. Kaks juurt, millega ta tuli, on kenasti alles, aga uute kasvatamine ebaõnnestub järjest. Kardan, et ehk on kraanivesi talle ebasobiv ja üritan nüüd midagi välja nuputada. Tegelikult plaanin ta lähitulevikus samuti Substrali segusse panna, kuna praeguses väikses potis jääb ta ehk kohati liiga kuivale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar