laupäev, 28. september 2013

28.09.13 update

Kõigepealt Maxima kollase õievars. Ja seejärel Ufonaudi salapärane üritus. :)




Viimasena Esimese keiki oma uute juurekestega kekutamas.


neljapäev, 26. september 2013

Self note: Ufonaut

Ufonaut sai ümber istutatud üleeile. Vanad juured, millega ta minu juurde saabus, olid koledaks läinud ja tekkis kahtlus liigsele niiskusele. Kui ta viimati oma potti sai istutatud, siis oli juuri vähe ja substraati sellevõrra tihedamalt, et taim ikkagi püsti püsiks. Kastsin siis, kui nähtavad terved juured juba hallikaks tõmbusid. Kuna talv on peale tungimas, siis praegu viimane aeg üle vaadata, mis seisus ülejäänud juured on, kuigi taim ise paistab ennast hästi tundvat. Aga sisetunne ütles, et peaks ikkagi kontrollima.
Kuna substraati oli tihedalt, siis selgus, et niiskusetaseme erinevus poti keskel ja äärtes oli üsna suur. Hoolimata sellest, et keskele sai spetsiaalselt suuri söetükke pandud. Poti külgedel küsivad juured juba vett, samas keskel oli kõik täiesti niiske. Pole siis ime, et juured seal õnnelikud pole.
Nagu ikka - käärid ja kaneel appi, koledad juured minema ja uus substraat asemele. Paar uut juurekest olid nii halvasti läbi vana poti põhja kasvanud, et juuri katki tegemata kätte ei saanud, isegi kui oleks üritanud vana potti katki lõigata. Ühesõnaga said juured ümberistutamise käigus kindlasti veel kahjustada, aga loodame, et taastub ja pikka viha ei pea. Substraati sättisin seekord üsna õhuliselt, et juurtel rohkem ruumi ja vähem seisvat niiskust oleks. Keskele jätsin täitsa suured õhutaskud. Vaatame, kas saab sedasi parem.

Ufonaut on veidi segaduses. Suurtest lehtedest uusim hakkas pärast istutamist leheservale piisakesi tootma, vist arvab, et mingid eriti võimsad parasiidid teda sedasi raputamas käisid. Kurgitest paljastas tema potis ainult mõned hooghännalised. Nüüd jätan ta mõneks ajaks rahule, hoian ainult kaugemalt silma peal.

kolmapäev, 25. september 2013

Kurgikatse vol.2

Järgmine katse kurgiga on tehtud. Suurte kuukingade potist oli saak totaalne null. Minidelt ja mididelt korjasin kurgilt natuke hooghändlasi ja veel mõned lestalised. Ripslasi õnneks ei kohanud.
Lestade leidmine tegi murelikuks, kuna esimese hirmuga sai kohe kedriklestadele mõeldud. Otsisin nii foorumist kui netiavarustest nende kohta infot ja mida rohkem lugesin, seda enam hakkasin kahtlema, kas on ikka minu taimedel kedriklestade invasioon.
Nimelt leidsin lestad taimedelt, mis on minu juures alates varakevadest, samas kui palju hiljem tulnud taimedel neid ei ole. See tähendab, "leidsin taimedelt" võibolla polegi kõige kohasem sõnastus, pigem peaks ütlema, et leidsin potist. Arvestades kedriklesta üsna invasiivset elustiili, tekib küsimus, miks ei ole lesti kordades rohkem? Kus on kahjustused lehtedel ja võrgud? Ühegi taime lehtedel ei ole ma mitte kunagi ühtegi lesta patseerimas näinud, kuigi olen uurinud nii luubiga kui ilma. Ei ole neid ka kastmisejärgselt potiservale kükitama tekkinud. Suvi oli ju soe ja kena, kedriklestale paljunemiseks sobiv. Ja nendesamade kuukingade kõrval peesitab flamingolill - ilma igasuguste märkideta kahjuritele.
Kuna kahtlus ei andnud asu, lükkasin mõned tegelased mikroskoobi alla lähemaks uurimiseks. Kõrvutasin "oma" lesti ja netist leitud infot kedriklestade kohta ja ei klapi kohe kuidagi - minu lestadel on hoopis teistsugune kere, teistmoodi jalad, värvus ja kogu käitumine. Kahepäevane kaevamine netist saadava info hulgas näib pigem osutavat, et pottidest leitud lestad on hoopis predaatorlike kalduvustega tegelased - sellele viitab saledam kere, pikad jalad ja suuosa ehitus. Olevat substraadis üsna tavapärased asukad ja tarvitavat söögiks seenesääskede vastseid, hooghännalisi, võimalusel ka ripslasi ja kedriklesti. Ja elutegevuseks vajavad kõrgemat õhuniiskust, mis jälle kedriklestale ei meeldi. Taimi väidetavalt ei kahjusta.
Mis klapib? Taimed on kenad, juured ja lehed kasvavad normaalselt, kahjustusi ei ole. Nendest pottidest, kus hooghännalised puuduvad, ei leidnud ma ka lesti. Nendes pottides, kus lestad elavad, on ka niiskustase oluliselt kõrgem, kui neis, kus nad puuduvad.
Edasi - tõrjet esialgu tegema ei hakka. Ootame ja hoiame olukorral silma peal. On võimalik, et tegelikult probleemi kui sellist ei olegi ja mul on pottides lihtsalt oma väike ökosüsteem tekkinud.

Udune võte kah illustratsiooniks, mobiiliga tehtud käkkvõte.


esmaspäev, 23. september 2013

Kurgikatse vol.1

Kahtluseuss on ikka üks hirmus asi, kui ta juba sees närima hakkab. Kuna meel oli niigi halb, siis otsustasin üle vaadata, mis seltskonnad minu kuukingade korterites pidu peavad ja laotasin suuremate taimede pottidesse õhtul kenad kurgiviilud. Teoreetiliselt peaksid igasugused taimehuvilised pahalased selle peale peidukohtadest välja ronima, et kurgiga maiustada.
Öösel vähkresin unetult ja kujutlesin, kuidas hommikuks on kõik kurgiviilud nii paksult kahjuritega kaetud, et kurgi rohelist pinda enam nähagi ole. Võeh!
Päris nii õnneks ei läinud. Ei oska öelda, kas oli kurk kehva või lihtsalt huvi vähene, aga hommikuseks saagiks langesid mõned hooghännalised ja kaks väikest kodanikku, kelle kohta ma loodan, et olid ämblikubeebid, aga võisid olla ka kedriklestad. Püütud olid nemad erinevatelt taimedelt. Kesist saaki arvestades võib oletada, et massilist invasiooni hetkel seega vist-vast ei ole?
Tõenäoliselt leiab lähiajal aset kurgikatse vol.2 .




pühapäev, 22. september 2013

Halvad uudised. Üks orhidee vähem. :(

Kuigi eelneva postituse modell kosus minu juures hästi, olin siiski veidi mures. Minu juurde saabudes oli taim tavalise tsellofaanümbrise sees ning uusim leht oli küll kenasti täismõõdus, kuid keskelt kokku kägardunud. Kodus painutasin ettevaatlikult lehe lahti ja puhastasin viinaga, mingit kahjustust ega parasiite ei märganud ei sellel lehel ega ka mujal taime küljes ja arvasin, et vast on lehe iseäralik kuju tingitud kitsastest oludest. Teine kahtlustäratav aspekt oli pideva mesikaste eritamine nii õievarte kui lehtede küljest. Kuigi mõned kuukingad võivad seda ka niisama teha, võiks see siiski võimaliku parasiidiprobleemi osas valvsaks teha. Ja see taim eritas seda tõesti palju. Käisin uuesti taime uuriva pilguga üle, kõik tundus justkui korras olevat.
Paar päeva tagasi avastasin, et uus leheke on tulemas. Kui sellest ca poolesentimeetrine otsake välja piilus, siis märkasin, et lehe pinnal on imelikud mügarakesed, mis meenutavad ödeemi või midagi sarnast. Eile varustasin ennast viina, marlitupsude ja hambatikuga ning otsustasin igaks juhuks ka uue lehekese põhjalikult puhastada. Ning kui ma hambatikuga veidi uut lehekest kõrvale lükkasin, nägin roseti põhjas imeväikest musta pikliku kehaga putukat. Google ja foorumi abiga tuvastasin, et tegemist oli ripslasteks nimetatud tegelastega ja midagi rõõmustavat see ei tõotanud. Vastupidi, loetu põhjal tundus, et nendest vabanemine polegi kõige lihtsam. Mügarad uuel lehekesel on kohad, kuhu ripslased munenud on. Hakkas hirmus. Taime roseti edasine inspekteerimine tuvastas veel vähemalt ühe imepisikese mustvalge tegelase ja vähemalt kaks vastset. Ainuke hea uudis on see, et tõenäoliselt pole tegu kalifornia ripslase, vaid kasvuhooneripslasega.
Halvima ärahoidmiseks otsustasin, et kõige õigem on taim likvideerida ja loota, et tegelased ei ole veel teistele taimedele levida jõudnud. Kahju on küll ja hing on lausa haige, aga täiesti tavalise marketihübriidi päästmiseks ei taha oma teiste taimedega liialt riskida. :(
Ülejäänud kodanikud tunduvad hetkel korras (sülitan kolm korda üle vasaku õla), jälgin neid muidugi kullipilgul. Kui siiski selgub, et tegelased olid jõudnud teiste taimede peale olida, tuleb üleüldine mürgitamine ette võtta. Väga halvasti!
Seekord siis sellised lood kahjuks.

neljapäev, 19. september 2013

Tupsud!

Üks väike pildike kontrastidega - sellised vanad juured ning noored ja usinad roheninad. Modelliks septembri alguses minu juurde kolinud kodanik Tooni. Enne kastmist.


Päevakirurgia osakond

Ühel kuukingal oli lehe tipp koledaks läinud. Tegelikult on see juba mõnda aega tagasi selline, ehk isegi ostmisest saadik - kesse mäletab, onju, siis ju fotomeenutusi ega blogimärkmeid teha ei taibanud. Aga viimasel ajal nagu oleks veidike see kole osa laienenud (jällegi täpselt ei mäleta, varajane Alzheimer noh). Midagi hullu iseenesest polnud, aga ma olen juba paar päeva seda leheotsa vahtinud ja ei meeldinud selline kahtlane jupp seal. Aga äkki äkki äkki on ikkagi mingi paha? Parem karta kui kahetseda ja täna võtsin selle koleda jupi sealt maha, naksaki! Kirurgilise ravi teostasin viinas puhastet skalpelliga, haav sai tohterdatud rohke kaneeliga. Tea nüüd, kas parem sai, aga vähemasti süda on rahulikum. Surfasin pärast kõvasti haiguste osas, aga targemaks ei saanud ja päris samasugust kahjustust ei leidnud. Baktereid ei kahtlusta, leht täiesti kuiv ja kõva. Seente osas nii kindel pole. Aga mis seal ikka, loodame, et lõigutud leht operatsioonist taastub. Teised lehed on kõik kenad.

Postoperatiivne seis, pruun pudi on kaneel. Ning jah, see leht ongi ennast kasvades teisipidi pööranud - alumine pool üleval ja vastupidi.


Amputeeritud jupike. Selline kole oligi.


Suur valge siiski toimetab. Presentatsioon ja lootus õitele.

Terve suve puhanud (no hea küll, osa suvest närutas veel kahte viimast õit, kuni need maha kaksasin) suur valgeõieline on hakanud ilmselgelt virguma. Minu kahtlused, et ühes uinuvas pungas on elu tekkinud, osutusid tõeks. Ja veel enam, vaikne toimetamine käib nüüd suisa kahes pungas. Seega on põhjust siis ametlikult tutvustada. On sihuke valge jurakas, tundub ka aeglasema mõtlemisega olevat. Aga õied, kui neid parasjagu leiab, on suured, valged ja ilusad! Ootame, loodame! Esimene pilt ei hiilga küll ei kompositsiooni ega esteetilise väärtusega, seega käsitleme kui dokkkaadrit üldmulje edasiandmiseks. Et on suur. Ja laiutab.



Pungadest ka pilt. Ülemine pung juhib hetkel, aga minu ausõna, et ka teine juba stardib.


Üleüldse paistab, et varrekasvatamine on populaarseks saanud ja kodanikud üritavad üksteise võidu pungi välja punnitada. Suur kollane ajab lisaks õievarrele vist ka vana haru otsa mõnda punga lisaks.


Täna hommikul avastasin, et ka Ufonaut sepitseb midagi salapäraselt.


Just lugesin kokku - hetkel üritavad täpselt kuus kodanikku endale uusi õisi hankida. Tore ja veidi muretsema panev ka, sest talvine orhideepidamine on veel täiesti läbiproovimata tee minu jaoks. Loodetavasti lepivad tingimustega, mida neile talvel pakkuda saan. Esimesed ettevalmistused on igatahes tehtud - vahetasin keraamilised (ja külmad!) potialused soojemate plastikaluste vastu. Ilmselt pean ka aknalauad kuidagi soojustama. Hmm.

pühapäev, 15. september 2013

Prisma imelooma ümberistutamine

Kuna imeloomal pole kuskilt lehti kasvatada, siis investeeris oma vaba aja ja energia juurtesse. Augusti lõpuks oli pott pingest suisa loperguseks muutunud ja alt õhutusaukudest roomasid rohelised voolikud vabasse ilma. Nüüd avastasin, et kahe jämedama juure kohal on velamen lagunema hakanud, just neis kohtades, kus pinge poti seinale suurem oli. Esialgu mõned päevad kõhklesin, kas ümber istutada - alles neli kuud tagasi ta ju sai üsna ruumikasse potti paigutatud. Küsisin ka foorumist nõu ning samal ajal jõudsin ka ise loogilisele otsusele, et ju on siis taimel ikkagi uut elamist tarvis. Ega siis midagi, tuli minna suuremat potti soetama.


Taime kättesaamiseks tuli vana pott ettevaatlikult katki lõigata, et juured terveks jääksid. Eile kastetud substraat oli tänaseks peaaegu kuiv või teistpidi öelduna imeõrnalt niiske. Samuti olid ülejäänud juured täiesti kobedad. Lagunema olid hakanud kahe jämedama juure otsad. Esmane ülevaatus tehtud, käärid ja kaneel abiks ning taim valmis uude korterisse kolima. Eemaldama pidingi ainult kaks otsakest. Igaks juhuks nokkisin ka keskelt veidi substraati välja. Kui liigse niiskusega tegemist, võiks eeldada, et just poti keskosas juured seetõttu kannatada saavad. Kontrollreidi käigus selgus, et sealsed juured olid valguse puudumise tõttu küll kollakad, nagu arvata võiski, ent velamen oli kõigil kenasti prink ja vormis. Hästi! Pakkisin kodaniku kenasti kokku ja saatsin aknale taastuma.


Ise pean probleemi põhjuseks siiski tugevat pinget noortele juureotstele, lisaks on viimasel ajal olnud ilm tugevalt päikeseline ja kuum ning kogemuste puudumisel ei osanud õigel ajal piisavalt varjutada. Aga nüüdseks jällegi kogemuse võrra rikkam. Tuleviku tarbeks hea meeles pidada, et teinekord tuleks sellises olukorras varem reageerida ja taimele suurem pott otsida. Samuti luban varjutamisega olla senisest oluliselt hoolsam. :)

14.09 Broilerite eri

Väike kollaseõieline ilutseb oma viimase õiega, muus osas on triksis-traksis ja erihooldust ei küsi. Suur kollaseõieline Maxima hiiglane jätkab hetkel kolme õiega kekutamist. Tõstsin ta ruumipuudusel vahepeal lõunapoolsele aknale, ent see osutus ilmselgelt halvaks mõtteks. Lootus, et septembrine päike enam nõnda kuumalt ei kõrveta, ennast ei õigustanud. Kõrvetas küll ja kuidas veel! Üks leht korralikult kõrbenud, ülejäänutel väiksemad kahjustused päikesepoolses küljes. Sellest hoolimata uus õievars usinasti kasvamas.




Üks tegelane, kellest varem juttu pole olnud, ent kes tegelikult juba suve hakul minu koju kolis, on üks nimetu suurte valgete õitega marketihübriid. Ostetud jällegi praktiliselt õitsenuna ja soodushinnaga, silma jäi just väga suurte ja valgete õite tõttu. Istus terve suve aknal, kasvatas juuri ja lehti ja õitsemisele ei mõelnud. Ega ma sundinud ka, las puhkab, järgmisel aastal jõuab. Aga nüüd tundub, et vist hakkab ülemises pungas midagi toimetama. Ootame-näeme. Pildimaterjali näitame siis, kui midagi lõpuks näidata on.

Väike Kollane koos minidega.


Tundub, et orhideedega on mõneti samamoodi kui veinidega. Mida rohkem süvened, seda enam isu kasvab ja just nende kallimate ja spetsiifilisemate suunas. Juba on tekkinud mõned soovid nimeliste taimede osas ja iga suvalist odavat kuukinga enam rabama ei tüki. Endiselt on kuukingad ühed lemmikud, aga piilun ka mõnede teiste orhideede poole põlevate silmadega. Haigus progresseerub, kardetavasti võivad kahjustused olla juba pöördumatud.

14.09 Sünnipäevalised

Tooni tunneb ennast hästi. Tõestuseks miljon pisikest aktiivset nupsu, mis igalt poolt juurtest ennast välja pungitavad. Kõige alumine leht on küll kolletunud, kuid ülejäänud on ilusad ja mis seal salata, septembrine päike osutus meie aknal liiga palavaks.


Ka lillaträpsuline hakkab eluvaimu sisse võtma. Suure pingutusega on ilmunud kaks aktiivset juureotsa. Tundub, et põhirõhk läheb hetkel uute õievarreharude kasvatamisele.


14.09 Ülevaade minidest

Minide ümberistutamisega nägin veidi vaeva. Poest tulevad nad 6cm pottides, millesse nad enamasti ei taha enam tagasi mahtuda. Kaubandusvõrgust ma aga numbri või kahe võrra suuremaid potte ei leidnudki. Valik algas 12 cm juurest. Lõpuks said kodanikud uue kodu kergetesse ühekordsetesse plastiktopsidesse ning ümbrispottideks väikesed läbipaistvast plastist mõõtekannud. Tundub, et selline kombo päris töötab - kasvatavad juurekesi, lehti ja suremise märke ei ilmuta. Kannu põhja jääb pärast kastmist ka veidi vett, mis potis õhuniiskust hoiab. Stiilinäide alljärgnevalt.


Kõige kehvemas seisus on juulis lillepoe rääbakate hulgast toodud ja teadmata õievärviga mini. Siiski ilmutab kõvasti elutahet, ajab uusi juuri ja ka leheke kasvab jõudsalt. On näha, et varasemalt on lehti rohkem olnud ja allesjäänud lehedki on väikesed, mis näitab, et elu pole viimasel ajal just meelakkumine olnud. Loodetavasti saab tal minu juures parem olema. 


Kahest esimesena soetatud minist kollaseõieline kasvatab hetkel põhiliselt lehti. Vanad õievarred kuivatas ära ja lõikasin maha. Juurtega on samuti korras. Alumised lehed kolletavad suvisest liigsest päikesest. Jäin põhjapoolsele aknale kolimisega tsipa hiljaks. 


Lillaõieline on samuti lehtedesse investeerinud. Väga hästi on näha erinevus lehtede suuruse osas - keskel asetsev väikseks jäänud leht oli kojutoomise hetkel see kõige värskem. Minu juures kasvanud leht on juba oluliselt suurem. Jällegi - alumine leht kolletab pärast suvist päikest. Loll omanik on taimedele nuhtluseks. 
Ent siiski piilub vana õievarre köndi kõrvalt uus, äsja nina välja pistnud nupuke. 



Viimane ostetud mini pärineb taaskord Maxima soodusmüügilt. Mis teha, on lähim toidupood lihtsalt. :D
Õied olid kollase-roosakirjud ja läksid loomulikult nende neetud õunte nahka. Ostes oli potis kohe emataim koos kahe külgvõrsega. Kodus avastasin, et emataimel on üks külg viga saanud (seepärast ka võrsed?) ja kartsin, et ehk tema enam edasi ei kasva - tundus veidi rosetimädaniku moodi. Õnneks osutus see hirm asjatuks, paar nädalat kohanemisaega ja kasvatab juba uut lehekest. Tüves olev auk on tõenäoliselt siiski traumaatilise päritoluga ja praeguseks on selle kõrvalt ennast uus roheline juureke läbi ajanud. Üks külgvõrsetest kipub veidi lehti krimpsutama, aga ajaga on siiski olukord pisut paranenud. 



laupäev, 14. september 2013

14.09 Esimene ja Prisma kirjuõieline imeloom

Esimene kasvatab rõõmsalt keikit. Pisike järeltulija on hetkel kahe juure õnnelik omanik ja kui mu silmad mind ei peta, siis üritab ka otsast õievart välja ajada. Emataim ise püsib muutusteta või nagu pootsmani suvivili - ei idane, ei mädane. Kui keiki piisavalt juuri omab, siis ilmselt tuleb talle omaette korter (loe: pott) muretseda. Praegu las elab veel lapsevanema kulul.



Prisma kodanik solvus ilmselt õunte peale ja kuivatas koos õitega ka õievarre ära. Minu lootus samalt varrelt keikit saada suundus ühesõnaga otsemat teed pidi sinnasamusesse. Kuukese vegeteeris niisama, kasvatas juuri nii, et tahtis poti ära lõhkuda. Nüüd avastasin, et on õievart hakanud normaalsest kohast välja punnitama.


14.09 Ufonaut

Kosub ja kasvab, hoolimata lolli omaniku tekitatud päikesepõletusest. Kõige vanem leht ei näita mingit taastumise märki, kuid juuri on usinalt juurde ilmunud. Peale lühikest õitsemist (õunad!) lõikasid ka vanad õievarred maha, et taim puhata saaks. Kahelehelisest taimest on suve jooksul saanud neljaleheline ning uusim leht on pikem kui eelmine. Mina olen rahul. :)





Veel uusi tulijaid

Septembri alguses lisandusid kampa veel kaks tegelast. Sedapuhku kingitused tähtpäevaks. Abikaasa poolt lillaträpsuline ja tundub, et õitsemishimuline kodanik ja vanemate poolt eritooniline väiksemamõõduline phale. Mõlemad nimetud kaubanduslikud hübriidid, kuid see-eest väga armsad!
Istutasin mõlemad ka kohe ümber samasse segusse, milles mul teised kasvavad. Tundub, et minu kastmise ja hooldusega see kuukingadele sobib. Vanemate kingitud taim tundis ennast kohe hästi, aga lillaträpsuline jäi esialgu veidi põdema. Ehk seetõttu, et tema juured said istutamisel mingil põhjusel keskmisest rohkem viga, mitu juurt murdusid, kuigi püüdsin olla ettevaatlik. Loodame, et siiski kosub!

Lillaträpsuline.

Vanemate kingitud, koduselt Tooni.


Uued tulijad, uued õied.

Kambaga on liitunud veel mõne nimetud kodanikud, loomulikult soodushinnaga soetatud otse rääbakate rivist. Üks väike õietu mini, järgmine üllatusmuna, kellest pilti ei ole hetkel. Üks kollane ja hetkel keskmist kasvu marketihübriid. Selgunud on ka Ufonaudi ja Maxima hiiglase tõeline pale.

Kollane, koduse nimega Väike Kollane.


Ufonaudi kaua oodatud kaunike.


Maxima hiiglane osutus nunnuks kollaseks. Õite avanemise vahe mõni päev, kuid vanemal õiel hakkab juba kollane kahvatuma.



Esimese õitekobar, mida ta hoolimata mädast südamikust vapralt kasvatas.


Ahjaa, kuna kallis abikaasa suutis kööki unustada kotitäie enam kui küpseid õunu, siis kõrvalruumis olevad kodanikud otsustasid pea kollektiivselt õied langetada. Aga pole viga, küll tulevad uued!

Ufonaudi uued kannatused

Suutsin paljukannatanud Ufonaudi lasta suvel lõunapoolsel aknal lollisti ära põleda. Vast siiski toibub. Ohutuse huvides sai põhjapoolsemale aknale ümber kolitud. Ülemisel pildil põlenud, ent muidu kobe leht. Alumisel vana ja krimpsus leheke, mis ei taastunudki.



"Terminal spike" ehk loll läheb jälle poodi

Sattusin tähtsa püha eel mai algul Prismasse ja muidugi jäin kuukingi vahtima. Miskipärast teised orhideelised nii väga mind ei võlu, kuukingad ongi ühed peamistest lemmikutest. Igal juhul müüdi seal üsna soodsalt päris huvipakkuva õiemustriga isendeid. Ainult, et väheke kummalised - õievars kasvas kõikidel välja otse roseti keskelt, mitte tavapärasest kohast lehtede vahelt. Sügasin veidi mõtlikult pead ja tirisin ühe ikkagi koju. Väike kahtlus küll tekkis, et kust pagana kohast see kasvamine siis aset leiab, kui keset kasvupunkti jäme õievars laiutab, aga õied olid see-eest ilusad. :D

Kodus asusin sõber Google abil teadmisi hankima ja tutvusin väljendiga "terminal spike". Leidsin, et suure tõenäosusega selline taim enam edasi ei kasva ja mul on kodus veel üks kodanik, kellelt oleks tarvis külgvõrse või keiki välja võluda. See tarkus tuleb ikka nii vaevaliselt.


Traagiline kastmisõnnetus ehk kuidas ma Esimese peaaegu ära tapsin

Samal ajal kui ma surija Ufonaudi põetamisega ametis olin, suutis Esimene endal järsku kõige tipmise lehe ära kolletada ja maha visata. Õigemini tõmbasin selle kollase lehe lõpuks imekergelt ära. Lehe kinnituskohal oli veidi ka valkjat hallitusesarnast substantsi. Kaneelitasin roseti sisse ja jäin ootama-lootma, et sellega asi piirdubki. Kaks nädalat hiljem märkasin, et järgmine leht kipub baasi juurest kollakat varjundit võtma, mis iga päevaga süvenes. Leht lötsiks ei länud, teised lehed püsisid tugevad, seega juuremuret polnud põhjust kahtlustada. Taim ise sügava ja kitsa rosetiga, raske sinna näha ja arvata, mis täpsemalt muret teha võiks. Kahtlusalusteks esialgu villtäid või rosetti sattunud vesi ja sellest tekkinud mädanik.

Olukord 08.05


Järgmisel päeval

Eemaldasin lehe, otsas on näha valkjat hallitust.

Taime südamik kahjuks täiesti mäda. :(

Eemaldasin skalpelli abil nii palju kahjustunud kude, kui julgesin. Peale uuesti kaneel ja jäin ootele. Kuna teadupärast asub südamikus kuukingade kasvupunkt, siis mäda südamikuga taim enam kasvada ei saa. Küll aga võib hea õnne korral saada temalt kõrvalvõrse või keiki. Põhjuseks seekord mädanik, tõenäoliselt kasvupunkti sattunud vee tõttu.

14.05 kaotas Esimene järgmise lehe. Seekord lähenesin veidi julgemalt, kraapisin skalpelliga päris usinalt ja kaneelitasin nii, et tolmas. Lootuseks taimelt enne hääbumist järglane saada. Kodanikul oli õievarrele uue haru kasvatamine parasjagu pooleli...

24.07 oli väike keiki äraõitsenud varrelt nina lõpuks välja pistnud. Järelejäänud kolm lehte endiselt tugevad. Rõõm! :D


Ufonaut otsustab surra.

Kõik kuukingad said pärast soetamist õhulisse puukooresegusse ümber istutatud. Esimene, see roosa-valge, omas tervelt kahte juurt. Ufonaudil oli kokku kolm potentsiaalselt toimivat juurt. Minid õngitsesin välja puhtast samblast, juured olid enamvähem ja ühe mini potist eemaldasin teo (transportisin õue, kohalikele semudele seltsiks).  Umbes nädalake hiljem hakkas Ufounaut mulle muret tegema. Kahest olemasolevast lehest vanem hakkas krimpsu kiskuma ja ka teine kippus lötsi vajuma. Foorumist saadud info põhjal langes kahtlus juurtega seotud probleemile. 21.04 kaevasin siis kodaniku potist välja, juured muidugi suhteliselt kehvas seisus. Kas oli poes pikaldane uppumine mõju avaldanud või suutsin ise üle kasta, seda enam tagantjärele kindlaks ei tee ja pole olulinegi. Igal juhul oli Ufonaudil halb ja mina õnnetu.


Foorumist saadud nõuannete põhjal alustasin reanimeerimist. Esmaabina substraadile turbasammalt ja niisutamist, et uusi juurekesi välja meelitada. Paari nädala pärast märkasin esimesi edusamme. Alumine leht kortsus küll edasi, aga pealmine oli uuesti tugevamaks läinud, lisaks oli ühest vanast juurest uudishimulik erkroheline nöpsnina välja tunginud. Esimene aktiivne juur! Küll ma enne murdsin foorumit lugedes pead, mida nad nende aktiivsete juurde all silmas pidasid. Vaat sedasama rohelist nupukest, mis vapralt edasi kasvab. Rosetist aga pistis nina välja uus värske leheke! Tekkis lootus - ehk siiski polegi päris surija?

16.05 võisin nentida, et kodanik on kaotanud igasuguse mõõdutunde. Korraga oli kasvamas 7 uut juurekest, õievarreharu ja uus leht. Ilmselgelt oli olukord võtnud pöörde paremuse suunas ja arvasin Ufonaudi ametlikult surijate ridadest välja. Alumine leht püsis küll rohelisena, ent taastumise märke ei näidanud.

Suures rõõmutuhinas soetasin Maximast eriti võimsa broileri. Istus seal allahinnatud ja närude kuukingade vahel ära õitsenuna, endal juured nagu jämedad rohelised aiakastmisvoolikud ja lehed tervisest pakatavad. Hind, kusjuures, oli odavam kui kõrvalolevatel poolsurnutel, ent veel mõne õiejäänusega räbalatel.

Kuna Maxima hiiglane ja Ufonaut on mõlemad ostetud õietuna, siis nende tõelist palet näen alles kunagi tulevikus (loodetavasti).


Sissejuhatus ehk mis ja milleks.

Mis - ajapäevik minu ühe uuemat sorti hobi jaoks. Milleks - et ajaliselt ära märkida olulised ja põnevad sündmused. Hiljem on endal lihtsalt hea vaadata, kuidas siis täpselt asjad ikka olid. Mälu, teadagi, petab nagu viimane närakas, sestap ei saa teda mitte sugugi usaldada. Ahjaa, hobi siis ka - saage tuttavaks, orhideed. :D

Esimene kodanik saabus K-Rauta laibaosakonnast 7. aprillil käesoleval aastal. Ei osanud ma taime seisukorda hinnata, polnud üleüldse orhideedest teadmisi, aga vahtis seal oma viimase õiega nii õnnetult ja ilusalt, et pidin koju tooma. Hind, mis seal salata, oli ka olematu. Olles muidu toalillenduse kohalt täiesti lootusetu käpard, oli muidugi väike värin sees - ikkagi orhidee, kapriisne ja värki! Ja olemas see väike valge ja roosaga ime nüüd oligi. 

Kus on, sinna pidavat juurde tulema. Neli päeva hiljem leidsin lillepoest äraõitsenud ja allahinnatud kuukingad kaelani vees istumas. Loomulikult tirisin ühe hädise koju. Kahe püstise "antenni" ehk vana õievarre tõttu sai järgmine saabuja koduseks nimeks Ufonaut. Läbiligunenud substraadi eemaldasin ja taim sai uue õhulisema kasvupinnase. Tarkus tuli muidugi tasapisi, ikka valuliselt ja väikeste osade kaupa. Olles eelnevalt pimeda õnne tahtel Orhideefoorumisse jõudnud ja enamiku sellest ühe ööpäevaga läbi lugenud, hakkasin vaikselt kuukingade hingeelule pihta saama. Või noh, mulle vähemasti tundus nii. Seega eelnevalt valmis ostetud Matogardi "orhideemuld" sai flamingolillede vahel ära jagatud ja kuukingad said uue, korraliku koorest ja korgist koosneva potisisu. Minu kastmist arvestades oleksid nad sinna Matogardi segusse ilmselt ka surnud. Ahjaa, flamingolilledest ühe suutsin juba üle kasta. Seega olgu tänatud Orhideefoorumi seltskond algajat õigele rajale juhatamast. Ufonauti soetades uuris lillepoe müüja, et kas on lootust üldse selliseid elule äratada, tema olevat mitu korda proovinud, aga kõik olevat kohe ära surnud. Mhmh, poes nähtud kastmisstiili arvestades pole muidugi ime. 

Seejärel sai antud püha lubadus, et enne ühtegi orhideed ei lisandu, kui on selgunud, kas esimesed tulijad jäävad või surevad. 

Seejärel olid teises lillepoes minid soodushinnaga. Võtsin kohe kaks. :D

Seejärel uurisin veel veidi foorumit ja nägin kaks nädalat öösiti õudukaid mädanevatest juurtest ja surevatest kuukingadest. Võttis kõhedaks. No kui ma ikka juba kaktused ja tõlvlehikud välja suretan, kas on siis orhideedel üldse lootust?





Vapper pooluppunud Ufonaut poseerib järgneval pildil.

Minid.