14.09 Broilerite eri

Väike kollaseõieline ilutseb oma viimase õiega, muus osas on triksis-traksis ja erihooldust ei küsi. Suur kollaseõieline Maxima hiiglane jätkab hetkel kolme õiega kekutamist. Tõstsin ta ruumipuudusel vahepeal lõunapoolsele aknale, ent see osutus ilmselgelt halvaks mõtteks. Lootus, et septembrine päike enam nõnda kuumalt ei kõrveta, ennast ei õigustanud. Kõrvetas küll ja kuidas veel! Üks leht korralikult kõrbenud, ülejäänutel väiksemad kahjustused päikesepoolses küljes. Sellest hoolimata uus õievars usinasti kasvamas.

Üks tegelane, kellest varem juttu pole olnud, ent kes tegelikult juba suve hakul minu koju kolis, on üks nimetu suurte valgete õitega marketihübriid. Ostetud jällegi praktiliselt õitsenuna ja soodushinnaga, silma jäi just väga suurte ja valgete õite tõttu. Istus terve suve aknal, kasvatas juuri ja lehti ja õitsemisele ei mõelnud. Ega ma sundinud ka, las puhkab, järgmisel aastal jõuab. Aga nüüd tundub, et vist hakkab ülemises pungas midagi toimetama. Ootame-näeme. Pildimaterjali näitame siis, kui midagi lõpuks näidata on.

Väike Kollane koos minidega.

Tundub, et orhideedega on mõneti samamoodi kui veinidega. Mida rohkem süvened, seda enam isu kasvab ja just nende kallimate ja spetsiifilisemate suunas. Juba on tekkinud mõned soovid nimeliste taimede osas ja iga suvalist odavat kuukinga enam rabama ei tüki. Endiselt on kuukingad ühed lemmikud, aga piilun ka mõnede teiste orhideede poole põlevate silmadega. Haigus progresseerub, kardetavasti võivad kahjustused olla juba pöördumatud.