neljapäev, 29. detsember 2016

Aastalõpune kokkuvõte

Aeg ongi sealmaal, et üks aasta on taas läbi saamas. Orhideede osas on minu jaoks olnud tegu üsna musta ja masendava aastaga - olen sel aastal kaotanud ühel või teisel põhjusel rohkem taimi kui kogu ajaloo jooksul kokku. Siiani võisin ennast üsna õnnelikuks lugeda, kuna olin igasugustest suurematest hädadest pääsenud ja ilma jäänud vaid mõnest üksikust taimest. Needki olid üsna väheväärtuslikud nimetud kuukingad.
Eks oma osa on andnud kolimisega seotud muutused - ühtäkki on keskkond hoopis teine, ka vee kvaliteet on oluliselt varasemast erinev. Ning sellele lisaks on ka tööalaselt hoopis rohkem kiire, mistõttu taimedele jääb paratamatult vähem aega. Ümber harjuda tuli kõigil - taimedel muutunud oludega ja minul jälle muutunud hooldusega. Mõnedele taimedele uued olud meeldivad ja mõned, kes vanas kodus pirtsutasid, on uues kohas hooga kasvama hakanud. Teised jälle kiratsevad ja pole uute oludega kohanenud või pole mina uues kohas suutnud neile tarvilikke tingimusi luua. Igal juhul on olnud elavjõus korralikud kaotused ja detsembris viis mädanik korraga kolm taime, nende seas kahjuks ka kaks minu lemmikut miniatuuri. Hukkunud taimed otsustasin edaspidi koondada märksõna "arhiiv" alla. Nii on vähemasti viimane nende kohta tehtud postitus kiiremini leitav.
Tolumnia Jairak Rainbow "Charming" hääbus siiski hoolimata pidevast võitlusest. Mädanik haaras üha uusi võrseid, kuni polnud enam midagi päästa. Koos temaga tulnud Tolumnia variegata on hetkel stabiilne - vanad võrsed kipuvad küll surema, kuid rohkelt uusi on samuti peale kasvanud ja need näevad täiesti kenad välja.
Kaks minimõõdulist lemmikut - Haraella retrocalla ja Pteroceras semiteretifolium - hävisid mõlemad kiiresti rosetimädaniku tõttu. Kuigi üritan kastmisel hoolikas olla, siis ilmselt vahetult pühade-eelsel ajal, kui aega niigi nappis, jäid mõlemad liiga niiskeks. Mõne päevaga arenes kahjustus selliseks, et päästa polnud enam midagi. Pteroceras semiteretifolium oli üks neist, kellele vanas kodus rohkem meeldis, aga Haraella retrocalla paistis siiani rahul olevat. Kuna tegemist oli tõesti taimedega, mis mulle väga meeldisid, siis on selline areng täiesti masendav. Võimalik, et üritan siiski tulevikus uute isenditega katsetada.
Mitmetel taimedel tekkisid kolimise järgselt ka erinevad leheprobleemid. Phalaenopsis Little Lady kaotas osa oma lehtedest ja need, mis alles jäid, on üleni täpilised. Õnneks protsess ühel hetkel peatus ja ehk tuleb ta sellest veel eluga välja.


Et mitte nii musta noodiga lõpetada, siis natuke on ikka häid uudiseid ka. Paphiopedilum venustum on asunud õievart kasvatama. Vahepeal jõudis ka Bulbophyllum pulchellum kahe õievarrega valmis saada, aga tema õitsemine on ju hirmus üürike ning ei taibanud kohe fotokat haarata. Kui lõpuks meelde tuli ja vaba hetk saabus, et pildistada saaks, olid õied juba närbumas. Õitsejaid on teisigi, mitmed veenusekingad on oma ringi ära teinud ja nüüd on tavapäraselt kuukingade kord särada. Kes on juba õitega platsis ja kes kasvatab alles pungi. Mõned pildikesed aasta lõpetuseks lisan ikka ka.

Phalaenopsis Table Dance alustas uuel õievarrel. Üks õitest on lausa näotu!




Hele ja tume. Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum ja Paphiopedilum Black Jack.



Paphiopedilum Black Jack. 


Cattleya nobilior x Laelia alaorii hakkas juba õitsemist lõpetama, kui mulle meenus fotokaga läheneda. Õite kerge sirelilõhn on imeline!



Vandahübriidi apelsinikarva õied meie sügistalvise masenduse vastu võitlemas.



Karvane koletis ehk Paphiopedilum Pinocchio jätkab samalt õievarrelt üheksanda õiega.



Paar nimetut, aga kenade õitega kuukinga ka. Neid õitseb tegelikult veelgi.



Viimased sügisesed tellimused, tugeva hilinemisega

Viimastest tellimustest on tegelikult küll juba jupp aega mööda jõudnud minna, kuid erinevatel põhjustel on blogimine soiku jäänud. Kuid pole viga, parandame vea.
Lucke pakkumistest jäi silma Laelia briegeri.  Kuna ma olen juba pikemat aega väikesekasvuliste katleiade lainel olnud, siis saigi see kollaseõieline laelia tellitud.
Isend, mille ma lõpuks kätte sain, nägi välja selline:


Lähemalt ka, et oleks võimalik veenduda juurte kui selliste täielikus puudumises.


Ega siis midagi, ohkasin ainult ja kasisin külalise puhtamaks. Edasi panin ta männikoore- ja laavakivisegusse. Kuna juuri tal polnud, siis fikseeritud sai ta traadiga otse poti külge. See nipp, muide, pole hetkel minu poolt juurde lisatud, vaid just nõndamoodi poti külge kinnitatuna ta minuni jõudiski. Tumerohelist traati on taime bulbide vahelt pildil näha.


Siin on näha, kuidas traat poti alt kinnitub.


Lucke taimedele sai Tartu poolt kambakesi Tallinna järele mindud, kuna Hansaplant korraldas orhideenäituse-müügi ja sinna tulid kohale ka Currlini esindajad, kes meile, orhideehaigetele, ühistellimusi organiseerivad. Muidugi oli kaasa võetud ka valik enda pakutavast ja selgemast selgem, et hädasti oli vaja ju mõni taimeke juurde ahnitsetud. Õnneks suutsin pea selgena hoida (kõhnuke rahakott aitas kõvasti kaasa!) ja piirdusin ühe taimega - Cattleya cernua. Järjekordne miniatuurne katleia, keda olen pikemata aega piilunud. Taim on väikeste tulipunaste õitega, kuid tema kasvatamist peetakse mitte kõige lihtsamaks. Eks näeme, kuidas me omavahel sobima hakkame. 


Kolisin mõlemad taimed kappi niiskemasse keskkonda, ühe seetõttu, et tal juuri pole ja teise seetõttu, et ta paljasjuursena liiga kiiresti tavalises toaõhus läbi kuivab. Laelia briegeri osas siiani mingit muutust pole, lihtsalt on. Looda, et kevade poole ikka võtab jalad alla, kui nii saab öelda. Cattleya cernua paistab ennast hetkel hästi tunvat ja kasvatab juba uut bulbi.

kolmapäev, 26. oktoober 2016

:)

Mõned ikka õitsevad ka, egas kõik ei jõua korraga suremas olla. Õnneks. Tegelikult sätib kuukingade armee ennast teiseks õitsemislaineks valmis. Kõikidest pilti teha ei viitsi, sest eks neid korduvaid õitsejaid ole aastate jooksul juba jäädvustatud omajagu. Ära võib siiski mainida, et Ufonaut ja suur Valge õitsevad juba pikemat aega, uuesti alustas Table Dance ja õievarred kasvavad teistelgi.

Esimene üllatus oli aga seekord hoopis vandahübriidilt, mille ma suvel lillepoest soetasin. Eeldasin, et enne kevadet tema poolt ilmselt õisi oodata pole ega hakanud ennast lisavalguse paigaldamisega vaevama. Pean tunnistama, et ka kastmises pole olnud nii usin kui võiks ja peaks. Sellest hoolimata avastasin ühel hetkel ootamatult nupulise varre lehtede vahelt turritamast. Aken on muidugi imeliselt pesemata, nagu näha.


Sellest hoolimata omandasid nupukesed üha suuremad mõõtmed ning tänaseks on õied avanema hakanud. Kõige viimased pungad küll kolletusid, eks selle põhjuseks võib olla ühelt poolt meie sügisele tavapärane valguse vähesus, aga teisalt kindlasti ka ebapiisav kastmine. Kõigest hoolimata on sellised apelsinikarva õied meie sügispimeduses ja -masenduses päris vahvad. Kui aus olla, siis ainult õite värvuse pärast see taim ostetud saigi.



Veenusekingad on tänavu samuti täitsa tublid olnud. Pinocchio kasvatab järgmist õiepunga, samuti sirutab vart nii Black Jack kui Maudiae. Pildil Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum, kellel käsil teine õis.


Lõpetuseks nimetu dendroobiumihübriid, kelle pikalt püsinud õied on omandanud täiusliku tibukollase tooni.

:(

Alanud on uus sügisene vaikelu ja sel sügisel on kahjuks mitme taimega üle ootuste halvasti läinud. Siiani oli õnn mind ilmselt soosinud, sest isegi viletsas olukorras saabunud taimed said üles turgutatud, aga sel sügisel on mitmega läinud teisiti. Esiteks muidugi see õnnetu Cattleya dayana, kes imekiiresti musta mädaniku käes hääbus. Kuna see on üks ilusamaid katleialisi ja otsisin just antud värvivarianti, siis üritan ilmselt kevadel järgmise taimega katsetada. Kahju on ikkagi.
Teine kaotus on seekord Phalaenopsis violacea x finley, kes vähem kui aasta tagasi küll napilt mädanikust eluga pööses, kuid sel aastal uuesti samale probleemile ala vandus. Jätsin ta esialgu ümber istutamata, kuigi eelnev mädanik osaliselt juured hävitas. Seejärel tegeles ta õitsemisega ja ei tahtnud segada, sest allejäänud juured paistsid läbi poti seina üsna rahuldavas seisus olevat. Sügis tõi kaasa ootamatu lehtede kolletamise ja hirmsa kahtluse ajel võtsin ta potist välja. Juured olid siiski hävinud, läbi poti paistev roheline oli juurte kaugeim osa. Asusin päästma, aga selgus, et sisimas oli mädanik taas tööd tegemas ja ilmselt on tegu juba kaotatud võitlusega. Jällegi on tegu minu jaoks huvipakkuva taimega ja tõenäoliselt hangin võimaluse avanedes uue isendi. Masendav siiski.
Pilt tehtud mõned päevad tagasi ja näha on kahe vanema lehe kolletumine. Tänaseks on järele jäänud väikseim leht, millel on ilmselged mädanikutunnused. Kahjuks pole sel patsiendil enam elulootust.





kolmapäev, 5. oktoober 2016

Veel hiina keelt

Phalaenopsis hieroglyphica kõik kolm õit on nüüd korraga lahti. Poleks ma vaid seda neljandat punga ära murdnud, eks ole. Aga kolm on ka tore!



pühapäev, 25. september 2016

Üksik sabatäht

Augusti alguses saabunud Angraecum didieri tuli koos väikese anonüümse nupsuga. Esialgu arvasin, et sealt on tulemas uus külgvõrse, aga ootamatult avastasin umbes nädal tagasi, et nups on hoopis õiepungaks arenenud. Õis ise on nagu mitmetel Angraecumitel ikka, selline üksik pika kannusega sabatäht. Lõhna osas ei oska kommenteerida veel - ühest küljest takistab hindamist minu süvenev nohu, teisest küljest on aga võimalik, et täna ongi veel liiga vara mingit selget aroomi oodata. Kogemused näitavad, et orhideeõitele kipub lõhn paaripäevase hilinemisega jõudma.

Edit: Lõhn saabuski üsna varsi ja oli esialgu harjutamtult intensiivne. Meespoole hinnangul meenutas see nõukogudeaegset hambapastat, mulle jälle guaššvärvide ja mingi lillelõhnalise kodukeemia sümbioosi, mis ei olnud küll kohutavalt halb, aga ikkagi huvitav ja kuidagi lille kohta harjumatult keemiline. Õnneks jätkus seda aroomi intensiivsemalt vaid loetud õhtutundideks - päeval ja enamik ööst ei ole lõhnast, nagu öeldakse, haisugi. Mõni ööpäev vanal õiel juba enamik lõhnast hajus ja järele jäi pigem lahja lillelõhn väikese keemialisandiga.




laupäev, 24. september 2016

Dendroobiumiõied

Dendrobium nobile hübriidid suvitasid kuni septembri alguseni verandal ja tulemus on alljärgnevatel piltidel näha. Kahjusk tuleb tunnistada, et koos õitega hankisid nad seal endale ka kedriklestad, aga sellega üritan tegeleda. Lisaks avastasin kedriklestade invasiooni ka Dendrobium phalaenopsisel, kes on küll terve suve ontlikult toas aknal kükitanud ja elutseb hoopiski eraldi toas. Igal juhul olen neid hetkel vee ja alkoholiga tõrjunud, aga tundub, et seekord vist oleks mürk ikkagi mõitlikum lahendus.
Aga seni kuni ma veel plaani pean, võib õite ilu ikkagi nautida.

Kollaseõieline on jätkuvalt usin õitseja, aga ilmselgelt olin teise hübriidi nuppudest hulga rohkem huvitatud, kuna tema õite värvust ma õigupoolest ju ei teadnudki. Esivanemate aknalaualt päästetud käopoeg osutus õnneks väga ilusaks pastelsete õitega isendiks. Tasus vaeva väärt ja mina olen igatahes rahul.






reede, 16. september 2016

Must katk

Äsja O&M tellimusega tulnud Laelia dayana var coerulea on juba ootamatult vikerkaaremaal või kuhu iganes surnud orhideed lähevad. Minu rõõm pealtnäha kobeda noortaime üle jäi kahjuks ülimalt üürikeseks.
Istutasin taime kaks päeva pärast saabumist ümber ja kuna olin ajahädas, siis väga pingsalt time üle ei vaadanud. Tuvastasin lihtsalt juurte puudumise ja selle, et üldiselt nägi täim üsna kabe välja. Seejärel olin ise kaks päeva eemal ning kui tagasi jõudsin ja kastmisega pihta tahtsin hakata, siis polnud enam päästa midagi. Põhjuseks kurikuulus black rot, kiiresti leviv seenhaigus, mis kipub just katleiadele saatuslikuks saama. Selleks hetkeks, kui probleemi avastasin, oli kahjuks terve taim haaratud ja kõik bulbid kahjustustega. Üritasin alguses küll tabandunud bulbe eemaldada ja mõnda kahjustamata jupikestki säilitada, aga tegemist oli lootusetu üritusega. Et agooniat mitte tarbetult pikendada, likvideerisin taime täiesti. Väga kurb ja väga masendav, kuna see liik ja variatsioon oli üks mu lemmikutest. 
Tõenäoliselt üritan järgmisel aastal siiski uuesti tellida, kui see kuskil normaalse hinnaga valikus juhtub olema.


neljapäev, 8. september 2016

Hiina keel

Phalaenopsis hieroglyphica 'Dark' alustab jälle õitsemist. Seekord kahelt õievarrelt. Suve jooksul kasvatatud uuele õievarrele oli ta planeerinud kolm punga, millest ma ühe kastmise käigus sujuvalt ära murdsin. Lisaks on üks lootustandev pung tekkinud ka vanale õievarrele. Kokku siis tulemas kolm õit, millest esimene on avanenud.
Õied ise on kihvtid nagu ikka, hieroglüüfimustriga ja taime enda kohta uskumatult suured. Hommikuti on tunda kerget roosilõhna.



16.09.2016 Kaks õit avanenud.





Orchids & More, 2016

Sain mõned päevad tagasi kätte kaks O&M tellimusega tulnud taime.
Olin juba mõnda aega silma peal hoidnud seal müüdavatel Stereochilustel ja otsustasin seekord Stereochilus brevirachise kasuks. Nii palju, kui selle liigi kohta netis infot leidub, siis minu arusaama kohaselt pidi olema tegemist suhteliselt lühikese tüvega ja sukulentsete lehtedega monopodiaalse Aasia orhideega. Kohale jõudnud taim ei ole siiski päris selline nagu lootsin. Kuna antud liigi kohta on tõesti vähe infot, siis võib olla, et kasvutingimustest olenevalt võib tüveosa olla pikema ja tegu on ikka sama liigiga. Või teine võimalus, et antud taim siiski ei ole Stereochilus brevirachis. Igal juhul nii palju kui suutsin googeldada, siis sellise pika tüvega ma neid kuskil ei näinud, aga kindlalt väita, et see mõni muu liik on, ma ka hetkel ei julge. Lehed iseenesest tunduvad sarnased. Ega muud olegi kui tuleb nüüd õied ära oodata. Siis vast on selgus lõpuks majas.
Juurtega hõisata polnud. Taim kiikus juba tulles potis kahtlaselt ja nagu arvata oli, siis enamik juurtest oli surnud. Istutasin ta ümber DCM substraati ja läbipaistvasse 7cm potti. Esialgu jäid sinna püsima, aga vajadusel lisan mõne toe.


 Teine tellitud taim on Cattleya dayana var. coerulea. See väikesekasvuline katleialiik on imeilusate õitega ja antud värvivariatsioon on veel eriti kaunis. Antud taim on veel väga nooruke ja õitsemiseni võiks minna veel vähemasti kaks aastat aega, aga hind oli suhteliselt soodne. Olen mujal näinud sama vanusega noortaimi mitmeid kordi kallima hinnaga.
Juuri polnud temalgi üleliia või pigem võiks öelda, et neid jäi lausa puudu. Õnneks on paar noort bulbi kasvamas, nendega koos peaksid siis ka uued juured kasvu alustama.


neljapäev, 1. september 2016

Beebid!

Mul on kodus orhideebeebid! Üks huviline juhtus Röllke orhideekasvandust külastama ja pakkus välja võimaluse sealt soovijatele orhideeflaske kaasa tuua. Muidugi pidin siis endalegi ühe küsima. Flaskideks nimetatakse õhukindlalt suletud anumaid, kus väikesed orhideetaimed steriilses keskkonnas neile sobival söötmel kasvavad. Piisavalt suureks kasvanud taimed tuleb lõpuks flaskist välja tõsta ja potti ümber kolida.
Flaski võtsin ma pigem puhtast huvist protsessi kui sellise vastu ehk siis tegu on mõneti järjekordse hobiprojektiga - nimelt kuidas kasvatada flaskitaimedest täiskasvanud taimed. Loomulikult võtab see aega aastaid ja ma ei tee siinkohal sugugi nalja -  5-6 aastat õitsemisealiseks saamiseni võiks olla antud taime puhul selline natuke optimistlikumat sorti prognoos.
Röllke pakub erinevate orhideehakatistega flaske, valisin sealt siis ühe kirju sugupuuga katleiahübriidi - Blc. Haadyai Delight x Lc. White Spark. Pean tunnistama, et antud juhul on taim ise minu jaoks teisejärguline, ma üldiselt kipun eelistama pigem botaanilisi liike või nende esimese põlve ristandeid. Sellest hoolimata tundus see katleialine kõige mõistlikum valik. Ülejäänud variandid olid kas sellised, mida saab ka juba õitsemisealisena enamikest kasvandustest osta või sellised, mida ma endale kohe üldse koju ei tahaks. See katleia tundus olevat vähemasti selline, mis võiks minuga koos elada. Samuti ei leidnud ma seda ristandit müügil muus variandis kui ainult flaskidena, seega on vähemalt põnev oodata, mis sealt välja võib kooruda. 

Flask ise näeb siis välja selline. Läbipaistvas plasttopsikus kasvavad söötmel (see hallikasmust ollus) noored taimed. Topsi ümber on õhukindlalt suletud plastikaatkott, mis aitab steriilsust säilitada. Koti eemaldan alles siis, kui flask on vaja avada.




Esialgu ei plaani ma enne kevadet midagi ette võtta. Paigutasin flaski magamistoa aknale, kus on hajutatud valgus ja mõõdukas temperatuur ning loodetavasti elab see seal talve kenasti üle. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis ootab soojemate ilmade saabumisel ees flaski pidulik avamine ja taimehakatised saavad potti kolitud. Kui kõik plaanipäraselt ei lähe - näiteks tekib söötmele hallitus vms, mis nõuab sekkumist - siis tuleb flask varem avada ja puhtaks kasitud taimed ikkagi potti istutada. Mida suuremad taimed flaski avamisel on, seda paremad on nende võimalused ellu jääda ja terveks tugevaks taimeks kasvada. Seega esialgu jääme rahulikult kevadet ootama.  

teisipäev, 23. august 2016

Kolm õde

Hetkel õitseb mu magamistoas korraga kolm veenusekingade hübriidi.

Vasakul Paphiopedilum Pinocchio, keskel Paphiopedilum Maudiae 'Femma' ja paremal Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum.

teisipäev, 16. august 2016

Juuretud veenusekingad, update

Väike vahekokkuvõte juuretutest veenusekingadest, mis õnneks enam nii juuretud ei olegi.
Täiesti juuretuks jäänud Ameerika hübriid tõenäoliselt King Arthur on jätkuvalt männikoores ja praeguseks võib teda juba päris juureliseks pidada. Vähemalt neli aktiivset juureotsa on kenasti näha ja uued juured on poti põhjani jõudnud kasvada. Tema pärast ei ole enam üldse muret.



Paphiopedilum delenatii alba on samuti tubli olnud ja potis on näha vähemalt kaks uut juurt. Tundub, et seekord läks õnneks ja uut taime tellima ei hakka. Tema sai pika pirtsutamise tõttu Substrali substraati asustatud ja tundub, et talle seal meeldib.


Paphiopedilum concolor. Tema pärast oli juba mure väga suur. Kaks vanemat juurt ikkagi hävinesid ja taim jäi praktiliselt täiesti juuretuks. Kuna minu juures on ta näidanud ennast suhteliselt kapriisse kodanikuna, ei julgenud ka palju loota. Istutasin ta samuti Substralisse, kastan vihmaveega (lisan regulaarselt sinna väetist) ja praeguseks on esimesed edusammud olemas. Vähemalt üks juur on kasvamas!


Paphiopedilum fairrieanum on samuti tubli olnud ja vähemalt kaks uut juurt kasvatanud. Tema on ka Substrali substraadis ja paistab sellega rahul olevat.


Tundub, et vähemalt väikestes pottides sobib minu juures veenusekingadele Substrali substraat rohkem kui tavaline männikoor. Võimalik, et pisikestes pottides kuivab koor liiga kiiresti läbi, mis veenusekingadele ei meeldi. Üritan küll silma peal hoida, aga alati ei taba õiget momenti ära või ei ole aega kohe kastma tormata. Seega kasutan ka edaspidi Substrali julgemalt. Suurtes pottides on jätkuvalt männikoor ja ei näe probleeme olevat, aga suured potid teadupärast hoiavad ka kauem niiskust.

esmaspäev, 15. august 2016

Heleroosa

Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum õitseb minu juures esimest korda. Õie avanemine võttis ikka aega, mitu päeva kohe. Ja teisest rosetist on samuti ilmselt õievart oodata. Õis ise on heleroosa ja täpiline ning üsna suur. Seetõttu panin lõpuks ka varrele toe alla, muidu hakkas see õie raskuse all liiga laiali vajuma ja mulle see ei meeldinud.