neljapäev, 10. jaanuar 2019

Ahoi!

Katkestan siinkohal järjest igavikulisemaks muutuva vaikuse ja annan märku, et ma olen siiski veel vähemalt osaliselt elus. Ka orhideed. Vähemalt enamik.
Vahepealne aasta on toonud rohkelt uusi väljakutseid ja veidi teistsuguseid õiekesi, mistõttu tubaste taimede jaoks on nappinud nii aega kui energiat. Õnneks on orhideed sitked vennikesed.

Alustame traditsioonilise laibaloendusega.

  • Loobusin täielikult Dendrobium nobile hübriididest. Mul sai pidevast võitlusest kedriklestadega lihtsalt kõrini. 
  • Mädaniku tõttu läks sügisel parematele jahimaadele Masdevallia coccinea var alba. Kuna mul masdevalliatele nagunii õigeid tingimusi ei ole ja ilmselt ka ei tule, siis ei olnud see väga suur tragöödia. 
  • Ootamatult sai mädaniku väidetav Stereochilus brevirachis, kes üleöö viskas lehed küljest ja mädandas varre ülihelikiirusel krõbepruuniks. Kahju on, et selle taime õisi ei näinud, sest mul on endal kuri kahtlus, et tegemist oli tegelikult mõne muu liigi, aga mitte S. brevirachisega. 
Ülejäänud on elus, kasvavad ja õitsevad. Kes rohkem, kes vähem. 

Pilte pole väga kaua teinud. Võtsin täna üle pika aja fotoka taas kätta ja pildistasin paar talvist õitsejat üles. Enamik veenuskingadest on juba õitega lõpetanud, aga minu kaks esimest veel kestavad. 

Paphiopedilum Leeanum


Nimetuna ostetud, kuid välimuse järgi otsustades tõenäoliselt on tegu King Arthuri nimelise hübriidiga.