Kevade ootuses. 2022.

Kevade ootus on iga päevaga aina suurem. Veebruari alguses piilusin puhtast kärsitusest ajendatuna külmikus talvituvaid pleionesibulaid. Hea, et vaatasin - suurim õievars oli juba korraliku pungaga ja oleks ilmselt varsti külmikus õitsemist alustanud (remargi korras mainin, et akendeta katlaruumi talvituma tõstetud kannasibulad olid keset talve ja pimedust valged õievarred välja ajanud ja selleks ajaks, kui ma taipasin olukorda kontrollima minna, oma õitsemise edukalt lõpule viinud). Igal juhul said bulbid kohe potti ja aknale ning õitsemiseks loa. Kaks õievart sõi kass enne ära, kui õied lahti jõudsid minna. 

Paphiopedilum Leeanum. Peaks olema lollikindel taim, aga minukindel ei ole. Temaga on meil muudkui tõusud ja mõõnad. 

Paphiopedilum delenatii alba. Sidrunilõhnaline vahukomm! 

Sedirea japonica. Meeldivalt vähese hooldusvajadusega regulaarne õitseja. Õied on ilusad ja lõhnavad sidruniselt. 

 

Istutamised 2019 (6)

Järjekordne seltskond ümber istutatud.

• Paphiopedilum Leeanum - potis oli kolm uut võrset ja vanade võrsete kontsud kahe pisikese võrsega. Kuna istutamise käigus toimus loomulik eraldumine, siis jagasingi taime kaheks. Kolm korralikku võrset läksid koos väiksemasse potti, kärpisin ka natuke eriti pikaks veninud juurt. Pigem kasvatagu selle asemel mitu mõõdukat. Vanaded kontsud koos pisikeste võrsetega panin 5cm potti ja läksid kappi suuremat õhuniiskust nautima. Nendele küll juuri alla ei jäänud, aga loodetavasti jaksavad uued kasvatada. 
• Angraecum didieri - juured 5+, sai suurema poti. 
• Cattleya bicalhoi var coerulea - enam-vähem juurte osas. Uus võrse juba kasvab, seega õige aeg istutamiseks. Sai suurema poti.
• Cattleya walkeriana var semi-alba 'Water' - sai samuti suurema poti. 
• Cattleya aclandiae - kolisin väiksemass potti, kuna enamik juuremassist oli surnud ja potis substraat hallitas. Loodetvasti saab hakkama. 
• Podangis dactyloceras - tagasi samasse potti. Juurte osas võib rahule jääda. Kasvatab kahte uut võrset. 

Veel vajavad istutamist alljärgnevad taimed:

• Paphiopedilum Black Jack
• Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum - hetkel õitseb
• Paphiopedilum Pinocchio - hetkel õitseb
• Paphiopedilum venustum - kasvatab õievart
• Phalaenopsis Mini Mark
• Phalaenopsis parishii - kasvatab õievart
• Ebamäärane
• Prisma imeloom
• Täpik
• Valge
• Kollakasroosa
• Tumeroheline
• Laelia alaorii
• Cattleya hübriid (oranž)
• Cattleya hübriid (valge)
• Cattleya luteola
• Cattleya Memorial Chuang Wen-Hsien
• Cattleya nobilior x Laelia alaorii
• Aerangis fastuosa - kasvatab midagi?
• Bulbophyllum pulchellum

Ahoi!

Katkestan siinkohal järjest igavikulisemaks muutuva vaikuse ja annan märku, et ma olen siiski veel vähemalt osaliselt elus. Ka orhideed. Vähemalt enamik.
Vahepealne aasta on toonud rohkelt uusi väljakutseid ja veidi teistsuguseid õiekesi, mistõttu tubaste taimede jaoks on nappinud nii aega kui energiat. Õnneks on orhideed sitked vennikesed.

Alustame traditsioonilise laibaloendusega.

• Loobusin täielikult Dendrobium nobile hübriididest. Mul sai pidevast võitlusest kedriklestadega lihtsalt kõrini. 
• Mädaniku tõttu läks sügisel parematele jahimaadele Masdevallia coccinea var alba. Kuna mul masdevalliatele nagunii õigeid tingimusi ei ole ja ilmselt ka ei tule, siis ei olnud see väga suur tragöödia. 
• Ootamatult sai mädaniku väidetav Stereochilus brevirachis, kes üleöö viskas lehed küljest ja mädandas varre ülihelikiirusel krõbepruuniks. Kahju on, et selle taime õisi ei näinud, sest mul on endal kuri kahtlus, et tegemist oli tegelikult mõne muu liigi, aga mitte S. brevirachisega. 

Ülejäänud on elus, kasvavad ja õitsevad. Kes rohkem, kes vähem. 

Pilte pole väga kaua teinud. Võtsin täna üle pika aja fotoka taas kätta ja pildistasin paar talvist õitsejat üles. Enamik veenuskingadest on juba õitega lõpetanud, aga minu kaks esimest veel kestavad. 

Paphiopedilum Leeanum. 

Nimetuna ostetud, kuid välimuse järgi otsustades tõenäoliselt on tegu King Arthuri nimelise hübriidiga.

Mõned on ikka elus ka...

Mõned taimed suutsid ikka talve ja puuduliku hoolduse üle elada ning jõudsid isegi õiteni. Tavalisi nimetuid kuukingi ei viitsinud enam üles pildistada, aga mõned erilisemad tegelased said jäädvustatud.

Phalaenopsis mannii flava esimene õis. Taim on saadud kaasorhideehaigelt keikina.

Sedirea japonica otsustas sel kevadel õitsema hakata. Kahtlustan, et selle taga oli otsus ta pikka kitsasse topsi ümber istutada, nii et põhjas saaks pidevalt veidi vett olla. Tundub, et talle meeldib, kui varbad pidevalt niisked on.

Paphiopedilum venustum. Regulaarne õitseja ja veenuskingadest kindlasti üks mu lemmikuid.

Paphiopedilum Leeanum. Viimaks! Taime ostsin 2013 õitsevana ning vahepealsed viis aastat oli õite osas täielik vaikus. Olin juba lootuse kaotanud, aga puhtast jonnist hoidsin taime alles. Õis ise püsib kaua ja sellel on omapärased karvased "kulmud".

Paphiopedilumid - kevadine ümberistutamine

Mõned Paphiopedilumid said ümber kolitud ja teen selle kohta mõned märkmed, et oleks vajadusel info olemas.

Paphiopedilum Leeanum - vanemad võrsed kolletusid ja tahtsin need eemaldada. Selle käigus lõhkusin kamba laiali, ühele poole jäi kaks värset ja teisele üks. Juured olid täiesti kobedad. Vanad kolletanud võrsed läksid utiliseerimisele, uued istutasin kokku samasse 12 cm potti.

Paphiopedilum ameerika hübriid/King Arthur? - istutamise põhjuseks taevasse ronivad uued võrsed, kel juuri pole ja substraadini ka pikk maa neid kasvatada. Olin seda istutamist pidevalt edasi lükanud, kuna pott oli juuri täis ja tundus, et väga kiire justkui pole. Nojah, pott oli juuri täis küll, aga kõik need juured olid vana ja juba hävinud võrsejäänuse küljes, uute taimedega ühendas seda vaid jupike risoomi. Murphy seadusele omaselt murdus see risoom õigel hetkel pooleks ja nõnda juhtuski, et ühte kätte jäi mulle kena roheline, ent täiesti juuretu lehemass ning teise kätte potitäis juuri. Potti polnud sellist enam mõtet panna, seega asustasin ta hetkel plasttopsi ja samblasse. Ausalt öeldes kipub neid juuretuid hetkel juba sündsusetult palju kogunema.

Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum - tema juured olid täiesti eeskujulikud, aga tahtsin talle uue substraadi panna ja eemaldada penoplastitükid, mis alguses said sinna drenaažiks jäetud. Pott kippus liiga kiiresti lihtsalt läbi kuivama. Tema sai seekord suurema poti, eemaldasin ka ühe vanema kolletuva võrsejäänuse.

Paphiopedilum venustum - on väga eeskujulikult juurte kasvatamisega tegelenud. Sai preemiaks suurema poti.

Paphiopedilum Black Jack - juured täiesti kenad. Vana pott oli väike, sai nüüd suurema.

Paphiopedilum Maudia 'Femma' - samuti juured väga kenad ja tema tundub üldse väga vohava iseloomuga olevat, uusi võrseid muudkui lisandub. Sai samuti numbri võrra suurema poti.

Veenusekingad

Mõlemad veenusekingad on hakanud oma vanimat võrset kolletama - selle aeg on lihtsalt läbi saanud. See-eest on mõlemal uusi kenasid võrseid ja ka juured on ilusad. Mulle endale tundub, et köögiaknal, kus nad senini on kasvanud, neile siiski päriselt ei meeldi - saavad veidi ka otsest päikest, kui ilm kena. Kui ma kööki suudan sobiva seinariiuli hankida, kolivad korrus kõrgemale. Ehk sobib neile sedasi rohkem. Siiani neid väga väetanud ei olnud, aga tänu teadjamate soovitustele tuleb see teema uuesti käsile võtta ja väetisepotsik kapist üles otsida.

Ameerika hübriid. Esiplaanil uued rohelised võrsed, taustal vanad kollased lehed. 

Ameerika hübriid värskelt koju saabununa, detsember 2013.

Paphiopedilum "Leeanum". Esiplaanil kollane vana võrse. On algusest peale heledate lehtedega.

"Leeanum" detsembris 2013.

Update 02.12.2014

Jõudsin vahepeal mõned taimed veel ümber istutada

• Phal. bellina - on kenasti juuri kasvatanud, aga mahtus veel vanasse potti tagasi. 
• Tumeroheline - samuti kenad uued juured. Vanadest osa oli (oodatult) ära kuivanud, eemaldasin need ja kaneelitasin lõikekohad. Mahtus tagasi oma potti. 
• Veenuskingad - mõlemad näitasid uusi juuri, mida ameerika hübriidil oli küll vähem ja Leeanumil rohkem. Viimati nimetatu on pea terve poti neid täis kasvatanud. Keskel oli küll veidi mädanenud juuri ka, ilmselt oli tegu vanade jäänustega. Eelneval istutamisel ei saanud ma teda keskelt väga puhtaks mäletatavasti oli seal sõna otseses mõttes muld ja soga. Nüüd üritasin rohkem harida, lõikasin ära kõik mädanevad juured ja osa vanast elutust tüvest. Päris puhtaks ei saanud, aga parem ikka. Ameerika hübriid oli puhas poiss, midagi eemaldada ega puhastada ei tulnud. Läksid mõlemad tagasi oma pottidesse ja said veidi peenema substraadi kui kuukingadel. 

Viimati Bauhofist toodud taimedel avastasin mõned päevad tagasi kutsumata külalised. Kollase Oncidiumi õitel peesitas arvutul hulgal lehetäisid. Üritasin neid alguses ükshaaval ära nokkida, aga lõpuks loobusin ja võtsin kogu õievarre maha. Nagunii hakkasid juba õied ka vaikselt närbuma. Seepeale vaatasin kambria ka kullipilguga üle ja tuvastasin üksiku õnnetu villtäi. Rohkem pahalasi hetkel silma pole hakanud. 

Sügiskokkuvõte - muud kodanikud

Ehk siis Brassia hübriid ja kaks veenuskinga. Esimene vajaks küll ümber istutamist, teistel veel peaks selle asjaga mitte nii kiire olema.

• Brassia hübriid - vaeseke on pidanud alakastmise käes virelema, aga on kenasti vastu pidanud. Juures üks suur bulb ja hetkel täies ilus õievars kenade kollaste "ämblikega". Kuigi alguses tundus, et ma temaga kohe kuidagi jutule ei saa, siis nüüd tuleb välja, et kõlbas isegi (puudulikest tingimustest hoolimata) õievars kasvatada. Uued lehed on ilma kahtlaste laikudeta, seega ehk polnudki tegu viirusega? Ka musti täppe pole enam lehtedel, neid seostasingi liigse õhuniiskusega. Ja pott on juuri täis kasvanud!

• Paphipedilum Leeanum ja ameerika hübriid - üsna samas seisus. On kasvatanud uusi juurekesi ja uusi lehti. Elame-näeme, kas kunagi ka uued õied ilmuvad. Kastmist on saanud kindlasti vähem kui neile tegelikult sobiks, aga nad on sellest hoolimata tublid. Minu esmane hirm, et ma suudan nad kohe loojakarja saata, õnneks tundub alusetu olevat. 

Nagu karta oli...

... ei meeldinud Brassia hübriidile see juurte korrastamine ja istutamine keset õitsemist ning praeguseks on ta enamiku oma õitest maha visanud. Veidi krimpsutab ka suurimat bulbi, aga see pidavat istutamisjärgselt tavapärane nähtus olema. Vaatame, mida ta edaspidi elust arvab.

Ahjaa, ameerika hübriid (veenusking) lõpetas ka õitsemise ja kuivatas vaikselt-vaikselt oma õie ära. Kuna ma ei tea, kaua ta juba enne ostmist õiega oli, siis sellepärast väga ei muretse - võimalik, et selle õie aeg saigi lihtsalt otsa. Leeanumi õis hetkel veel püsib.

Paphiopedilumid - update

Nagu lubatud, said mõlemad veenuskingad täna ümber istutatud. Substraadiks valisin sedapuhku DCMi toodangu kui vähe peenematükilise segu ja taimed said läbipaistvatesse plastikpottidesse, et saaksin substraadil ja juurtel silma peal hoida. Veidi küll kahtlesin ja kaalusin, et kas hakata taimi keset õitsemist segama ja ehk oodata istutamisega selle lõpuni, kuid taaskord pidin tõdema, et ostetud taimed tasub kohe ümber istutada. Esiteks seetõttu, et kui tean, milline on substraadi tüüp ja olukord, oskan kastmisel sellega arvestada. Teiseks näen kohe ära juurte olukorra ja vajadusel saab õigeaegselt reageerida ning abinõud tarvitusele võtta. Ning kolmandaks - poest kipub koos taimega kutsumata külalisi substraadi sees kaasa reisima. Seekord kahe poti peale kokku oli saagiks kaks sajajalgset või midagi sellesarnast, üks tigu, üks valge vaglamoodi tegelane, rohkelt eri suuruses ämblikke ja arvutul hulgal hooghändlasi.
Esmalt võtsin käsile ameerika hübriidi, kes rõõmustas mind tugevate ja elusate juurtega. Aktiivseid juureotsi küll ei paistnud, aga vähemasti olid vanad juured heas seisus. Seda hoolimata poroloonisest substraadist ja poes vetitamisest.
Leeanumiga olid väheke halvemad lood. Substraat, mis pealtnäha paistis suuretükiline ja tugev, oli poti keskel muutunud sõna otseses mõttes mullaks. Juurte ümber oli haisev porine läga ja ega need juuredki seal sees üleliia rõõmsad polnud. Hulk surnuid ja mädanevad juuri sai eemaldatud ja üritasin võimalikult palju kõdunevat substraati veega minema uhtuda. Päris puhtaks ei saanudki. Osa juuri oli siiski elus ja loodame parimat. Kaneelitasin allesjäänud korralikult sisse ja tõstsin uude substraati toibuma. Eks need juured said puhastamise käigus päris palju kannatada, aga loodan, et andestavad. Nüüd on vähemalt taim läbipaistvas potis ja kergem olukorral pilku peal hoida.
Järeldus kogu loost on järgmine: igal juhul tasub poest värskelt toodud taim potist välja tõsta ja korralikult üle vaadata. Parem kaotada õied, kui need juhtuvad parasjagu küljes olema, kui terve taim.

Paphiopedilum ütleb tere!

Elu on vahepeal väga vaikseks jäänud - kes õitseb, see õitseb ja kes mitte, see teeb midagi muud. Kasvatab näiteks lehte või tukub niisama. Suuri muutusi toimumas ei ole. Või vähemalt ei olnud ette näha, et neid tulema peaks, aga poodides käimine on, teadagi, kõige kurja juur. Eks ma ju jään seal lilleriiulite vahele kosserdama ja ikka neid orhideelisi vahtima. Tänane Lõunakeskuses käik lõppes sellega, et nüüd on mul ootamatult kodus Paphiopedilum "Leeanum", mille kallis abikaasa lahkesti ostis. Hind oli ka üle mõistuse soodus, selle raha eest ei anta enamasti isegi nimetuid kuukingi, kui neil vähegi eluvaimu sees on. Väidetavalt olevat juba aeg kuukingadest keerulisemate taimede kallale asuda. :D Eks me näe, kas ja kuidas õnnestub.
Tegemist on kena vana hübriidiga, mis on registreeritud juba aastal 1884. Vanemateks Paphiopedilum insigne (temalt pärineb seeme) ja spicerianum (õietolm).
Ümber esialgu istutada ei plaani, susbtraat tundub üsna kõva ja taim istub kenasti potis. Teeme jälle seda ootame-vaatame mängu.