laupäev, 25. jaanuar 2014

Vaikus

Ei, ma pole oma blogi unustanud, aga lihtsalt ei ole midagi toimunud, mida kõlbaks jutuks võtta. Malbe talvine vaikus, külm ja unine. Kõik on rahulolevalt oma pottides unelemas ja tõelist kevadet ootamas. Ainus, kes üritab pinget hoida, on muidugi seesama Brassia hübriid, kellega me kuidagi jutule ei paista saavat. Näis, kas ta kevadeni suvatseb üldse vastu pidada. Praegu näitab ta põhiliselt, kuidas kõik ei kõlba, ei meeldi ja üldse. Aga noh, paremat pole pakkuda ja valik on tema - kas võtab või jätab.
Üks väike mure tahab veel samuti enne suure kevade tulemist lahendust - kust leida rulood, mis laseks taimedele vajaliku valguse läbi, ent peaks kinni ereda päikese ja suurema kuumuse. Hind võiks ka mõistlik olla. Mission impossible?

esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Nagu karta oli...

... ei meeldinud Brassia hübriidile see juurte korrastamine ja istutamine keset õitsemist ning praeguseks on ta enamiku oma õitest maha visanud. Veidi krimpsutab ka suurimat bulbi, aga see pidavat istutamisjärgselt tavapärane nähtus olema. Vaatame, mida ta edaspidi elust arvab.

Ahjaa, ameerika hübriid (veenusking) lõpetas ka õitsemise ja kuivatas vaikselt-vaikselt oma õie ära. Kuna ma ei tea, kaua ta juba enne ostmist õiega oli, siis sellepärast väga ei muretse - võimalik, et selle õie aeg saigi lihtsalt otsa. Leeanumi õis hetkel veel püsib.

teisipäev, 7. jaanuar 2014

Head ja halvad uudised

Koos eelnevas postituses mainitud kuukingaga sai koju toodud veel üks orhidee. Just nii lakooniliselt potis olev silt teataski - orhidee ja rohkem mitte midagi. Ilmselt vist ei tea tootja isegi, kellega nüüd täpselt tegu, sest eks see üks nimetu ja tuvastamata esivanematega kaubanduslik krants on. Siiski välimuse järgi julgeksin pakkuda, et tegu võib olla Brassia hübriidiga. Hea uudis ongi see, et selline vahva välimusega taim mind poes ootas. Halb uudis on jällegi see, et lehtedel olevate muutuste järgi on põhjust taimel viirushaigust kahjustada. Seda avastasin ma kahjuks alles kodus.
Poes oli ta tihedalt kuukingade vahele pakitud ja nii palju, kui näha, tundusid lehed kenad ja rohelised, bulbid samuti üsna prinkis ja kenad. Kodus avastasin, et lehtede allkülgedel on rohkesti tumedaid täppe. See ehk ei panekski kohe nii hirmsasti muretsema, sest lillepood, kust taim pärineb, on tõeliselt troopilist vihmametsa meenutava kliimaga - väljaspoolt läbi akende poodi sisse ei näe, kuna kõrgest niiskusest tingituna on aknad täies ulatuses udused ja kondentsveega kaetud. Ehk pigem kahtlustaksin niiskusest tekkinud seenkahjustust. Hoopis halvem on see, et kahel lehel on poole lehelaba ulatuses kahtlane heledama ja tumedama rohelisega muster, mis viiruse osas kohe häirekella võiks anda. Ja päris halb on see, et viirusega taime ravida ei saa, lisaks võib ta ka teisi taimi nakatada.
Esialgu siiski otsustasin oodata ja vaadata, kuna taim ise on väga lopsakas ja lihavate lehtedega. Lehti on kokku 11, pseudobulbe neli. Kuna substraat tundus olevat kõdunenud, võtsin koheselt ka istutustöö ette, hoolimata võimalikust riskist selle tõttu kõik õied kaotada. Juurte olukord oli taime väljanägemist arvestades üllatavalt kehv - ainult ühel pool oli terveid tugevaid juuri näha, enamik juurepallist moodustus surnud ja mädanevatest juurtest. Esimest korda kohtusin ka kurikuulsa samblapalliga juurte vahel, selle väljaõngitsemine võttis päris tükk tegemist. Juured olidki kõige kehvemad muidugi just samblapalli osas. Eemaldasin vana substraati nii palju kui sain. Poti suuruse jätsin samaks, uueks substraadiks DCM, nagu ka veenuskingadel.
Kolis praegu vannitoa aknale, kus ei ole teisi orhideesid. Sinna ta tõenäoliselt ka jääb.


Ämblik!

Kahjustunud leht
Kahjustunud leht lähemalt

Sombused ilmad sunnivad tegudele

Eile olin sunnitud ühe (ja üldse mitte lilledega seotud) asja otsingul poode puistama. Otsitavat ma muidugi kuskilt ei saanud, küll aga leidsin ühest lillepoest (kuhu ma loomulikult "niisama korraks" sisse astusin) kena kuukinga. Kuna minu aknale kogunev seltskond on mingil põhjusel domineerivalt lilla- ja valgekirju, siis tundus õiglane seda mõne teise värvuse soetamisega kompenseerida. Ja mis võiks olla kenamad, kui pastelselt päikeseloojangukarva õied, sellised mahedalt oranzikad-lõheroosad? Päris õige värvuse osas lähevad arvamused muidugi lahku, meespoole kirjelduse järgi olevat minu "pastelne päikeseloojang" pigem klassikaline kanapasakollane. Aga see selleks, igal juhul on tegemist lillast või valgest selgesti eristuva värvusega.
Nagu arvata, on tegemist nimetu hübriidiga. Täpsemalt pärineb taim Saksamaa kasvandusest Neon ja turustatakse teda kui Table Dance Hybrid, mis muide on registreeritud kaubamärk. Tundub, et neil on toodang vastavalt taime suurusele, õie kujule ja jumal teab veel mille alusel gruppidesse jaotatud ja vastavalt nimetatud. Lauatantsurühma on siis minu arusaamise kohaselt koondatud värviliste õitega ja keskmise suurusega kuukingad, keda saab mugavalt lauakaunistusena kasutada.
Transpordi käigus kaotas ühe kinnise õienupu ja ilmselt ei jää ka teine alles, aga see pole kuigi suur mure - küll tulevad uued ja ilusamad! Lehed tundusid kenad, said siiski igaks juhuks alkoholilahusega puhastatud. Istutasin kodaniku koheselt ümber. Siiani olen ma täiesti samblas müüduna näinud ainult minimõõtu kuukingi, aga ka see pigem midimõõtu kodanik istus 100% samblast koosnevas pallis. Kaasüürilisena leidsin mingi tõugu moodi tegelase. Juured enamvähem, tsipake kärpimist läks siiski vaja. Jäi samasse potti, millega tuli, aga substraadiks nüüdsest jämeda fraktsiooniga männikooresegu. Esialgu teiste taimedega ei tutvu, peab elu kaugemalt jälgima. Kui karantiin läbi, siis vaatame edasi, kuhu kolib.



reede, 3. jaanuar 2014

Päevakirurgia vol.2

Sama kuukinga leht, millel sai septembris otsake eemaldatud, hakkas lõigatud serva juurest uuesti kollakaks kiskuma. Vahepeal püsis kõik kenasti, muutused tekkisid alles viimase nädala jooksul. Igaks juhuks ei hakanud kauem jorutama, vaid eemaldasin kahjustunud osa lehest. Lõigatud serv sai kenasti kaneelitatud ja edasi lihtsalt ootame. Mis talle täpselt ei sobinud, ei oska hetkel öelda.

Väheke vanema uudisena panen kirja, et otsustasin detsembris Põõsa ühekordsest joogitopsist päästa ja korralikku potti ümber istutada. Plaan oli teoreetiliselt hea, kuid praktiliselt ebaõnnestus - esiteks ei vajanud Põõsas sugugi päästmist ja teiseks ei tahtnud sügavas topsis kasvanud juured madalamasse potti ära mahtuda. Kuna juurte olukord oli suurepärane, siis põhimõtteliselt piirdus aktsioon sellega, et tõstsin Põõsa tema topsist välja ja seejärel jälle sinna tagasi. Selline värskendav õhuvann lihtsalt.

Lehed ja bulbid

Uuel aastal tuleb ikka uue hooga peale hakata ja tundub, et kasvuhooaeg hakkab vaikselt kätte jõudma. Päris mitmel taimel on uus leheke rosetist nina välja pistnud. Eeskujuliku kodanikuna ei saa mainimata jätta Phalaenopsis Anna Larati Soekardit, kes oma viimase lehega ilmselt üritab rekordeid purustada ja on nõuks võtnud selle taevasse kasvatada. Välja näeb ta hetkel üsna ebaproportsionaalne. Kaugelt vaadatuna meenutab pigem reibast regatti, puri uhkelt püsti lehvimas.

Olen purjekas!
Phalaenopsis Mini mark kasvatab samuti uut lehte. Ometi on selge, et tema enda suureks hobiks ja kireks on pigem juured, kevadel peab vist suurema poti võtma, kuhu see pundar normaalselt sisse mahuks. Ka Moosinägu on naabrist eeskuju võtnud ja järgmist lehte kasvatama asunud.

Phalaenopsis Mini Mark
Moosinägu
Punasetriibuliste õitega mini otsustas samuti uue lehega alustada, mis on temast ometi äärmiselt tubli. Õitest tuli lehe kasuks siiski loobuda.


Ja Esimese külgvõrse on juba päris suur!


Bulbophyllum nymphopolitanum on samuti reipalt edenenud ja noorim bulb hakkab teistega samasse mõõtu jõudma. Pühade ajal sai mitu päeva kodust eemal oldud ja taimedel oli seetõttu ka kastmisel suurem vahe. Tagasi jõudes avastasin, et vanim bulbidest oli hakanud juba krimpsu tõmbama. Kui tavapärase kastmisreziimiga jätkasin, siis taastus kortsuv bulb väga kiiresti, mõne päevaga oli juba jälle samasugune kui enne. Ühesõnaga tahab tõesti korralikult ja tihedalt kastmist, juba kolme-neljapäevane vahe on selle taime jaoks liiga pikk. Juured kasvavad kenasti. Üks neist on ennast ümber potis oleva sildikese keerutanud ja ennast selle külge kinni haakinud nii, et pildistamise ajaks ei saa silti enam potist välja võtta.



neljapäev, 2. jaanuar 2014

Head uut aastat!

Uus aasta on käes, aknalauad revideeritud ja muutused taas dokumenteeritud. Järgneb lühiülevaade inspekteerimise tulemustest.
Maxima kollane närutab veel viimaseid õisi, uued pungad aga juba paisuvad. Tundub, et kodanik on kiiremat sorti õitseja - ruttu õied külge, korraks lahti ja ja asendame juba uutega! Aga mis ma parata saan, ju on selline kärsitu iseloom mõnel. Suur valge, Ufonaut ja Prisma imeloom jätkavad ontlikult vanade õitega.

Ufonaudi kolm kuulsat ja kummalist
Helelilla mini jätkab samuti vapralt vanade õitega, lisaks on tulemas veel kolm.



Esimese keiki püsib samuti kangelaslikult oma kahe õie küljes. Sättisin vahepeal teda paremini potti, hakkas õite raskuse mõjul juba üle serva välja kukkuma. Õisi on küll vaid kaks, aga taim ise ju imetilluke ja õied on ilmatuma pika varre otsas, üle poti serva kaugustesse suundumas.



Tumelilla mini närtsitas ära ühe õievarre (täiskoosseisus), lõikasin selle maha. Muus osas näitab kolmest kaunist graatsiast kasvamise märke ainult punasetriibuliste õitega kodanik. Ülejäänud kaks passivad. Loodame kevade peale.

Ja tundub, et minu soovunelm polnudki päris soovunelm - Dragon's Fire tõepoolest toimetab midagi õievarrega. Vaatame, mis sellest välja tuleb!

Paistab, et midagi siiski toimub!
Tundmatud minid vahivad niisama, või noh, üks kasvatab lehte ja teine juuri. Loodetavasti võtavad ikkagi suve alguseks jalad kõhu alt välja. Ma tahan ju teada, mis värvi õied neil on!