Buratiino ja Vilhelmiine

Paphiopedilum Pinochhio on hetkel lausa nelja õiega. Enamasti on ikka olnud nii, et selleks ajaks, kui uus õis avaneb, on vana juba varre küljest lahkunud. Võimalik, et viimasel ajal toimunud tsipa sagedasem kastmine on põhjuseks, miks seekord õite vahetus veidi teisiti on.

Paphiopedilum wilhelminae (või praestans var wilhelminae) mõlemad õied on lahti. Kuna õite omavaheline kaugus on päris suur, siis on neid keeruline ühe pildi peale sättida.

Üllatusesineja

Ootus on läbi ja tulemus on pisut teistsugune kui loodetud. Oletatav Paphiopedilum praestans on esimese õie avanud, teine nupp veel küpseb. Aga üllatus peitub asjaolus, et praestans ei olegi praestans, vaid pigem Paphiopedilum wilhelminae. Juba õievars ise tõstatas esimesed kahtlused, aga avanenud õie puhul oli juba selge, et kodanik ei ole sugugi see, kelleks teda peeti. Või noh, on muidugi teatud taksonoomilised mööndunused, kuna antud sektsiooni liigiliste kuuluvuste osas on lugu üsna segane ja arvamusi on erinevaid. Osad peavad neid kahte sama liigi varieteetideks (Paph. praestans var wilhelminae), osa arvab, et tegemist on kahe erineva liigiga. Mina olen nõus pigem viimase arvamusega. Igal juhul olen tegelikult rahul, kuna wilhelminae meeldib mulle välimuselt rohkemgi kui "tavaline" praestans.

Samurai ja üllatusesineja

Neofinetia falcata on oma õied avanud. Tema suurepärast lõhna veel tunda ei ole, see saabub mõne päeva jooksul. Seekord ainult üks õievars.
Rosetimädanikuga neo on hetkel ootereziimil - ei idane, ei mädane. Vaatame!

Lisaks üritab Paphiopedilum praestans õievarrega hakkama saada. Muidugi korralikule veenusekingale omase aeglusega. Ootaja aeg on pikk! Aga õievars on see-eest kõige karvasem, mida on minu silmad näinud.

Veenusekinga istutamine

Paphiopedilum praestans sai ümber istutatud ja tegin sellest ka mõned pildid. Ümber istutamise põhjus oli peamiselt vananenud ja komposteerunud substraat, mille tahtsin uuema vastu vahetada. Tema on jäänud paar aastat ümber istutamata. Veenusekingadele üldiselt pidavat meeldima sagedasem ümberistutamine, mõnede allikate väitel võiks seda teha isegi kaks korda aastas. Mina nii usin ei ole.

Taim ise selline. 

Ega siin mingit erilist kunsti polegi. Taim tuleb ettevaatlikult vanast potist välja õngitseda. Võib kasta kõigepealt poti kenasti läbi. Mina seekord vahetult enne istutama hakkamist ei kastnud, eelmisest korrast oli substraat veel üsna niiske. Poti keskel on näha valge aktiivne juureots.

Selline pilt läbi potiseina enne istutamist.

Tasakesi koputasin-sikutasin veenusekinga vanast potist välja. Juurte üle pole põhjust kurta. Ettevaatlikult nokkisin nende vahelt ära vana substraadi. Juuri omavahel lahti harutada ei ole tingimata tarvis, mida vähem neid traumeerida, seda parem. Surnud juured on enamasti pehmed ja paberjad, need tuleks eemaldada. Nagu kuukingadegi puhul, saab juurte seisukorrast paremini aimu, kui juured niiskeks teha. Ka selle veenusekinga torkasin korraks vette, et oleks alumise korruse seisukord paremini näha. Vanad pruuniks tõmbunud võrsejäänud võib samuti eemaldada.

Juured koos vana substraadiga. Keskel on näha seenetanud kollet. 

Vana substraat on juurte vahelt eemaldatud.

Edasi tuli valida uus pott. Kuna surnud juuri oli vähe ja enamik juuremassist säilis, läks see kodanik tagasi sama suurde potti. Ka veenusekingade puhul kehtib enamasti samasugune reegel nagu kuukingade puhul - pott olgu selline, kuhu mahub sisse juurekava ja natuke substraati ka. Liiga suur pott võib tekitada probleeme. Võrreldes kuukingaga võiks veenusekinga istutada veidi sügavamale, et juurekael jääks substraati.

Poti passitamine. Juured täidavad kenasti poti ära ja mahub piisavalt substraati ka vahele. 

Kui sobiv pott välja valitud, siis polegi muud, kui see substraadiga täita. Mina kasutan ikka sama moodust - peoga valan ettevaatlikult substraati potti, vahepeal koputan-loksutan, et substraaditükid kenasti juurte vahele kukuksid. Jõudu rakendada pole vaja ja mõned jäävad õhutaskud pole üldse probleem. Substraadi võib paar tundi enne istutama asumist likku panna, siis ei ole tarvis taime kohe pärast istutamist kasta. Mina seekord istutasin kuiva substraadiga ja likku läks pott istutamisjärgselt koos taimega. Olen teinud nii ja naa, isiklikult väga märkimisväärset vahet tulemustes märganud ei ole. Teoreetiliselt aga võiks eelnevalt niisutatud substraat ja mitte kohe istutamise järgselt kastmine mädanikuriski vähendada.

Tehtud!

Istutamised 2019 (5) ja -1

Täna said istutatud

• Paphiopedilum praestans - kasvatab jätkuvalt väga rõõmsalt lehti, juured on kenad, aga õitsemisega ei tegele. Minu juurde jõudis ta eelmisest kodust just sel põhjusel, et õisi ei tulnud ega tulnud. Eelmine omanik arvas, et ehk on tema jaoks liiga jahe. Noh, minu juures on soe küll, aga õisi pole siiani näinud. Eks ootame edasi. Viitsisin mõned pildid ka klõpsida, plaanin need mingil ajal eraldi postitusena panna. 
• Kuukingahübriidid - Table Dance, Esimene ja Rääbik. Table Dance juuri sai kärbitud ja läks tagasi samasse potti. Esimese juured olid tip-top ja sai veidi kõrgema, aga muidu sama suure poti. Rääbik on jälle rääbik. Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida, eks ikka hooldusvead maksavad kätte. Kuna vahepealne aja- ja energiakriis ei võimaldanud taimedele korralikku hooldust pakkuda, siis esmajärjekorras jõudis kastmisring alati looduslike liikideni. Selge diskrimineerimine muidugi. Rääbik oli kõige väiksemas potis ja kuivas ilmselgelt kõige kiiremini läbi. Vanemad lehed olid vahepeal juba kenasti kortsus. Kui kastmisega jälle järje peale sain, hakkas lehtede olukord vaikselt õnneks paremaks minema. Tänasel istutamisel oli pika põua ootuspärane tagajärg kenasti näha - eemaldasin peotäie kuivanud juuri. Õnneks jäi piisaval hulgal noori juuri ka alles, seega saame hakkama. Rääbik sai ka numbri võrra väiksema poti, ikka juurtele vastavas suuruses. 

Substraadiks läks kõikidele potti DCM, mille ma Gardestist müügilt avastasin. Plaanisin küll alguses Kekkilä substraati võtta, aga pärast viimast kogemust seenetanud kotiga haaras käsi pigem DCM-i järele. Suuremate kuukingade ja katleiade jaoks eelistaksin siiski veidi suurematükilist, seega eks ma pean kuskilt normaalse Kekkilä koti ka ikkagi otsima.

Paphiopedilum King Arthur sai omale uue kodu kaasorhideehuvilise juures. Aknalauaruum on paraku piiratud ja mulle meeldivad veidi teistsugused õied lihtsalt rohkem. 

Ümberkorraldused

Kuna vahepeal valitses sobivas suuruses pottide põud, siis sai mõned kodanikud hädapärast ajutistesse nõudesse kolitud. Nüüd on tellitud potid kohal ja eile võtsin olukorra lahendamise käsile. Paphiopedilum praestans sai liiga suurest potist väiksemasse tõstetud. Paphiopedilum Black Jack pääses kitsast ja sügavast topsist, mida pidasin tema jaoks liiga umbseks. Istutasin ümber ka Phalaenopsis equestris 'Apari' orange - temal polnud otseselt midagi häda, tahtsin lihtsalt endale tuttavasse substraati tõsta. Juured olid kenad, paar vanemat ja kuivanut siiski eemaldasin.

Äsja saabunud Phragmipedium tegi mulle ikkagi muret, kuna tundsin, et talle antud pott sai liiga suur, kõik sobiva kujuga anumad olid kas liiga väikesed või liiga ruumikad. Lõpuks turgatas õhtul pähe, et puhmik on piisavalt suur, et seda võiks jagada. See lahendaks potiprobleemi koheselt. Praktiliselt öö hakul leidsin alles aega temaga tegeleda. Phragmipediumil oli kokku 9 võrset, neist kaheksa enam-vähem ja üks niruke. Algne plaan oli jagada nii, et kumbki saaks neli head võrset. Lähemal uurimisel selgus, et lihtsam ja otstarbekam on jagada siiski veidi ebavõrdsemalt. Lõpuks jäi ühele taimele 6 ja teisele kolm võrset. Suurem puhmas mahtus kenasti plastikust õlletopsi ja jääb katsetuseks semi-hüdrosse. Väiksema istutasin väikesse plastiktopsi ja tavalisse substraati, millesse lisasin natuke savipelleteid. Mõneti hea võrdlusmoment ka, kumb kasvatamisviis neile rohkem istub. Koha leidsid mõlemad kõrvuti vannitoa aknale, üritasin nad võimalikult hästi kassi eest teiste taimede vahele peita. Ühtegi aktiivset juurt hetkel ei olnud, aga jagamiseks peaks praegu soodne aeg olema ja loodan parimat.

Haigus süveneb.

Kus on, sinna mahub. Nii ongi. Täna lisandus kaks uut nägu, mõlemad jälle veenusekingad.

Esimesena saabus Paphiopedilum praestans, keskmist kasvu ja soojalembene veenuseking, kes kolis minu juurde kaas(orhidee)haige juurest. Tuli nii-öelda soojale maale elama, kuna eelmine kodu võis olla talle natuke liiga jahe. Loodetavasti talle minu kodune soojus (heh-heh!) sobib ja kooselu laabub. 

Taim ise näeb küll elujõuline välja. Igaks juhuks sai ümber istutatud veidi jämedamasse substraati, kasutasin jälle DCM-i. Juured olid täiesti olemas, üldse ei kurda, eemaldasin ainult paar surnud juurekest. Lehtedel on natuke plekke, aga praegu midagi ei tee, lihtsalt jälgin. 

Ja juba ümber istutatuna. 

Teine veenuseking tuli jälle Jardinist. Nimelt selgus, et seal on kuni märtsi lõpuni õhtustel aegadel orhideed soodushinnaga ja tõin ära siis selle taime, mille näitusel ostmata jätsin. Ei raatsinud tookord nii palju kulutada ja hästi tegin, praegune soodushind tuli ikkagi omajagu odavam. Samas neid veenusekingi, mis näituselt soetatud sain, enam Jardinis polnud, seega igati hästi läks. 

Esitlen -  Paphiopedilum Maudiae "Femma". Väga kena hübriid, vanemateks Paphiopedilum callosum ja Paphiopedilum lawrenceanum. Registreeritud juba aastal 1900, aretajaks ja registreerijaks Charlesworth Ltd.
Juuri põhimõtteliselt oli, kuigi mitte palju. Eemaldama ei pidanud õnneks midagi. Ümber istutatud DCM substraati. 

Mulle väga meeldivad Maudiae elegantse joonega õied!

Aga tegelikult on isegi raske öelda, mis on kaunim - kas see rohekas õis või imeilusa mustriga lehed? Peaks ju ilmselge olema, miks ma ei saanud seda taime ostmata jätta.