Kodanik tuli minu juurde jaanuaris ja hetkel on meil juba aprill, aga siiani pole ta suvatsenud mitte üht ainumast juurepoega endale tekitada. Üldseisundis pole samuti muutusi - ei lähe paremaks, ei lähe halvemaks ka mitte. Täna sai minu kannatus lõpuks otsa. Kodaniku ainus allesjäänud juur ei olnud just kõige paremate killast, kuigi oli veel elus ja otsustasin lõpuks tavatult radikaalse lahenduse kasuks. Kuigi enamasti ma püüan taime reanimeerimisel säilitada nii palju juuri kui võimalik, siis täna sai trots minust võitu ja võtsin selle viimasegi maha. Nüüd ei jää kodanikul lihtsalt muud üle, kui hakata uusi kasvatama või siis ära surra. On täiesti võimalik, et Arlekiin2 läheb ajalukku kui esimene minu poolt mõrvatud kuuking. Või noh, leebemalt öeldes esimene, kelle reanimeerimine ei õnnestu. Selle riski ma olen nõus võtma.
Kolisin nuditud seltsimehe Rääbiku juurde kergkruusale ja samblale. Kuna õhuniiskuse madal tase on hetkel probleemiks, siis istuvad patsiendid kilekoti all. Kord päevas võtan selle siiski maha, õhutamiseks ja samal ajal niisutan lehti veega. Kilekoti eesmärk on niiskust hoida ja sellega taimede dehüdreerumist vähendada, põhimõtteliselt nagu minikasvuhoone. Samal ajal suurendab kilekott mädaniku tekkimise riski, mistõttu täiesti umbselt ma neid seal hoida ei riski, kott on pidevalt ühest otsast avatud.
Asume ootele. Võib minna nii ja võib minna naa. Loodame siiski parimat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar