Järgmised veenusekingad

Loomulikult oli mul orhideenäitusele minemisel ka hämaramad (loe: ahnemad) kavatsused kui ainult kenade taimede kaugelt imetlemine. Mul oli kindel plaan sealt võimaluse korral üks (ÜKS!) veenuseking koju lohistada. Mõeldud tehtud, valisin näitusel kohe ühe toreda kodaniku välja.
Selleks osutus Paphiopedilum Pinocchio, kena hübriid sellistelt vanematelt nagu Paphiopedilum glaucophyllum ja Paphiopedilum primulinum. Kaalusin tegelikult kahe variandi vahel, aga Pinocchio oli lihtsalt nii omapärase õiega, et ei saanud võtmata jätta. Tema oli mulle juba varasemaltki silma jäänud. Enne näituselt lahkumist käisin veel siiski müügileti ääres kiibitsemas, see teine veenuseking ei andnud ikka asu. Lõpuks hakkas vist meespoolel hale ja nii tuli meiega koju veel teinegi kodanik - Paphiopedilum (Maudiae) Black Jack. Mis seal salata - tumedat tooni maudiae-tüüpi veenusekinga olin ma juba mõnda aega ihalenud ja seda ma õigupoolest sealt näituselt otsima läksingi.

Kodus seisin silmitsi tavapärase dilemmaga - kas istutada kohe või oodata? Pealiskaudne sorkimine Black Jacki potis tõi nähtavale teo ja mingit sorti hulkjalgse eluka. Selge, tegutsen kohe. Õngitsesin kodanikud pottidest välja. Black Jack küll ei hiilanud juurte rohkusega, kuid eemaldada ka midagi polnud. Läks väiksemasse potti või õigemini ühekordsesse joogitopsi. Pinocchio juured olid igati heas korras ja läks sama suurde potti, kuid sedapuhku läbipaistvasse.

Nüüd vaatame, kuidas kodanikud kolimisse suhtuvad - kas õied jäävad või lähevad...

Black Jack

Pinocchio

Ilupildid ka. Kõigepealt Paphiopedilum Pinocchio.

Paphiopedilum Black Jack.