Juuretud veenuskingad - värske ülevaade.

Mäletatavasti õnnestus mul vahepeal nelja juuretu veenusekinga omanik olla. Paphiopedilum King Arthuri puhul pole teema enam aktuaalne, pott on praeguseks kenasti uusi juuri täis ning hetkel on kodanikul õievarre kasvatamine käsil. Edasine postitus on pigem rõhuga ülejäänud kolmele õnnetule, kelle dramaatilisest saatusest oli esmalt juttu selles postituses ning olemas on ka üks järellugu.

Täna otsustasin kodanikud pottidest välja kaevata ja olukorra üle kaeda. Ühest küljest põhjuseks see, et seoses kevade tuleku (ja aktiivse kasvutsükli aktiveerumisega) hakkan vaikselt ümberistutustega tegelema, teisest küljest jälle uudishimu, sest läbi poti seina tohutuid juuremasse näha ei olnud. Õnneks oli pilt siiski täitsa hea. Vasakul Paphiopedilum delenatii alba, keskel Paphiopedilum fairrieanum, paremal Paphiopedilum concolor.

Kõige viletsam tundub hetkel olevat Paphiopedilum delenatii alba, kes on vahepealse ajaga suutnud ainult kaks juurt kasvatada (ja osa lehti kaotada, seda küll päris juuretu elu alguses). Samas on kaks kindlasti parem kui üldse mitte midagi, seega väga ei tahaks kurta ka. Meenutuseks pildike sellest, milline ta vahepeal välja nägi:

Paphiopedilum fairrieanum on olnud päris tubli. Temagi oli vahepeal täiesti juuretu, nüüdseks aga ei ole millegi üle kurta.

Tundub, et ka Paphiopedilum concolor kosub. Kaks vana ja mitte kõige kenamat juurt on jätkuvalt alles, aga mõned kenad uuekesed on samuti lisandunud.

Kõik kolm said uuesti Substrali substraadi. Esimene ja kõige väetim läks tagasi 5cm potti, teised kaks aga said oma pingutuste eest väheke suuremad elamised.