Viis samuraid

Neofinetia falcata teistkordne õitsemine. Seekord viis õit ja taaskord imeline aroom. Kahel viimasel õiel on sabad toredasti sõlmes.

Peloorik

Haraella retrocalla avas uue õitsemishooaja üsna kummalise meistriteosega. Nimelt on õis pelooriline ja näeb välja nagu väike sulav tulnukas. Ilusaks ei saa seda kuidagi pidada, küll aga huvitavaks.

Uus kuuking

Kuigi ma olen varasemalt põhiliselt rumipuuduse tõttu oma (suurte) marketihübriidide arvu jõudsalt vähendanud, siis nüüd on üks selline kingitusena tulnud kodanik jälle juures. Ruumiprobleemi õnneks enam ei ole, küll aga on nüüd ajaprobleem ja seetõttu püüan oma kogu mitte väga suureks lasta - juba praeguste tegelaste hooldamine võtab päris omajagu aega. Igal juhul olen ühe kuukinga võrra rikkam. Esmasel vaatlusel täiesti kobe isend, ümberistutamisega püüan lähiajal tegeleda.
Edaspidi saab temaga seonduvat leida märksõnaga "Punakuldne". Kuigi tegelikult on õied kollase taustaga ja punase veenimustriga, siis kaugemalt jätab õis just punakaskuldse mulje.

Phalaenopsis equestris

Phalaenopsis equestris 'Apari' var. orange on jõudnud kolmanda õie lahti teha ja uusi järjest lisandub. Õied ise on väga kenakesed, mulle täitsa meeldivad. Kuigi ma pole varasemalt equestriste suurem fänn olnud, siis nüüd pole välistatud, et kunagi lisandub veel mõni selle liigi varieteet. Ruumi osas pole nad ju ometi nõudlikud ja muidu ka ei kapriisitse.

Laternad

Mulle väga meeldib, kuidas Phalaenopsis fimbriata õied avanevad - kõigepealt moodustub justkui ümarik pallikujuline latern ja siis lööb alles õie lahti. Väga kihvt!

Eksinud õievars

Ühel kuukingal on õievars kasvamise ajal veidike segadusse sattunud ja ennast lehekaenlas rõngasse keeranud. Ootasin huviga, mis edasi saab ja nüüdseks leidis eksinu lõpuks väljapääsu. Või tegelikult pigem trügis lõpuks ette jäänud lehest lihtsalt toore jõuga läbi.
Tume krõnks paremal all on siis õievarre rõngaks kasvanud algus.

Perekond

Juhtus nii, et ühel ajal sattus minu juures õitsema peaaegu perekond. Tegin võrdluseks pildi. Tegelikult täitsa huvitav vaadata, kes kelle nägu on. "Lapsekese" rollis siis Phalaenopsis Partris (vasakul), õnnelikud vanemad on Phalaenopsis equestris (keskel) ja Phalaenopsis parishii (paremal).

Mõned õiepildid ka. Õnneks elasid kõik õievarred kolimise edukat üle ja minu kartustele vaatamata ükski õis ei pudenenud. 

Minu üks lemmikumaid - Neofinetia falcata. Seekord õitseb teine võrse. Neli õit on lahti ja viies veel pungana keskel arenemas. Lõhn on lihtsalt imeline!

Üks lemmikumatest suuremate kuukingade seas - Phalaenopsis fimbriata. Õied on väga kenad ja graatsilised, kahjuks ainult lõhn puudub.

Phalaenopsis deliciosa/Kingidium deliciosum var orange - heal lapsel mitu nime. Sel aastal veidi varasem kui eelnevalt.

Phalaenopsis Flores Moon sai lõpuks teise õie valmis.

Suur kolimine

Läinud nädalavahetusel sai kogu kollektsioon ehk kõik 73 taime kenasti kokku pakitud ja uude koju transporditud. Enne pakkimist tegin paar klõpsu mälestuseks. Kuna valdav osa on väikesekasvulisemad taimed, siis rohemass ei olegi kokku teab kui suur. Kuigi pakkimisega läks ootamatult kiireks ja põhimõtteliselt said taimed lihtsalt kastidesse tõstetud, siis suuremaid kadusid õnneks ei tekkinud. Ainuke vigastus, mille pärast tuvastasin, oli Mini Marki õiel murdunud huul, aga see pole ka mingi eriline mure.

Uues kodus jagasin taimed sobivamate akende vahel ära. Eks hiljem tuleb nii ehk naa mõningaid ümberkolimisi, kuna ma hetkel veel ei tea päris täpselt, kus ja millal näiteks päike sisse paistab, millised on temperatuurid jms. Coelogyne cristata, masdevalliad, katleiahübriidid ja dendrobium nobile hübriidid asustasin hetkel terassile, ülejäänud jagasin erinevatesse ilmakaartesse jäävatele akendele.
Kuukingad said siiski päris omaette elamise. Nimelt on ues kodus aknalauad veidi kitsamad ja kartsin, et vanas kodus kasulikuks osutunud klaasvaasid ei mahu neile enam ära. Sestap tuli midagi muud välja mõelda. Päris terraariumit ma hetkel ei tahtnud, küll aga leidsin kaubandusest ühe täiesti huvitava klaasvitriini. Plaan oli riiulitele taimede alla ka veekandikud hankida, aga hetkel ei näe selle järele vajadust - õhuniiskus on ilma selletagi ca 70-80%. Eks kui kütteperiood algab ja õhuniiskus langeb, siis hakkan uuesti mõtlema. Valgustust vitriinil ei ole ja selle paigaldamise osas ei ole mul veel selget plaani ka. Praegu asub ta küljega suure akna kõrval ja kuukingadele võiks sellest isegi piisata. Esialgu lihtsalt vaatan, kuidas taimed reageerivad ja täiendusi hakkan tegema siis, kui nende järele vajadust peaks tulema.

Vedas!

Kui kallis abikaasa veebruari alguses korraks värskelt kastetud kuukingade juures akna avas ja lahti unustaski ning mu üsna hiljuti soetatud huvitav hübriid Phalaenopsis violacea x finley selle tulemusena mädaniku hankis, olin valmis taime juba maha kandma. Tegelikult oligi olukord päris trööstitu - püüdsin küll kiiresti kahjustunud koed eemaldada ja kaneelitasin lõikepinnad, aga nakkus levis sellest hoolimata edasi. Kahjustus levis kiiresti ja lehtede koed ning juured hakkasid järjest surema. Viimases hädas võtsin katsetuseks kasutusele veidi ebaausad võtted ja kasutasin taimedele mitte mõeldud antibiootilist vahendit, mis tõenäoliselt päästis olukorra. Mädanemisprotsessid peatusid ja osaliselt koed isegi taastusid. Kõige suuremaks üllatuseks osutus aga see, et hoolimata mädanikust ja tipmise lehe eemaldamisest oli taime kasvupunkt vigastamata ja ühel hetkel pistis uus leht ootamatult nina välja! Ja nagu reklaamis öeldakse - see pole veel kõik! Kasvamas on ka õievars.

Mõlemal pool uut juurt on näha mädaniku tõttu hävinud vanade juurte jäänused. Kuna ma ei teadnud, kas taim üldse ellu jääb, ei hakanud teda kohe ümber istutama. Seejärel hakkas aga õievars arenema ja seetõttu otsustasin esialgu istutamisega veel oodata.

Masdevalliate update

Masdevalliad on minu juures suutnud kaks kuud vastu pidada ja on minu üllatuseks ka mõlemad elu ja tervise juures. Alguse kohta saab lugeda eelmisest postitusest. Mõlemad liigid on jahedalembelised ja siit-sealt sai ikka loetud, kuidas nad soojemate temperatuuride juures (20C ja sealt edasi) viskavad lehed küljest ja tegelevad kiire suremisega, mina aga olen soojelembene ja hakkan juba 22C juures virisema ja villaseid sokke otsima. Sellest siis ka minu skeptitsism meie kooselu ja sobivuse suhtes.

Majutasin nad vannitoa aknalauale, kuna see on kogu korteri kõige jahedam ja kõrgema õhuniiskusega ruum. Õhuniiskus on seal enamasti ca 50% lähistel, temperatuurid see-eest varieeruvad. Viimase kahe kuu sees on minimaalne temperatuur olnud ca 17-18C ja seda ka siis, kui ma terveks ööks akna lahti unustasin. Päevane maksimum kerkis hiljutiste soojemate ilmadega 32C juurde. Enamasti aga näitab termomeeter päevasel ajal 26-28C ja öösel 20-22C. Võimalik, et öine jahedam periood natuke mahendab päevaste temperatuuride mõju. Otsese päikese eest olen neid varjus hoidnud. Samuti olen mõlemat taime kastnud nagu hull ja pidanud neid kergelt soos, laskmata kastmiste vahel oluliselt kuivada. Teadupärast on piisav hulk vett see, mis taimi kuumastressi eest kaitseb. Kuna coccinea alba potis hakkas sammal juba väga koledaks kiskuma, asendasin selle Substrali substraadiga.

Tulemuseks on see, et mõlemad taimed on kasvatanud paar uut lehte ja järgmised on tulemas. Kaotusi on lehtede osas täpselt üks - tovarensise üks leht muutus pruunitäpiliseks ja kukkus veidi aja pärast küljest. Võimalik, et tegu oli lihtsalt oma aja ära elanud lehega, aga võimalik ka, et värskelt pritsitud taim sai ühel korral veidi päikest ja kahjustus tekkis selle tõttu. Igal juhul ühtegi rohelist lehte pole kumbki senini küljest visanud. Mõlemad kasvatavad ka uusi juurekesi. Mäletatavasti oli tovarensis täiesti juuretu ja seetõttu sai ta tugikepi abil potti fikseeritud. Sellest hoolimata kippus ta veidi substraadis loksuma, kui potti liigutasin. Nüüd on uued juurehakatised taime kenasti paigale fikseerinud, aga tuge veel igaks juhuks ära ei võta.

Järeldus on hetkel selline, et masdevalliaid on siiski võimalik ka soojemas kasvukohas vähemalt lühiajaliselt (paar kuud kindlasti!) edukalt elus pidada. Kuidas nendega edaspidi olema hakkab, seda näitab tulevik. Reaalsus on see, et lähiajal ootab tervet kollektsiooni ees kolimine ja uues kohas valitsevate tingimuste osas puudub mul hetkel igasugune ettekujutus nii õhuniiskuse, temperatuuride kui taimedeni jõudva valguse osas. Ainuke selgelt teada olev fakt on see, et kuukingad pääsevad lõpuks lõunapoolse akna lämmatavast kuumusest, kuna uues kodus on sinna ilmakaarde avatud üksainuke väike aken ja selle plaanin jätta valguslembelisematele liikidele. See-eest on mitu valikut ida- ja läänesuunal ning kaks toredat põhjapoolset akent veenusekingadele ja teistele hämaralembidele.

Masdevalliatest paar pilti ikka ka.

Masdevallia coccinea alba uued lehed ja substraadist paistev juurejupike.

Masdevallia tovarensise uus arenev lehehakatis ja juureke.

Juuretute veenuskingade eri

Kolmest juuretust veenusekingast on kahe juures tänaseks ikka mõningaid edusamme märgata.
Kahtlustatav King Arthur, keda ma enne naiivselt ameerika hübriidiks pidasin ja kes ümberistutamisel ootamatult juuretuks jäi, sai pandud tavalisse männikooresegusse ja tema pott on tänasel päeval selline nagu alloleval pildil. Vähemalt üks juurejupike on veel substraadis kasvamas. Tema puhul siis vist läks õnneks.

Paphiopedilum delenatii alba mängib jätkuvalt pirtsperset ja trambib minu närvidel. Tema juurtesaaga algus on kirjas varasemas postituses. Vahepeal kasvatas armulikult üht juurt, aga siis seiskas selle tegevuse ja jäi niisama passima. Kuna väike pott kuivas männikooreseguga väga kiiresti läbi ja seoses kiirete aegadega ei jaksanud pidevalt kastmisega tegeleda, siis tõstsin ta hiljuti Substrali substraati, mis on veidi rohkem niiskust hoidev. Siiani veel nähtavalt progressi pole.

Paphiopedilum fairrieanum otsustas ta juuretute seltskonnaga ühinemise kasuks ja viskas oma kaks nirust juurehakatist küljest. Tema sai koos delenatii albaga samal ajal männikooresubstraati pandud, aga mingit arengut ei järgnenud ja tõstsin tema samuti Substrali segusse ümber. Nüüd ootan ja vaatan. Kuna fairrieanum on üks mu lemmikuid veenusekingade hulgas, siis tema pärast on mure kõige suurem. Lootus pidavat siiski viimasena surema!

Ülejäänud veenusekingadel on õnneks korralikud juured küljes, v.a. Paphiopedilum concolor, kes samuti kiratseb. Kaks juurt, millega ta tuli, on kenasti alles, aga uute kasvatamine ebaõnnestub järjest. Kardan, et ehk on kraanivesi talle ebasobiv ja üritan nüüd midagi välja nuputada. Tegelikult plaanin ta lähitulevikus samuti Substrali segusse panna, kuna praeguses väikses potis jääb ta ehk kohati liiga kuivale.

Õitsevad

Phalaenopsis parishii kolm õit on nüüd lahti. Tegin pilti ka.

Phalaenopsis Flores Moon muutub järjest tumedamaks, praeguseks on õis juba korralik rammus tibukollane. Mulle juba täitsa meeldib!

Täiendused

Täiendasin looduslike liikide lehekülge ja lisasin sinna puuduolevad lühikirjeldused, kokku kuue liigi kohta. Ka kodus olevate orhideede nimekiri on jälle kaasajastatud. Fotogalerii täienes samuti uute piltidega.

Huvi pärast tegin veidi statistikat ka. Nimekirjas olevaid taimi on kokku praegu 73, neist 33 ehk veidi alla poole on botaanilised liigid. Oluliselt suuremaks oma kollektsiooni enam ajada ei taha, kuna siis hakkab hoolduse osa ajanappuse tõttu vaikselt kannatama. Aga alati on mõni eriti nunnu taim ju veel puudu... Ja mõni väike ju ikka kuskile mahuks!

Kuukingi on kokku 33, neist 10 on looduslikud liigid, 9 nimelised hübriidid ja 14 kohaliku kaubanduse nimetud. Kuukingade osas ei julge kuidagi lubada, et arv tulevikus ei suurene. Tõenäoliselt hakkan ühel hetkel mõnedele nimetutele uut kodu otsima.

Veenusekingi on kokku 10 ja nende arvu suurendada enam ei kavatse. Botaanilisi liike 5, nimetuid 1 ja ülejäänud on nimelised hübriidid.

Katleiad on jätkuvalt väga huvitavad ja mõnda liiki tahaks veel kindlasti juurde. Hetkel on neid kokku täpselt 10, neist 3 on nimetud ja 2 nimega hübriidid ning 5 on looduslike liikide esindajad.

Ning siis veel muidugi kõik ülejäänud, keda oma isiklikus arvepidamises tähistan sildiga muud orhideed. Mis absoluutselt ei tähenda, et need oleksid kuidagi ebaolulisemad või mulle vähem meeldivad. Vastupidi, minu kaks suurt lemmikut - Neofinetia falcata ja Angraecum aloifolium on just selles seltskonnas. Muude orhideede alla olen kokku tõmmanud sellised kodanikud või perekonnad, kelle esindajaid on mul vähesel arvul ja seetõttu pole mõtet eraldi kategooriaid teha. Olen enda jaoks paika pannud, et eraldi kategooria peale hakkan mõtlema siis, kui samast perekonnast taimi on juba viis või enam. Hetkel on selliseid üksikumaid esindajaid kokku 19, neist 14 on looduslike liikide esindajad.

Schwerter 2016

Sain täna Schwerterist tellitud taimed kätte. Või õigemini taime. Plaanisin alguses võtta vaid Cattleya aclandiae. Ma olen tahtnud juba pikemat aega mõnda täpilise õiega katleiat soetada ja aclandiae on sellise mustriga liikide hulgas üks väiksemaid. Schwerteris oli küll saadaval vaid väga noor taimebeebi, aga otsustasin riskida ja panin tellimuse kirja. Ning seejärel leidsin kogemata Schwerteri lehelt ühe miniatuurse Angraecumi, ilma kelleta ma muidugi enam päevagi elada ei suutnud. Läks temagi tellimusse, kuigi küsimärgiga - Angraecum aloifolium on tõesti miniatuurne liik ja pakkumisel olid noortaimed, mis tähendab, et need võivad olla imeväikesed ja jääda meie tellimuste korraldajal liigse riski tõttu võtmata. Nii selle õnnetu Angraecumiga ka läks, Schwerteri beebid olid kaasa võtmiseks liiga tillukesed. Õnneks aitas Currlin sedakorda hädast välja ja leidis mulle oma varudest ühe kena noore taime. Aitäh!

Mõlemad jõudsid kenasti kohale ja viriseda pole mitte millegi üle. Angraecum osutus isegi suuremaks, kui ma arvata oskasin ja katleia jälle väiksemaks, seega paistab kõik tasakaalus olevat.

Kuna Angraecum aloifolium saabus paljasjuurselt ja samblasse pakituna, siis pidin talle mingit sorti kasvamisaluse leidma. Torkasin ta väikesesse potti, substraadiks Kekkilä ja natuke laavakivi. Kuna sel liigil on üsna peenikesed juured, siis olin transpordi pärast natuke mures. Õnneks jõudsid enamik juuri täiesti elusalt kohale. Osad olid küll pruuniks läinud, aga elujõulisi noori juuri on jälle jõudsalt peale tulemas. Läks koos potiga väikesesse klaasvaasi elama. Absoluutselt imearmas taim!

Cattleya aclandiae plaanisin esialgu jätta ümber istutamata, kuna juured paistsid läbi poti seina väga kenad olevat. Õigemini osutusid need taime enda suurusega võrreldes lausa hiiglaslikuks. Kastsin ta juba ära, aga siis otsustasin ikkagi istutamise käsile võtta, kuna mulle ei meeldinud taime asend potis. Kaks uut võrset on valmimas, seega oli kolimiseks nagunii täitsa sobilik aeg. Vanas potis istus ta üsna üleval ja uute võrsete tulevased juured oleksid täiesti õhku pidanud kasvama, tahtsin neid substraadile veidi lähemale saada. Lisaks tundus, et taim on üsna hiljuti alles istutatud, juured polnud veel kuskile kinni haakunud, mis tegi samuti istutamise palju lihtsamaks nii minu kui taime jaoks. Juured olid suurepärases seisukorras. Panin ta tagasi samasse potti, substraadiks Kekkilä. Vanas substraadis oli kõvasti teokarbipuru, seega hea, et sai välja vahetatud - kohaliku kraanivee omadusi arvestades pole aluselisemat keskkonda kindlasti tarvis tekitada. Õitsemisealiseks saamiseni peaks sellel beebil olema Schwerteri kodulehe andmetel aega umbes kaks aastat, aga ma arvan puhtalt näo järgi, et tõenäoliselt läheb ikka omajagu kauem.

Florese kuu

Phalaenopsis Flores Moon sai esimese õie valmis. Tegemist on primaarhübriidiga - üheks vanemaks on Phalaenopsis cornu-cervi 'alba' ja teiseks Phalaenopsis floresensis (vanem nimetus rofino). Tundub, et õie kuju ja värvus on pigem Phalaenopsis floresensiselt, samas huule osas on domineerib cornu-cervi mõju.
Õis ise on suhteliselt väike, vahaja läikega ja tugev ning mõjub pigem omapäraselt kui väga ilusana. Värvid on mahedad ja kergelt kumab läbi cornu-cervilt päritud muster.

Sugulased

Kuna eelnevas postituses juba sugulastest juttu tuli, siis mõtlesin nad ka täiesti eraldi postitusse kokku panna.

Niisiis - alamperekond Parishianae, terve kambaga ühed minu lemmikud kuukingade hulgas. Üheks eripäraks on nende puhul see, et oma looduslikes kasvukohtades on nad vastavalt tingimustele heitlehised. Kultuurina enamasti küll mitte, kuna kasvutingimused ei ole nõnda ekstreemseid kui nende looduslikus kodus. Lisaks on neil kõikidel omapärane huul ja õie kuju järgi on selle seltskonna liigid päris kergesti äratuntavad.
Varasemalt on alamperekond Parishianae koosnenud neljast liigist, nimelt:

• Phalaenopsis appendiculata
• Phalaenopsis gibbosa
• Phalaenopsis lobbii
• Phalaenopsis parishii

Praeguseks peaks liike olema veidi rohkem. Phalaenopsis gibbosa nimetus anti uuele liigile ja endine gibbosa on nüüd Phalaenopsis thailandica, mis muidugi on päris omajagu segadust tekitav. Lisaks on olemas suhteliselt värskelt kirjeldatud Phalaenopsis malipoensis, mida osa autoreid käsitleb eraldi liigina ja osa jälle Phalaenopsis lobbii variatsioonina.

Minul on neist liikidest olemas kolm - lobbii, parishii ja thailandica. Phalaenopsis appendiculata on mul küll juba pikemat aega soovilistis olemas, aga seda liiki ei ole väga laialdaselt saada. Phalaenopsis malipoensis on ilmselt plaanis samuti soetada, gibbosa osas olen hetkel ettevaatlikult meelestatud ja seda kahel põhjusel. Esiteks on gibbosa minu jaoks kõige ilmetuma õiega. Teiseks murekohaks on kestev segadus kahe liigiga.

Aga olemasolevad õied on võrdluseks siin. Phalaenopsis lobbii õis on kõige suurem, parishii oma veidi väiksem ja thailandica kõige pisem. Huule värvused samuti erinevad - lobbii huul on pruunikas, parishiil korralik veinipunane ja thailandical teoreetiliselt kollaste märgistega. Minu thailandica osutus väga kahvatuks klooniks ja tema märgised on pigem helepruunid.

Phalaenopsis thailandica

Phalaenopsis lobbii

Phalaenopsis parishii

Phalaenopsis parishii

Minu miniatuursete kuukingaliikide kolmikust alustas viimasena õitsemist Phalaenopsis parishii. Õie kuju on neil kõigil päris sarnane, suuremad erinevused on ainult õie suuruses ja värvuses. Ja muidugi lõhn - tuntav (ja väga meeldiv!) aroom on ainult Phalaenopsis parishiil, teised on vähemalt minu nina jaoks küll olulise lõhnata.

Kaks punga on veel valmimas. Vahepeal jäi muude tegemiste tõttu kastmisel veidi pikem vahe ja tulemus oli ka kohe käes-  tipmised pungad kuivatas ludinal ära. Pole viga, tal alles esimene õitsemine ja kolmest õiest on esialgu enam kui küll. Huul on kena veinipunane ja õie suurus jääb kusagile Phalaenopsis thailandica ja Phalaenopsis lobbii vahele.