Phragmipedium Memoria Garren Weaver

Selle aasta esimene tellimus on kohal. Peruflorast saabus paar päeva tagasi minu jaoks täiesti uus ja tundmatu kodanik - Phragmipedium ehk paelking. Phragmipediumid on mulle juba tükk aega huvi pakkunud ja otsustasin lõpuks ühe katseks ka koju tuua. Kogemust mul nendega pole ja seega ei oska öelda, mis saama hakkab. Tean ainult seda, et tahavad väidetavalt veenusekingadest enam valgust ja on üsna janused tegelased. Üritan temaga ikka jutule saada ja kui õnnestub, siis ei pruugi see kodanik jääda viimaseks omasuguste seas.
Täpsemalt kannab minu taim nime Phragmipedium Memoria Garren Weaver ja on kahe loodusliku liigi, Phragmipedium wallisii ja Phragmipedium pearcei ristand. Hübriid on registreeritud aastal 1994. Kuna väljaspoolt Euroopa Liitu imporditakse taimed paljasjuursetena, siis tuli ka tema kuni Saksamaani täiesti alasti olekus. Tellimuse organiseerija aitas ta vahepeatuse ajal kenasti riidesse ja minuni jõudis ta juba üsna vahvas samblanutsakus.

Harutasin ta samblast ettevaatlikult lahti. Juured olid esmasel vaatlusel vähemalt võhiku jaoks täitsa normaalsed. Natuke surnud juuri siiski eemaldasin. Istutasin teda kiirkorras, muude tegemiste vahepeal ja unustasin pildid muidugi juurtest tegemata. Kuna phragmipediumid tahavad suhteliselt niisket keskkonda, siis otsustasin panna ta savipelletite sisse. Kardan natuke, et substraadis ei suuda äkki seda õiget tasakaalu piisava ja üleliigse niiskuse vahel saavutada. Taime suurus oli istutamise seisukohast natuke kehvavõitu, nimelt ei suutnud ma leida sobiva suurusega ja kujuga anumat. Ma millegipärast arvasin, et saabuv kodanik on tunduvalt suurem. Otsustasin riskida ja istutasin ta veidi suuremasse plastikust potti, millele sai ise augud külgedele tehtud. Istutusmaterjaliks savipelletid ja põhja jätan sentimeetri-pooleteise jagu vett ehk siis semi-hüdro, nagu sellist asja nimetatakse. Kuna pott sai siiski vajaminevast suurem, plaanin taimel hoolikalt silma peal hoida ja vajadusel olen valmis kasvutingimusi muutma. Vaatame, mis saama hakkab.

See on muidugi üks neist taimedest, kes sai tellitud puhtalt õie järgi otsustades. Muidu mulle meeldivad pigem laiade lehtedega variandid, mitte sellised kitsalehelised puhmad. Nagu abikaasa mõistlikult mainis, siis pealtnäha selliseid kasvab ju Emajõe ääres ka hulganisti. Aga õied, õied... Eks ma tegelikult arvestasin, et ilma õiteta pole see eriti dekoratiivne kodanik, seega polnud tema heinalik olemus tegelikult üllatuseks. Suur miinus, millele ma alles pärast hakkasin mõtlema - sellised peenikesed ja karedad lehed on totaalselt kassi lemmikud. Peitsin taime igaks juhuks vannituppa brassia hübriidi taha varju, loodetavasti ablas kasselajas seda seal ei märka. Muidu pole vist lootustki, isegi ontsiidium on auguliseks näritud.