Sissejuhatus ehk mis ja milleks.

Mis - ajapäevik minu ühe uuemat sorti hobi jaoks. Milleks - et ajaliselt ära märkida olulised ja põnevad sündmused. Hiljem on endal lihtsalt hea vaadata, kuidas siis täpselt asjad ikka olid. Mälu, teadagi, petab nagu viimane närakas, sestap ei saa teda mitte sugugi usaldada. Ahjaa, hobi siis ka - saage tuttavaks, orhideed. :D

Esimene kodanik saabus K-Rauta laibaosakonnast 7. aprillil käesoleval aastal. Ei osanud ma taime seisukorda hinnata, polnud üleüldse orhideedest teadmisi, aga vahtis seal oma viimase õiega nii õnnetult ja ilusalt, et pidin koju tooma. Hind, mis seal salata, oli ka olematu. Olles muidu toalillenduse kohalt täiesti lootusetu käpard, oli muidugi väike värin sees - ikkagi orhidee, kapriisne ja värki! Ja olemas see väike valge ja roosaga ime nüüd oligi. 

Kus on, sinna pidavat juurde tulema. Neli päeva hiljem leidsin lillepoest äraõitsenud ja allahinnatud kuukingad kaelani vees istumas. Loomulikult tirisin ühe hädise koju. Kahe püstise "antenni" ehk vana õievarre tõttu sai järgmine saabuja koduseks nimeks Ufonaut. Läbiligunenud substraadi eemaldasin ja taim sai uue õhulisema kasvupinnase. Tarkus tuli muidugi tasapisi, ikka valuliselt ja väikeste osade kaupa. Olles eelnevalt pimeda õnne tahtel Orhideefoorumisse jõudnud ja enamiku sellest ühe ööpäevaga läbi lugenud, hakkasin vaikselt kuukingade hingeelule pihta saama. Või noh, mulle vähemasti tundus nii. Seega eelnevalt valmis ostetud Matogardi "orhideemuld" sai flamingolillede vahel ära jagatud ja kuukingad said uue, korraliku koorest ja korgist koosneva potisisu. Minu kastmist arvestades oleksid nad sinna Matogardi segusse ilmselt ka surnud. Ahjaa, flamingolilledest ühe suutsin juba üle kasta. Seega olgu tänatud Orhideefoorumi seltskond algajat õigele rajale juhatamast. Ufonauti soetades uuris lillepoe müüja, et kas on lootust üldse selliseid elule äratada, tema olevat mitu korda proovinud, aga kõik olevat kohe ära surnud. Mhmh, poes nähtud kastmisstiili arvestades pole muidugi ime. 

Seejärel sai antud püha lubadus, et enne ühtegi orhideed ei lisandu, kui on selgunud, kas esimesed tulijad jäävad või surevad. 

Seejärel olid teises lillepoes minid soodushinnaga. Võtsin kohe kaks. :D

Seejärel uurisin veel veidi foorumit ja nägin kaks nädalat öösiti õudukaid mädanevatest juurtest ja surevatest kuukingadest. Võttis kõhedaks. No kui ma ikka juba kaktused ja tõlvlehikud välja suretan, kas on siis orhideedel üldse lootust?





Vapper pooluppunud Ufonaut poseerib järgneval pildil.

Minid.