Kostiline

Käisin täna esivanematel külas ja naasin ühe tundmatu kodanikuga, kes oli sealsel aknalaual juba mõned aastad erilise eduta olesklenud. Ajaloost tean nii palju, et taim on toodud tuttava poolt, kes oli selle kuskilt nimetuna üles korjanud. Edasi pole temaga midagi erilist tehtud, istus kooresegus ja kasteti nii nagu mul emal kombeks - ülemine kiht tolmab ja alumises lainetab. Selle 2-3 aastaga on ehk võrse või kaks kasvatanud, pikim ainult ca 12-15 cm kõrge. Mul hakkas temast lõpuks kahju ja tõin enda juurde kostile.
Tõenäoliselt on tegemist Dendrobium nobile hübriidiga. Siiani olen ennast dendroobiumitest võimalikult kaugele hoidnud, kuna nende vastu huvi puudus ja ega nad mulle tegelikult väga ei meeldi. Aga sellest pisikesest päkapikust hakkas hale, ta on kuidagi nunnu.
Kaevasin ta potist välja ja minu üllatuseks olid juured üsna heas korras. Mõned väheke koledamad ja pehmemad võtsin siiski maha, et taime natuke väiksemasse potti mahutada. Uued juured on kenasti kasvamas ja tilluke võrsehakatis on samuti olemas. Istutasin DCM kooresegusse ja püüan temaga jutule saada. Selle liigiga ju pole varasemalt tegemist olnud, seega minu jaoks täiesti tundmatu maa. Ehk saab päkapiku elu siiski veidi paremaks ja mina jälle kogemuse võrra rikkamaks.

Juurtega, enne kärpimist.

Väike võrsehakatis koos uute tugevate juurtega.

Ilupildid ka, ühelt ja teiselt poolt. 

Lisan 08.04.2015 tehtud pildid. Olen lahkelt kastnud ja eelnevalt kortsus tüveosa on muutunud kenasti pringiks. Väike võrse kasvab samuti hooga. 

Haigus süveneb.

Kus on, sinna mahub. Nii ongi. Täna lisandus kaks uut nägu, mõlemad jälle veenusekingad.

Esimesena saabus Paphiopedilum praestans, keskmist kasvu ja soojalembene veenuseking, kes kolis minu juurde kaas(orhidee)haige juurest. Tuli nii-öelda soojale maale elama, kuna eelmine kodu võis olla talle natuke liiga jahe. Loodetavasti talle minu kodune soojus (heh-heh!) sobib ja kooselu laabub. 

Taim ise näeb küll elujõuline välja. Igaks juhuks sai ümber istutatud veidi jämedamasse substraati, kasutasin jälle DCM-i. Juured olid täiesti olemas, üldse ei kurda, eemaldasin ainult paar surnud juurekest. Lehtedel on natuke plekke, aga praegu midagi ei tee, lihtsalt jälgin. 

Ja juba ümber istutatuna. 

Teine veenuseking tuli jälle Jardinist. Nimelt selgus, et seal on kuni märtsi lõpuni õhtustel aegadel orhideed soodushinnaga ja tõin ära siis selle taime, mille näitusel ostmata jätsin. Ei raatsinud tookord nii palju kulutada ja hästi tegin, praegune soodushind tuli ikkagi omajagu odavam. Samas neid veenusekingi, mis näituselt soetatud sain, enam Jardinis polnud, seega igati hästi läks. 

Esitlen -  Paphiopedilum Maudiae "Femma". Väga kena hübriid, vanemateks Paphiopedilum callosum ja Paphiopedilum lawrenceanum. Registreeritud juba aastal 1900, aretajaks ja registreerijaks Charlesworth Ltd.
Juuri põhimõtteliselt oli, kuigi mitte palju. Eemaldama ei pidanud õnneks midagi. Ümber istutatud DCM substraati. 

Mulle väga meeldivad Maudiae elegantse joonega õied!

Aga tegelikult on isegi raske öelda, mis on kaunim - kas see rohekas õis või imeilusa mustriga lehed? Peaks ju ilmselge olema, miks ma ei saanud seda taime ostmata jätta.

Arlekiin2 - lugu jätkub...

Vahepealsel ajal pole tema üldseisundis mingeid edusamme märgata. Olen küll pea igapäevaselt lehti piserdanud ja kastnud harva ja väga ettevaatlikult, kuid olukord püsis pealtnäha endine. See mulle ei meeldinud ja otsustasin, et kasutan seekord natuke teistsugust lähenemist. Sestap võtsin täna kodaniku taas kord potist välja ja täiesti oodatult oli allesjäänud juurekehvikute olukord halvenenud. Täpselt nagu Ufonaut kaks aastat tagasi... Hoolimata ettevaatlikust käsitlemisest vanad juured hääbuvad. Eemaldasin jälle surnud juured, kaneelitasin veel kord. Alles jäi üks pikk juureke, seegi kohati suhteliselt kole, kuid (veel) elus. Ühtegi uut juurekest tekkinud ei ole ja tõenäoliselt läheb ka praegu alles jäänu ühel hetkel kõige kaduva teed.
Siiani oli männikoores, kuid nüüd otsustasin kergkruusa katsetada. Koor jääb sellise taime puhul ikkagi pärast kastmist liiga niiskeks ja vahepeal kuivab jälle liiga läbi. Kergkruus loodetavasti sobib paremini reanimeerimiseks. Kaalusin korra ka väiksema poti kasutusele võtmist, aga see üks pikk juureke ei tahtnud päris pisikesse ära mahtuda ning vahepealset suurust polnud jälle parasjagu võtta. Seega jäi hetkel samasse potti. Kergkruusa olen tahtnud juba varem katsetada, aga ei suutnud kuidagi esteetiliselt vastuvõetavat varianti leida. Nüüd lõpuks sattusin Rimis mingitele savipelletitele, mille välimus kohe silma ei kriipinud. Vaatame, mida taim nendest arvab. Kõige positiivsemal juhul - ootan uusi juurekesi!

Taimkatse subjekt Rääbik sai samuti kergkruusale kolitud, aga sellest täpsemalt tema oma postituses.

Natuke õnnetu moega Arlekiin2 veel koores.

Kehv seis allkorrusel. Lühem juur sai täiskoosseisus eemaldatud, sest oli tegelikult juba pehme.

Kergkruusa ümber kolituna. Kuivanud õievars on meelega alles hoitud, kuna selle abil on hõlbus juuretut taime potis fikseerida.

Selline variant sai kasutusele võetud. Loputasin mitu korda kuuma veega läbi, lasin siis natuke vees seista, et vett sisse imaks (imasid ka, suurem osa vajus lausa põhja!) ja seejärel potti. Katsudes tundus küll paras - ei jäänud otseselt märg, aga taimele piisavalt niiske.

Kingidium deliciosum var. orange x self

Minu kuukingaliste kambaga on liitunud järgmine väike tegelane. Sildi järgi Kingidium deliciosum var. orange x self. Öeldakse küll, et heal lapsel mitu nime, aga selle liigi sünonüümide rivi võtab silme eest kirjuks. Tuntumad variandid on vast Phalaenopsis deliciosa, Phalaenopsis/Kingidium decumbens, Kingiella philippinensis, Doritis deliciosa jne. Ma ei hakka asja keeruliseks ajama ja jään hetkel selle variandi juurde, mis taimega kaasa tuli.
Kodanik ise on üsna pisike ja minu nö soovinimekirjas juba mõnda aega olemas, tõsi küll, tavalise, mitte kollaseõielise variandina. Aga seekord läks lihtsalt niimoodi. Lehed on otstest ja alaküljelt huvitavalt punaka alatooniga. Ei oskagi esimese hooga öelda, kas see on taime eripära või on ta mingil hetkel rohkelt päikest saanud.

Nagu mul tavaks, istutasin uue tulija kohe ka ümber. Seekord ei tekkinud isegi kahtlust, mida teha, sest potis vohav vetikas rääkis ise enda eest.

Nagu arvasingi, oli substraat juba natuke vana, keskel oli männikoor muutunud pehmeks nagu švamm. Taime juured olid tegelikult täiesti korralikud, vajasid ainult väikest iluravi ehk mõned surnud juurejupid said eemaldatud. Lõikekohad kaneelitasin ja istutasin seekord Currlini peenematükilisse substraati. Pott jäi samaks. Kunagi on taim ilmselt kergkruusas kasvanud, mõned pallikesed veel juurte küljes. Ei hakanud neid eemaldama, põhjust ei ole - kergkruus ei mädane ega tekita substraadis mingeid probleeme.

Loodetavasti uus substraat sobib. Eks hoian silma peal ja reageerin, kui tundub, et miski ei meeldi. Aktiivseid juuri hetkel ei olnud, küll aga hakkab tulema uus leheke.

Väike mutant

Näituselt soetatud Paphiopedilum Black Jack tuli koos ühe avatud õie ja ühe kinnise õienupuga. Nüüdseks on nupp kenasti lahti, aga õis hoopis iseäralik. Midagi on vahepeal justkui veidi sassi läinud ja õis on osaliselt albinootiline. Huvitav sellegipoolest!

Siiski, siiski...

Prisma imeloom sai lõpuks olukorra tõsidusest aru ja pisike pung osutus ikkagi basaalkeikiks, mitte õievarreks. Rõõm!

Oncidiumi uus bulb kasvatab usinalt uusi juurekesi. Õhus on kevade hõngu!

Tartu Botaanikaaia kevadine orhideenäitus, vol.2

Kuna mõned lemmikud jäid pildile saamata, siis tuli kiiresti teine tiir ka ikka peale teha.

Laeliocattleya Colette Thurillet

Laeliocattleya Shellie Compton "Touch of Glass"

Phalaenopsis Ceran.

Veidike udusena Dendrobium gracilicaule.

Oncidium Twinkle.

Dendrobium tetragonum.

Kuigi silt taime kõrval teatas, et taime nimeks on Paphiopedilum Rosemead, siis tegelikult peaks olema tegemist Paphiopedilum delenatii'ga. Rosemead see igal juhul ei ole.

Paphiopedilum vietnamense x conco-bellatulum.

Paphiopedilum appletonianum.

Rossioglossom "Rawdon Jester"

Prosthechea cochleata "Octopussy" ehk lainjas lisekäpp.

Maxillaria variabilis.

Sildi järgi peaks olema Phalaenopsis "Obsession". Google abiga sellist kahjuks ei leidnud. Meenutab Phalenopsis Liu's Berry't.

Phalenopsis Fuller's Sunset.

Tilluke tore puhmas, õied veel kahjuks nupus. Zygostates alleniana.

Phalaenopsis Tying Shin Classic.

Phalenopsis Kolibri Belgium.

Nimetud tsümbiidiumid.

Ega orhideepidamine pole meelakkumine

Vahelduseks tuleb ikka natuke mustemaid toone ka. Kõigepealt taas kord see külma ja niiske vastik kooslus, mis kuukingadele kohe üldse ei meeldi. Talviti pole aknalaual elavad kuukingad just üleliia õnnelikud ja kui veel tilk vett lehekaenlasse, või veel hullem - rosetti, seisma jääb, on mädanik kerge tekkima. Püüan küll hoolas olla ja kastmisel jälgida, et vesi valedesse kohtadesse ei satuks või kui satubki, siis kiiresti sealt ära kuivatatud saaks, aga alati kõik ei õnnestu nii, kuis plaanitud. Seekordne õnnetu on Helelilla triibik, kes tõenäoliselt kuskil talve keskpaigas natuke vett kraevahele sai. Esialgu tõmbus uusima lehe baasi ümber veidi pruuniks ja veidi kaugemalt kiskus õrnalt kolletama. Sisetunde ajel valisin seekord ootame-vaatame taktika, kuna leht oli tugev ja mädast protsessi otseselt ei paistnud. Nüüd on intsidendist mitu kuud möödas, lehel on näha selgesti külma ja niiske koosmõjus tekkinud kahjustused - kloroos, leht on muutunud laiguliseks, on kohati rakkude surma, lehe baasil ka kuivamist, kuid leht tervikuna on elus ja ei näita pehmenemise märke. Protsess on kulgenud aeglaselt, mistõttu aktiivset mädanikku loodetavasti taime keskosas ei ole. Hetkel ootan edasi, rahulikumalt hingata võib muidugi alles siis, kui uus leht tulema hakkab - sellisel juhul on kindel, et kasvupunkt ei ole viga saanud.

Teine murelaps on Prisma imeloom oma terminaalse õievarrega. Ootan juba teist aastat, et järsku hakkab kuskilt keiki paistma, aga kodanik tegeleb järjepidevalt hoopis õievarte kasvatamisega. Ühesõnaga panustab rohkem ilutsemisele kui ellujäämisele. Minul on sellest muidugi tuline kahju, kuna tema õied on ühed mu lemmikutest. Tema oli minu taimedest teine, kes selle talvega kannatada sai - ilmselt jäi vesi lehekaenlasse ja selle lehe ta kaotas. Uusi lehti ta kasvatada ei saa ja allesjäänuid on nüüd täpselt kaks vanakest, üks neist juba selgelt kolletuma kiskuv. Ma lootsin, et vast nüüd hakkab ta ellujäämisele mõtlema ja kasvatab endale lõpuks mõne keiki. Lootused olid kõrgel, sest midagi ta ilmselgelt punnitama asus, aga praegu tundub jälle, et vist on siiski õievarrega tegu. No pagan võtaks!

18.04.2015 - tundub, et Helelilla triibik pääses siiski õnnelikult. Uus leheke on rosetist nina välja pistnud, järelikult on kasvupunkt terve! :)