Veenusekingad

Mitmed veenusekingad on juba õitsemise lõpetanud, teised aga alles alustavad. Näitame ette!

Esmalt alati usin Paphiopedilum Pinocchio. Tema puhul ilma õiteta aega praktiliselt muidugi pole. Nüüd alustas uuelt õievarrelt ja teine õievars on samuti juba kasvamas. Kõrvad on nii toredasti karvased!

Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum suudab endale alati kõvera näo külge kasvatada. Aga värvid on see-eest hurmavad. Kahvatu-kahvatu roosa, nagu vahukomm!

Kuukingad, need nimetud

Natukene ilupilte kuukingaõitest ka, neist kõige tavalisematest.

Rääbiku kahvaturoheline õis võlub oma lihtsusega.

Table Dance ja tema vana ning juba kahvatunud õis. Roosa varjund on lihtsalt ime-ime õrn, natuke nagu lihtsalt ettekujutus roosast.

Täpik. Ainuke nimetu kuuking, mille olen raatsinud täishinnaga osta.

Väike kokkuvõte rosetimädanikust kuukingal

Aeg-ajalt kerkib üles küsimus rosetimädaniku kohta. Eelkõige kas sellise murega taime saab päästa ja mida selleks teha tuleks? Alljärgnevalt püüdsin oma mõtted selles osas lühidalt kirja panna.

Rosetimädanik (inglise keeles crown rot, bacterial brown spot) - mis see on?
Tegemist on bakteriaalse  nakkusega, mille peamiseks tekitajaks on perekonda Pseudomonas kuuluvad liigid. Lehtede tabandumisel esinevad algul pehmed, kerge värvimuutusega kolded, mis hiljem muutuvad pruunikaks või mustjaks. Kui haigus tabab taime südamikku, siis muutuvad taime lehed väga kiiresti kollaseks ja kukuvad maha. Muutus toimub juba paari päeva jooksul. Nakkust soodustab liigne niiskus (rosetti seisma jäänud vesi), jahedam temperatuur ja seisev õhk.
Rosetimädanik võib viia väga kiiresti muidu elujõulise taime hukuni. Kuukingad on monopodiaalsed taimed ja nende kasv toimub taime keskosas asuva kasvupunkti kaudu. Vigastatud või hävinud kasvupunktiga kuuking enam edasi ei kasva. Küll võib ta aga säilinud külgpungade olemasolul anda tütartaimi.

Alloleval pildil on näha värvimuutus keskmise lehe baasil. Tegemist on algava mädanikuga.

Siin on näha juba kolletav leht.

Esmaabi
Kõige olulisem on kiiresti eemaldada nii palju nakatunud kudet kui võimalik. Mädanik levib üllatavalt kärmesti edasi. Kui kolle on lehel, siis eemaldada leht koos kahjustusega. Kui mädanik haarab juba rosetiosa, siis tuleb eemaldada kõik kolletuvad lehed ja lõigata-kraapida südamikust ära kogu mädanev osa. Lõikustöödeks on hea kasutada võimalikult teravat ja õhukest riista, hästi sobib näiteks skalpell. Iga lõike järel tuleb tera desinfitseerida, et mitte nakkust edasi levitada. Ei tohiks karta liiga palju lõigata - kaotada pole nagunii midagi! Ideaalne on, kui haiguskolde saab eraldada puhaste piiridega, st eemaldada tuleb ka osa tervet kude. Desinfitseerimiseks sobib vabalt kange alkoholilahus. Mina olen kasutanud Cutasepti, mida müüakse apteekides. Võib kasutada ka taimedele mõeldud bakteritsiidseid aineid, nt Physan 20. Minul isiklikult sellega kogemust ei ole, seega soovitada või laita ei oska.
Kui kolle on võimalikult puhtaks tehtud, võib sellele raputada näiteks jahvatatud kaneeli, millel on kerge antibakteriaalne ja seenevastane toime. Taim tuleks istutada uude puhtasse substraati, kindlasti tuleb ka pott desinfitseerida.Kui õnn soosib, saab nõnda nakkuse kontrolli alla. Ütlen siinkohal ära, et alati see kahjuks ei õnnestu ja osa taimi hukkub kõigest hoolimata.

Eemaldatud leht. Näha on mädanikust haaratud mustjas osa, lisandunud on ka hallitus.

Mädanikust haaratud rosett. 

Mis saab edasi? 
Kui mädanikule õnnestus piir panna ja taime kasvupunkt on terve, siis võtab kuuking tõenäoliselt pisukese mõtlemispausi ja kasvab sobiva hooldusega seejärel edasi nagu tavaliselt. Kui kasvupunkt on hävinud, mis rosetimädaniku puhul on küllalt tõenäoline, siis võib õnnestuda külgpungast tütartaim saada. Rohkem lootust on sellisel juhul, kui taimel on säilinud vähemalt mõni leht ja piisaval hulgal juuri. Kuid esineb ka juhuseid, kus täiesti lehetuks jäänud taimekontsul õnnestub siiski tütartaim külge kasvatada. Seega taime ära viskamisega kiirustada ei ole tarvis. Enamasti algab tütartaime kasvatamine kuu jooksul pärast haigusele piiri panemist. Kui taimel ei ole lehti ja mitme kuu jooksul mingit arengut ei toimu või elusaid juuri enam ei leidu, siis võib taime suure tõenäosusega lõplikult hukkunuks lugeda.
Hävinud südamikuga kuuking võib kasvatada ka õievarsi ja õitseda, kuna õievarred kasvavad samuti külgmistest pungadest. Keiki ehk tütartaim võib kasvada ka õievarrele.
Arvestama peab muidugi, et tütartaimest õitseva taime saamine võtab omajagu aega. Kiirem ja lihtsam on mädaniku korral lihtsalt uus taim osta. Aga kui tegemist on emotsionaalselt või muul moel kalli isendiga, siis tasub veidi pingutada ja tütartaime arenemisele loota.

Külgpungast arenev tütartaim

Tütartaim on juba päris suureks sirgunud.

ProfülaktikaMädaniku riski vähendamiseks peaks jälgima, et kuukinga rosetti ei satuks kastmisel vett, mis võiks sinna seisma jääda. Vajadusel võib rosetti kastmise järgselt paberiga kuivatada või eemaldada sinna sattunud veepiisad lihtsalt puhudes. Abiks on ka, kui kasta taimi pigem päeva esimesel poolel, siis jõuavad nad õhtuks kenasti kuivada ja ei jää niiskena jahedama öö kätte. Hea õhuringlus on alati soovitatav.

Istutamised 2019 (4)

• Ascocentrum miniatum - tema on nagu õnnetu kassipoeg ühest variandist teise loksunud ja pole seda õiget veel leidnud. Viimane aasta on ta lihtsalt paljasjuursena siin-seal rippunud, aga kuna ma unustan teda pidevalt igapäevaselt piserdada, siis see pole eriti jätkusuutlik viis sellist taime pidada. Täna tõstsin ta hõredasse istutuskorvi Currllini suuretükilise substraadi sisse. Vaatame. 
• Phalaenopsis Anna-Larati Soekardi keiki - tip-top. Sama pott, uus substraat. 
• Phalaenopsis Dragon's Fire - sama pott, uus ja veidi tihedam substraat. Muidu Läänerindel muutuseta, st ei idane, ei mädane. Tihedama substraadi sai olude sunnil, kuna kraapisin viimased substraadiriismed talle potti. 

Plaan oli muidugi rohkem istutada, aga kuna selleks puhuks ostetud Kekkilä substraadi uus pakk osutus läbinisti seenetanuks, siis jäi üritus katki. Ülalmainitud kodanikud said kaetud vanadest varudest. 

Istutamised 2019 (3)

Täna said istutatud

• Endine juuretute veenusekingade kolmik - Paphiopedilum delenatii alba, Paphiopedilum fairrieanum, Paphiopedilum concolor. Kõikidel juured all, muus osas muutusteta. Pottide suurused jäid samaks. Kolin nad kapist aknale teiste veenusekingade juurde, vaatame, mis juhtub. 
• Phalaenopsis lobbii - kipub lehti maha viskama, Juurte osas ei saa kurta. Sai suurema poti. 
• Phalaenopsis Partris - on elu parimas vormis. Sai suurema poti. 
• Kingidium deliciosum var. orange x self - kehvake. Juuri küll on, aga lehti võiks ka kasvatada. 
• Phalaenopsis equestris 'Apari' var. orange - juured on kenad, lehti on vähe. 
• Phalaenopsis K S Evergreen - suhteliselt staatiline kodanik. Istub juba mitu aastat vist samade juurde ja nelja lehega. 
• Cattleya cernua - juured on täitsa kobedaks muutunud ja uusi bulbe on ka uhkesti. Sai suurema poti, kuna väiksemas oli juba ruumipuudusel uuemad bulbid tagurpidi potti kasvatanud. 

Üllatusbeebid

Paphiopedilum Maudiae potis on juba mõnda aega kummaline tegevus käinud. Nimelt avastasin, et seal kasvavad uued taimebeebid, kellest üks üritas potist juba altpoolt välja tungida. Kuna kastmisel jäävad nad ülepeakaela vee alla ja kõige alumisel beebil hakkasidki juba lehekesed koledaks kiskuma, siis leidsin, et mõistlik oleks midagi ette võtta.

Võtsin Maudiae potist välja ja pilt oli selline nagu allpool näha võib. Ma arvasin esialgu, et taimebeebid on emataimega ühenduses ja eraldi eluks liiga väikesed. Enne kompoti laiali lammutamist jõudsin juba targematelt nõu küsida, mida sellistega edasi teha.

Kui esialgne plaan paigas, siis hakkasin ettevaatlikult juuri lahti harutama. Selle käigus selgus, et kõik pisikesed kodanikud olid täiesti eraldi potis. Lisaks oli neid väga erinevates arenguastmetes - lehtedeta idust kuni täitsa taime meenutavate isenditeni. Ja minu südamesse tekkis üks koletu kahtluseuss, et need ei olegi Maudiae beebid.

Oktoobris 2017 alustas Maudiae naaber Paphiopedilum Pinocchio seemnekupra kasvatamist. Kuna ma eeldasin, et ta seda nagunii valmis ei saa, ei hakanud näppima. Õitses ta samalt õievarrelt ka edasi. Minu üllatuseks plahvatas 27.02.2018 täiesti valmis seemnekupar nii, et mul oli pool tuba seemnetolmu täis. Vahepeal on ligi aasta mööda läinud ja ma olin selle intsidendi juba peaaegu unustanud. Aga tundub, et beebid on hoopis Pinocchio omad ja kenasti käopoegadena Maudiae potti sokutatud.

Istutasin kõik mikroskoopilised tegelased ühte potti kokku, substraadi jätsin igaks juhuks vana. Pudistasin seda lihtsalt peenemaks. Vaatame, mis juhtub! :)

Istutamised 2019 (2)

Täna said ümber istutatud

• Phalaenopsis hieroglyphica - suuremasse potti. 
• Angraecum aloifolium - puhtasse peenemakoelisse männikoorde. Vana substraadi sees oli kookoskiust tükke, mis selgelt jäid liiga kauaks liiga niiskeks - nende ümber olid juured surnud. Õnneks jäi elusaid juuri piisavalt alles. 
• Neofinetia falcata 'Kinkosei' - sai samuti männikoorest substraadi. Juured nii ja naa, võiks parem olla. Juurte kaitsmiseks kareda kraanivee eest sopsutasin veidi elusat sammalt substraadi pinnale*. 
• Little Lady - temaga sai natuke julmemalt talitatud. Pärast kolimist tabas teda mingi leheprobleem (tõenäoliselt seen- või bakteriaalne haigus, igatahes kaotas enamiku lehtedest - huvitav, ma ei leidnud, et oleksin blogis selle ära märkinud?) ja nüüdseks on küll üldine seis jälle hea, aga kadunud lehtede tõttu ilutses ta pika koleda tüve otsas. Et välimus jälle kenamaks saada, lõikasin selle lehetu jupi lihtsalt maha. Seetõttu läks kasuva teed ka enamik juuremassist. Pole viga, kasvatab uued! Ilusaid juuri jäi taime külge ka piisavalt. 

* Ah, et kuskohast keset veebruari elusat sammalt saab, kui pole varem taibanud omale sügavkülma varuda? Vastus lihtne - teisest potist võtan! Nimelt on mul mõnede suuremate kuukingade potis päris elus sammal isetekkeliselt kasvamas. Kuidas see sinna saanud on, seda ei tea, aga taimedele paistab meeldivat ja seetõttu pole näinud põhjust seda kuidagi likvideerida, vaid pigem vastupidi - olen seda heldelt teistessegi pottidesse asutanud. Muidugi pole tegemist turbasamblaga, aga parem ikka kui mitte midagi. 

Istutamised 2019 (1)

Panen ääremärkusena kirja, et ümber said istutatud

• Coelogyne cristata - oli kaks taime ühes potis, nüüd tõstsin eraldi. Juured enam-vähem. 
• Phragmipedium Mem. Garren Weaver - läks suurde plastpotti männikooresubstraati. Juuremass on hiiglaslik. Temal käisin igaks juhuks ka alkoholilahusega lehed üle, kuna kasvas kedrikumagnetitest dendrobiumite kõrval. Sisetunne pole uue poti osas rahul, kui leian parema lahenduse, siis kolin ümber. Praegu on savist ümbrispott, kuhu jätan vee põhja, aga selles on olukorda üsna ebamugav jälgida. Eelistaksin läbipaistvat lahendust. 
• Dendrobium margaritaceum - pisike taim ja vahepealne kuivaperiood oli juurtega 1-0 teinud. Siiski on kaks uut bulbi kasvamas, loodetavasti koos nendega ka uued juured. Läks pisikesse potti ja kappi. 
• Masdevallia tovarensis - ikka veel elus. Sai uue substraadi ja savist ümbrispoti. Üritan hoolsamalt kasta. Ühtlasi on tõestatud, et masdevalliad võivad olla väga vastupidavad. Hoolimata kõrbetingimustest (soe tuba ja ebapiisav kastmine) püsivad lehed ja juured küljes juba kolmandat aastat. Õisi pole küll tõenäoliselt sellise kasvukeskkonna juures loota. Kevade poole tahaksin temale hoopis turbasammalt ja terrassi varjulisemat nurka pakkuda. 

Sanitaarremont ja -1

Blogi välimus sai väikese värskenduskuuri. Sisulises osas kolis külgribalt ära omaette lehele õpetlik materjal - nii on see ka mobiilses versioonis paremini kättesaadav. Nüüd leiab kõik kasuliku info päisemenüü valikust. Ümber sai tehtud fotogalerii osa, loodetavasti sai kenam.
Mobiiliversioon ei kuva postituse lõpus silte ja arhiiv on näha ainult veebiversioonis. Ma veel mõtlen, kas hakkan selles osas midagi ette võtma. Iseenesest saab ju ka telefonis veebiversiooni kasutada.

Kaotuste lainel jätkates - apelsiniõieline vandahübriid hankis mädaniku ja viskas lehed küljest. Tõenäoliselt sattus kastmisel vesi lehtede vahele ja kuna õhutemperatuur oli piisavalt jahe, siis polnudki rohkem vaja. Uut vandat tõenäoliselt soetada ei kavatse, kuna substraadis ma neid pidada ei oska ja paljasjuursena jälle ei püsi mul meeles neid piisavalt sageli kasta. Kuigi ega ma päris pidavat lubadust siinkohal anda ei kavatse, tõsi on see, et paar üksikut vandalist siiski on, kellega oleksin veel nõus kooselu proovima.

Kinkosei update

Vahepeal on jälle natuke vett merre voolanud ja imepisikesena saabunud Neofinetia falcata 'Kinkosei' võrseke suuremaks sirgunud. Sordile iseloomulikud heledad "tähekesed" hakkavad samuti aina rohkem välja paistma.
Natuke tahaks talle rohkem uusi juuri alla. Kare kraanivesi on tundlike juurte suurim vaenlane. Tegelikult peakski hoopis lumesulavett kasutama, lund ju hetkel jätkub. Väga tore oleks ka turbasamblast kate poti pinnal, aga seda pole lihtsalt praegu kuskilt võtta. Vanad varud on kahjuks otsas.
Senini on ta elanud mul lihtsalt aknalaual, aga mõtlen tõsiselt lisavalguse peale. Õnneks ei ole kevad kaugel.

Võrdluseks: tulles oli ta selline pisike jupike.

Katleiabeebid

Täna said Blc. Haadyai Delight x Lc. White Sparki beebid ühiselamust pottidesse ümber kolitud. Kõikidel kodanikel olid kenasti juured all. Neli suuremat said eraldi väikestesse 8cm pottidesse. Kolme väiksema puhul mõtlesin, et kas need üldse likvideerida, aga otsustasin siis nad ühte potti torgata. Vaatame, mis neist saab.

Kodanikud alasti uut elamist ootamas.

Juba pottidesse pakituna ja värskelt kastetuna.

Jaanuarilõpune

Suur osa taimedest vajab uude substraati ümber istutamist, aga tahaksin sellega veidi viivitada, kuni ilmad kevadisemad ja päev pikem. Üks veenusekingadest on potisügavustesse mitu tütartaime kasvatanud, kes praegu välismaailma läbi potiseina uudistavad (ja kastmisel veealuse maailmaga tutvuvad). Täna avastasin, et väike minimõõdus katleia on osanud oma uued bulbid samuti tagurpidi külge kasvatada, lehed allpool substraadis. Ülejäänutel oleks niisama värskendust tarvis.

Mõned õied ka.

Phalaenopsis mannii flava on osutunud usinaks õitsejaks ja pimedamal aastaajal on kollased õied alati teretulnud.

Phalaenopsis lueddemanniana tegeleb mitme asjaga korraga. Lisaks õitele kasvatab ka keikit õievarre külge.

Paar sordinimeta kuukinga ka. Täpik ja Tedretähniline.

Phalaenopsis Anna-Larati Soekardi. Üks tema keikidest elab juba mõnda aega eraldi potis iseseisvat elu. Nüüd on tal järjekordne keiki valmimas.

Ahoi!

Katkestan siinkohal järjest igavikulisemaks muutuva vaikuse ja annan märku, et ma olen siiski veel vähemalt osaliselt elus. Ka orhideed. Vähemalt enamik.
Vahepealne aasta on toonud rohkelt uusi väljakutseid ja veidi teistsuguseid õiekesi, mistõttu tubaste taimede jaoks on nappinud nii aega kui energiat. Õnneks on orhideed sitked vennikesed.

Alustame traditsioonilise laibaloendusega.

• Loobusin täielikult Dendrobium nobile hübriididest. Mul sai pidevast võitlusest kedriklestadega lihtsalt kõrini. 
• Mädaniku tõttu läks sügisel parematele jahimaadele Masdevallia coccinea var alba. Kuna mul masdevalliatele nagunii õigeid tingimusi ei ole ja ilmselt ka ei tule, siis ei olnud see väga suur tragöödia. 
• Ootamatult sai mädaniku väidetav Stereochilus brevirachis, kes üleöö viskas lehed küljest ja mädandas varre ülihelikiirusel krõbepruuniks. Kahju on, et selle taime õisi ei näinud, sest mul on endal kuri kahtlus, et tegemist oli tegelikult mõne muu liigi, aga mitte S. brevirachisega. 

Ülejäänud on elus, kasvavad ja õitsevad. Kes rohkem, kes vähem. 

Pilte pole väga kaua teinud. Võtsin täna üle pika aja fotoka taas kätta ja pildistasin paar talvist õitsejat üles. Enamik veenuskingadest on juba õitega lõpetanud, aga minu kaks esimest veel kestavad. 

Paphiopedilum Leeanum. 

Nimetuna ostetud, kuid välimuse järgi otsustades tõenäoliselt on tegu King Arthuri nimelise hübriidiga.

Mõned on ikka elus ka...

Mõned taimed suutsid ikka talve ja puuduliku hoolduse üle elada ning jõudsid isegi õiteni. Tavalisi nimetuid kuukingi ei viitsinud enam üles pildistada, aga mõned erilisemad tegelased said jäädvustatud.

Phalaenopsis mannii flava esimene õis. Taim on saadud kaasorhideehaigelt keikina.

Sedirea japonica otsustas sel kevadel õitsema hakata. Kahtlustan, et selle taga oli otsus ta pikka kitsasse topsi ümber istutada, nii et põhjas saaks pidevalt veidi vett olla. Tundub, et talle meeldib, kui varbad pidevalt niisked on.

Paphiopedilum venustum. Regulaarne õitseja ja veenuskingadest kindlasti üks mu lemmikuid.

Paphiopedilum Leeanum. Viimaks! Taime ostsin 2013 õitsevana ning vahepealsed viis aastat oli õite osas täielik vaikus. Olin juba lootuse kaotanud, aga puhtast jonnist hoidsin taime alles. Õis ise püsib kaua ja sellel on omapärased karvased "kulmud".

Talvised kaod

Kevadine ilm on juba kohal ja paras aeg lugeda kokku selle talve kaotused. Juhtus nii, et umbes kahe kuu jooksul ei olnud mul võimalust taimi korralikult hooldada - kastmisvahed venisid üüratuteks ja putitamist vajavad taimed jäid putitamata. Eks see kõik kajastub kenasti ka hukkunute arvus.

1. Phalaenopsis thailandica - mädanik. Tuli 2015 Schwerterist, vahepeal tundis ennast hästi ja kasvas ilusti. Tõenäoliselt tellin kunagi uuesti. 
2. Laelia briegeri - saabus 2016 Luckest ilma ühegi juureta ja kehvas seisus. Vahepeal õnnestus teda küll elus hoida, kuid juurte osas suuremat edu ei tulnud. Lõplikult saatuslikuks sai mädanik. 
3. Cattleya praestans - 2015 Schwerterist. Algusest peale häda ja viletsus, vähe juuri ja kehv kasv. Mädanikule sain liiga hilja jaole, kõik bulbid olid juba kahjustunud. 
4. Väike vandahübriidi keiki - mädanik, ei suutnud õigeaegselt reageerida. 

Kui esimene Phalaenopsis välja arvata, siis ülejäänud olid juba pikemat aega vindunud taimed. Üsna loogiline, et sellised erikohtlemist vajavad taimed pikemat põuaperioodi ja muidu puudulikku hooldust välja ei kannatanud. 

Jõulukuu eri

Detsembris on , nagu tavaliselt, kuukingahübriidide õitseaeg. Siiski on mõned siniverelisemad kodanikud ka enda õied vahele poetanud.

Cattleya walkeriana var semi-alba "Water" noortaim alustas esimest õitsemist. Nagu katleiade puhul tavaks, avanesid kõigepealt õied ja lõhn tuli mõnepäevase viivitusega. Esimese hooga meenutas aroom sellist seisnud kuse hõngu, aga õnneks juba järgmisel päeval oli lõhn oluliselt paremaks muutunud. Lähemalt nuusutades meenutab tugevat liilia-sireliõite lõhna segu.
Temal on ka selline omapära, et õievars ei kasva bulbil lehtede vahelt ümbrikust, vaid eraldi lehetu varrena.

Phalaenopsis lueddemanniana esimene ja imelikult lühike õievars piirduski ainult ühe õiega. Lõhn on üsna vürtsikas ja meeldiv, kuid mitte väga tugev. Kaks õievart on veel, kuid need hetkel mõtlevad.