Kevade ootuses. 2022.

Kevade ootus on iga päevaga aina suurem. Veebruari alguses piilusin puhtast kärsitusest ajendatuna külmikus talvituvaid pleionesibulaid. Hea, et vaatasin - suurim õievars oli juba korraliku pungaga ja oleks ilmselt varsti külmikus õitsemist alustanud (remargi korras mainin, et akendeta katlaruumi talvituma tõstetud kannasibulad olid keset talve ja pimedust valged õievarred välja ajanud ja selleks ajaks, kui ma taipasin olukorda kontrollima minna, oma õitsemise edukalt lõpule viinud). Igal juhul said bulbid kohe potti ja aknale ning õitsemiseks loa. Kaks õievart sõi kass enne ära, kui õied lahti jõudsid minna. 

Paphiopedilum Leeanum. Peaks olema lollikindel taim, aga minukindel ei ole. Temaga on meil muudkui tõusud ja mõõnad. 

Paphiopedilum delenatii alba. Sidrunilõhnaline vahukomm! 

Sedirea japonica. Meeldivalt vähese hooldusvajadusega regulaarne õitseja. Õied on ilusad ja lõhnavad sidruniselt. 

 

Tagasivaade, 2021.

Eelmisel aastal oli ikka üht-teist põnevat ka, aga ei tulnud kuidagi meelde blogisse üles tähendada. Hektiliste aegade valguses ei vaevu enam isegi vabandama, et sissekandeid nõnda hõredalt ja juhuslikult. On nagu on, aur läheb suures osas muudele asjadele. Aga lilled on jätkuvalt olemas (mõnede eranditega - nagu ikka, esineb aeg-ajalt loomulikke kadusid) ja õitsevad vahepeal ka. 

2021 aastast jäid võlgu selliste kodanike pildid.

Paphiopedilum concolor otsustas pärast aastatepikkust hala, et tegelikult ta võib kasvama hakata ja isegi õie teha. Viis aastat mossitas niisama, suretas ära kõik juured, kasvatas seejärel uued ja tegi mõned lehekesed. Kuuendal aastal sai jonn otsa, imeväel ilmusid uued rosetid ja tekkis isegi õis. Ma ütlen, orhidee on ikka kannatliku inimese lill. Neil käib see asi lihtsalt aeglaselt. 

Cattleya/Laelia alaorii pingutas järgmise õie. Tore väike liik, mis õitseb mitu korda aastas. 

Paphiopedilum fairrieanum. Järgmine kodanik, kellega on tulnud aastaid kannatlik olla. Esimene õis. 

Ega see pildistamine polegi niisama lihtne. Tuleb võidelda igasuguste elajatega, kes üritavad pildile trügida ja/või esialgset modelli nahka pista. 

Üks suurtest valgetest. Kas siis Paphiopedilum White Lady või Mrs White. Sarnased sugulased, sildid on pottidest minema jalutanud ja mina neil enam vahet ei tee. Kui kõrvuti õitsevad, siis on natuke erinevat nägu küll, aga kumb on kumb, seda enam ei tea. 

 

Kevadlill

Pleione on jätkuvalt elus kõigi kannatuste kiuste ja sel aastal näitab isegi õisi. 

2019 aastal saadud bulbidest osa läks juba esimesel aastal kõige kaduva teed, peamiselt minu ebapädeva hoolduse tõttu. Ma ei osanud absoluutselt arvestada, KUI palju vett pleione kasvuhooajal tegelikult tahab. Seepärast sai teda kastetud pigem mõõdukalt ja suvitas ta küll rõdul, aga igaks juhuks katuse all. Tulemuseks oli vähe uusi bulbe ja needki üsna pisikesed. Pakkisin need vähesed siis sügisel paberisse ja talvitusid kenasti tavalises külmikus. 

2020 suvel oli natuke targem. Aga tõepoolest õige natuke. Kui ilmad olid piisavalt soojad, tõstsin poti aeda lageda taeva alla. Või õigemini elupuude vahele, et päike otse pähe ei kuumutaks. Seega sai Pleione suve jooksul kaela kogu vihma, mida taevast tuli ja elupuude tihe vari kaitses lehti kõrbemise eest. Miinuspoolele pean märkima teod ja nälkjad, kes osa bulbe lihtsalt nahka pistsid. Ja koera, kes mitu korda potis kraapimas käis. Aga tundub, et lageda taeva all suvitamine mõjus allesjäänud bulbidele hästi. Sügiseks oli üks hästi priske ja mitu väiksemat mugulat kälmikusse panemiseks valmis. 

Eelmisel nädalal otsustasin piiluda, kuidas bulbidel külmikus läheb. Hea olin, et uurima hakkasin - suurimal bulbil olid juba kolm õievart ca 3cm pikkuseks kasvatatud. Edasi tõstsin kõik kodanikud potti ja ootan kastmisega esimeste lehekesteni. Suveks lähevad uuesti õue lageda taeva alla, ainult tigude ja nälkjate osas pean mingi lahenduse välja mõtlema. 

Pärast igavikulist vaikust...

 ...ärkas Okasroosike korraks üles ja pööras teise külje. 

Tõestuseks, et mul mõned orhideed ikka veel on, tegin mõned pildikesed. 

Cattleya (end. Laelia) alaorii. Nagu ikka, järsku tekkinud üllatusõis, mis ka kiiresti hääbub. 

Cattleya cernua. Pisike tumepunane lilleke. 

Täitsa nimetu, ent sentimentaalsetel põhjustel säilitatav kuuking. 

Teine nimetu. Või õigemini registreerimata hübriid, levitatud on tead nii 'Flower Pearls' kui ka mõne muu nime all. Mulle meeldivad need vahukommiroosad väikesed õied. Lehed on allküljelt purpurlillad ja noortel lehtedel on nähtav tähniline muster. 

Phalaenopsis 'Anna Larati Soekardi', ilus nagu alati. 

Phalaenopsis lueddemanniana. Üks lõhnavatest kuukingadest. 

Paphiopedilum 'White Lady'.

Paphiopedilum delenatii alba. 

P. 'White Lady' ja P. delenatii alba ühispildid. 

Valged kingad

Vahepeal sai lillepoe allahindluste osakonnast kaks veenusekinga koju taritud. Tõenäoliselt on tegemist orhideenäituseks toodud kauba riismetega.
Mõlemad peaksid olema valge õiega ja mõlemad on komplekshübriidid.
Esimesena rabasin kaasa 'Mrs White' nime kandva poti. Tema esivanemad peaksid olema 'Ice Age' ja 'Icy Icy Wind'. Õit enam kaasas polnud, seega täpset välimust ei teagi. See peaks kunagi loodetavasti selguma.
Teisena tuli 'White Lady', sugupuu ütleb, et 'White Knight' x 'Ice Age'. Temal on üks vananev õiejäänus ühes, see on igatahes valge ja suurem kui minu peopesa. Mul polnud üldse plaanis kahte suhteliselt sarnast isendit hankida, aga noh, 70% hinnaalandust ilmselgelt mõjub mõistusele halvasti.

Lohepead

Bulbophyllum nymphopolitanum õitseb ja haiseb taas. Kaks õit on lahtis, kolmas avanemas ja neljas alles pungafaasis. Haisu jätkub kauemaks!

 

Aprill

Tarisin Gardesti leiunurgast endale koju uue veenusekinga, silt väitis, et komplekshübriid 'Mrs White'. Kuna valged veenusekingad on üks õrn koht ja hind oli ka olematu, siis kaua ei mõelnud, Seda enam, et eriolukorras saab poodigi üliharva. Hiljem googeldades selgus küll, et õis on suhteliselt lopergune mürakas, aga noh, siis on. Ma muidu eelistan küll dünaamilisemat vormi, aga kuna poodi telefoni kaasa ei võtnud, siis kohapeal uurida ei saanud. Vähemalt on valge.

Paar pilti kah, küll mitte veenuskingadest.

Nimetu katleiahübriid, see oranžiõieline.

Phalaenopsis Mini Mark

Ja täiesti ebatraditsiooniliselt üks mitteorhidee ka. Lapse soovil tulnud varjukannike. Saabus eelmisel aastal koos villtäide kolooniaga. Õievarred võtsin maha, pidasime usinalt võitlust, alkoholi voolas ojadena ja varjukannike oli lõpuks väljanägemiselt üsna räbal, aga villtäivaba. Ühtlasi selgus, et erinevalt orhideedest varjukannikese lehtedele tugev alkoholilahus väga ei meeldi, kõrvetab kohati lehe ära. Aga nüüd on uued lehed kasvatatud ja õied kah kenasti kohal.

Märts '20

Vahepeal on jälle pikk vaikusehetk. Mõned õitsemised on jäänud jäädvustamata. Mõned said siiski pildile püütud.
Midagi ilusat keset koroonapaanikat.

Phalaenopsis mannii var flava

Rääbik

Phalaenopsis Anna Larati Soekardi

Jõululill

Selle aasta jõululill on minu kodus Sedirea japonica. Meeldivalt sidrunilõhnalised õied avanesid tegelikult juba paar päeva enne jõululaupäeva, aga õnneks kestavad need üsna kaua. Eelmisel aastal õitses ta märtsis, aga eks sel aastal tulebki kevad teisiti - õues õitsevad võõrasemad ja sibuliirised ja krookused tulevad juba üles... Osa kevadest tuleb juba detsembris kätte. Loodetavasti jääb midagi ikka PÄRIS kevadeks ka.

Detsembrine

Detsember on veenusekingade kuu. Paphiopedilum Maudiae õitses kahe õievarrega, aga pildi unustasin teha ning wilhelminae kuivatas õievarre seekord üsna algusjärgus. Tundub, et wilhelminae kipub üldse veidi kapriissema hingeeluga olema. Üks veenuseking on veel oma õievarrega väga algusjärgus, aga temast räägime lähemalt siis, kui kõik läheb hästi ja on midagi näidata ka.
Praegu on õitsemas muidugi Paphiopedilum Pinocchio, väsimatu nagu ta on. Lisaks kordab ta oma eelmise aasta trikki ja kasvatab ka seemnekupart.

Paphiopedilum Black Jack.

Paphiopedilum niveum 'Snow Prince' x micranthum. Ilus nagu värskelt sadanud lumi!

Bulbophyllum pulchellum on samuti pingutanud ja õitses üksteise järel kokku 8 õievarrega, neist neli olid ka korraga lahti.