Veel õieuudiseid

Esimese keiki avas oma esimese õie.

Originaal õitses läinud suvel selliste õitega:

Samuti otsustas Prisma imeloom esimese õie lahti teha, sedapuhku siis palju tumedama kui varasemalt. Kirjud õied on temperatuuritundikud - mida jahedam, seda tumedam tuleb õis. Fotosüüdistus ka.

Eelmise õitsemise ajast pärit pilt ei hiilga küll kvaliteediga, ent olgu ta võrdluseks siinkohal siiski ära toodud.

Esimese külgvõrse muudkui kasvab ja on juba nii suur:

Talv

Tali on kätte jõudnud. Enamik taimi on ennast puhkama sättinud ja on niisama ilusad (loe: õitsevad). Aktiivne kasvamine on käsil vaid neil, kel selleks tarvidust on ja enamasti on tegu viimasena soetatud taimedega, sekka mõni varasem reanimeeritud ja alles toibuv tegelane. Ülejäänutel on isegi juured unise olemisega, aktiivsed tippe on vaid mõni. Aga eks vahepeal olegi veidi puhata tarvis, küll kevadel jälle uue hooga!

Anna-Larati Soekardi on ilmselgelt potti kolimise üle rõõmus ja on uue lehe kasvatamisel kõik lootused ületanud. Kiireima kasvaja auhind kuulub igatahes hetkel talle. Näitame uut lehte nii ühelt kui ka teiselt poolt.

Mini Mark on uue lehetipu välja ajanud ning tegeleb samal ajal juurte kasvatamisega. Esimese külgvõrse kosub samuti ulmelisel kiirusel. Lõpetuseks valge jorjen poosetamas. Kaks punga on veel avanemata.

Ahjaa, Phal. Partrise kaks potist välja rippuvat juurt sai ettevaatlikult substraati nihutatud. Vaatame, mis ta sellest arvab.

Õied, õied...

Hetkel on õitsemas täpselt seitse kuukinga ja veel kaks kasvatavad pungasid. Seega justkui oleks, mida vaadata ja oodata.
Ufonaut alustas oma teist õitsemist minu juures. Sedapuhku on ta üsna naljakad õied meisterdanud, kuidagi kiitsakamad ja hoopis teist värvi, kui ma suvisest õitsemisest mäletasin. Praegustel on huul hulka kahvatum, samas õis ise oluliselt tumedam. Järgneb fotosüüdistus.

Eelmine õitsemine ka võrdluseks.

Helelilla mini :)

Ja suur Valge on nüüdseks jõudnud neljanda õie avada.

Bulbo kasvab

Bulbophyllum on jätkuvalt reibas. Noorim bulb, mis tulles meenutas pigem keskmiselt tüsedat vart, on nüüdseks kosunud ja hakkab tasapisi bulbile omast kuju saama. Seega kasvame. Kastmist tahab minu bulbo vähemalt ülepäeviti, vahel ka sagedamini olenevalt toa temperatuurist ja õhuniiskusest. Tulevikus ilmselt kolin ta veidi suuremasse potti koos rohkem substraadiga, mis niiskust hoiaks. Siis ehk jääb kastmisega harvemaks. Vähemalt kevadeni jätkame siiski vanal kombel.

Järjekordsed õiepildid

Kui juba õitseb, siis ei saa ju ometi pildistamata jätta. Mis siis, et alles paar päeva tagasi sai kõik juba üles võetud.
Helelillal minil on jäänud avada veel viimane pung.

Ja loomulikult oli asjalik suure Valge enamvähem lahtise õie juures viriseda, et kahtlaselt väike ja värki. Korralikult avanenuna on õie läbimõõt kenasti 10 cm, seega tillukeseks seda pidada vast siiski pole tarvis. Täitsa korralik õis! Täna hakkas ettevaatlikult järgmist lahti tegema.

Esimese keiki punnitab oma esimesi õisi teha. Varre on ta mingil põhjusel ilmatuma pika kasvatanud ja sinna otsa on siis meisterdatud kaks väikest punga. Vaatame, mis sest üritusest lõpuks välja tuleb. Praeguseks hakkab kodanik vist iseseisva eluga lõpuks harjuma, kuna otsustas nüüd juurte kasvatamisega edasi tegeleda - vahepeal jättis selle täitsa unarusse. Kui ta oma õieüritustega ühele poole saab, siis peaks teda veidi paremini potti sättima, kaldub teine väga üle serva rippuma.

Ja Prisma Imeloom suutis ühe punga keskelt ära kolletada. Täpset põhjust öelda ei oska, kuid võimalik, et suutsin ise taime liigutamisel punga vigastada - nimelt õnnestus õievarrega vastu lampi koksata, sel sunnikul on üsna teravad servad. Närbunud punga inspekteerisin igaks juhuks üle ja lahkamisel midagi tavapäratut ei täheldanud.

Õitega koos käib vahel veel üks vahva nähtus - nimelt lõhnad! Eelmisel õitsemisel oli Helelillal triibikul õrnmagus aroom, meenutas väga Palmolive Black Orchid dušigeeli lõhna. Seekordsel õitsemisel huvitaval kombel on õied olnud lõhnatud. Aga mäletan, et aroomi oligi tunda ainult hommikuti mingil kellaajal, seega ehk pole veel õiget hetke tabanud. Küll aga õnnestus nuusutada täna teisi õitsejaid. Kui kolmest kaunist graatsiast Punane triibik sugugi ei lõhnanud ja valge mini evis ainult nõrka määratlematut aroomi, siis tumelillade õitega kodanik haises sulaselge mootoriõli järele! Või vähemalt mingit sorti tööstuslikku õli see meenutas. Ja ise veel välimuselt nii kenake. Mõned tunnid hiljem oli lõhn täiesti kadunud, mis kinnitas jälle tähelepanekut, et kuukingad lõhnavad päeva jooksul vaid piiratud ajal. Päikeseküllane hommikupoolik paistab lõhnade tabamiseks siiani kõige sobivam hetk olevat. Kui hommikuid veel väheke jagub, siis päikesega on muidugi hetkel küll kehvasti.

Nimelised

Anna Larati Soekardile näis plokilt potti tõstmine meeldivat, praeguseks on aktiivseid juurekesi päris mitu ja ka noor leht on kasvamist hoogustanud. Igal juhul paistab ta ennast hoopis reipamana tundvat kui enne. Küllap jäi seal koorel tema jaoks ikka veidi kuivemapoolseks. Ahjaa, ühe priske musta lestalise (oribatid mite) leidsin temalt kastmise käigus ka. Ilmselt peaks kurgiviilud jälle välja riputama.

Phalaenopsis Partris on samuti stabiilne, ühe õhujuure ots näitab ka kasvamise märke. Ülejäänud veel mõtlevad. Aga lehed on õnneks pringid, tugevad.

Phalaenopsis bellina on tekitanud kaks aktiivset juuremüksu ja püsib kenasti prink ja roheline. Paistab veidi pikema mõtlemisega tegelane olevat.

Moosinägu - update

Moosinägu kosub kenasti. Uued aktiivsed juureotsad kenasti kasvamas ja ostmise hetkel kasvav leht on järjest pikemaks sirgunud. Vahepeal sai ta siiski veel kord ettevaatlikult ümber istutatud, kuna kippus potis ohtlikult kiikuma - abiks oli veidi sügavamale potti asetamine.
Igatahes täna näeb Moosinägu välja selline:

Võrdluseks pilt saabumisest. Nagu näha, on uusim leheke kõvasti vahepeal kasvanud. :)

Esimese külgvõrse

Esimese külgvõrse vaikselt kasvab. Väga tore! Esimene on mulle oluline taim - esiteks minu kõige esimene orhidee ja teiseks on tal väga kenad ja peened õied. Oleksin olnud väga kurb, kui rosetimädaniku tõttu temast täiesti ilma jäänuksin. Õnneks ei kandnud taime liiga varakult maha ja nüüd on mul lisaks keikile veel külgvõrse trumbina kasvamas.

Minid

Hellelilla mini hakkab avama neljandat õit.

Istutasin ümber mini nimega Tundmatu nr1. Tema oli üks neist, kes sai alguses pandud kõrgesse ühekordsesse plastikust joogitopsi, millele sulatasin ise augud põhja (puurida ei saanud, väga rabe materjal). Ühe samamoodi istutatud mini kaevasin eelmisel nädalal välja, kuna juurtel tundus umbne olevat ja praeguseks on mul ka asenduseks sobiva suurusega potid olemas. Täna siis sai õhulisemasse potti ja substraati ümber tõstetud järgmine mini. Tundub, et need joogitopsid tõesti jäävad keskelt liiga ummuksisse - juured on tahtnud ainult mööda servasid ronida ja keskel haigutab tühjus mõne surnud juurega. Kuigi Tundmatu nr1 on siiani üsna kenasti lehti edendanud, võinuksid juured veidi kabedamad olla. Vaatame, kuidas talle madalam ja laiem pott meeldib.

Joogitopsides kasvavad veel Põõsas ja õitsev Helelilla mini. Nendega veidi ootan - Põõsa juured tunduvad praegu kenad ja õitsejal tahaks lasta rahus õied lõpuni kanda. Alljärgneval pildil poseerib Põõsas isiklikult. Alguses lehti kortsutama kippunud külgvõrse on praeguseks oma lehed taas tugevaks saanud. Lehtede keskelt ei piilu mitte õievars, vaid ühe külgvõrse õhujuur.

Suur valge alustab...

Suvel allahinnatuna soetatud valge marketihübriid, millel ma mäletasin hiigelsuured õied olevat, avas täna hommikul esimese minu juures meisterdatud õie, mis suuruselt, khm, jääb üsna tagasihoidlikuks. Eks eelmised suured õied olid ju müügiks tehtud ja väetised-hormoonid-ideaalne kasvukeskkond aitasid kaasa. Kuid hoolimata suurusest (või selle puudumisest) on õis siiski imeilus! Kena valge kollaka südamiku ja pikkade vuntsidega huule küljes.
Kuigi õis ei ole veel täielikult lahti, ei suutnud siiski vastu panna ja klõpsisin mõned pildid mälestuseks.

Vuntsid ka!

Bulbo on jätkuvalt elus

Bulbid on kenasti pringid ja tundub, et juurtele on aktiivseid otsi juurde siginenud. Kõige noorema lehe ümber olev tupp on hakanud pruunikaks tõmbuma - loodetavasti on see on normaalne ja kuulub bulbi kasvamise juurde.

Minu marketiminid

Otsustasin siiski, et tuleviku tarbeks on mõistlikum oma minidele eraldi sildid külge kleepida. Minisid on juba päris mitu ja muidu peaks mõne taime kohta märkmeid otsides kõik minidega seotud postitused läbi lappama. Seega hetkel väike lühiülevaade nendest, kes praegu minu juures resideeruvad. Kokku on neid hetkel täpselt kaheksa.

• Helelilla triibik - soetatud aprillis 2013, ümarate tugevate lehtedega. Õied hirmarmsad helelilla põhitooniga, mustriks kurikuulsad "veenilaiendid". Päikeselistel hommikutel imeõrn parfüüm.
• Kollakasroosa - ostetud koos Helelilla triibikuga aprillis. Õied kiitsakat sorti kollased, hajusalt roosa südamikuga ja lõhnavad veidi kassikuseselt. Lehed piklikud ja otsast teravad. 
• Tundmatu nr.1 - lillepoest päästetud rääbakas, nüüdseks on kasvatanud kolmanda ja teistest suurema lehe. Õite värvus teadmata. Ostetud kunagi suvel. 
• Põõsas - samuti kollakasroosade õitega, kuid õie kuju täidlasem. Lehed on poolümarad ja õitel lõhna ei ole täheldanud. Kodanikul on kaks külgvõrset, sellest ka nimi.
• Tundmatu nr.2 - järjekordselt lillepoe rääbakate rivist, kolme ümmarguse tugeva lehega ja kahe vana õievarrega. Hetkel kosumisel. 
• Tumelilla - sügavlillade ja üsna ümarate õitega kahel varrel. Lõhna ei ole. Lõhn siiski ilmutas ennast järgmisel hommikul - omapärane segu mootoriõlist ja tärpentinist. 
• Valge mini - õie ja lehe kuju samasugune nagu Sügavlillal, värvus puhas valge, ainult südamikul veidi kollast. 
• Punane triibik - Natuke suuremate õite ja lehtedega. Eks me näe, järsku kasvab hoopis midiks. Õis kollane, punase veenilaiendimustriga. Meenutab mulle millegipärast vanaaegset köögitapeeti. 

Kollakasroosa istutasin täna ümber 8 cm potti. Eelnevalt elas ta ühekordses kõrges joogitopsikus, kuhu oli auke põhja alla sulatatud. Ilmselt siiski jäi seal veidi umbseks, sest viimase lehe kasvatas eelnevatest väiksema ja seetõttu otsustasingi juured üle vaadata. Osa olid ilusad, kuid posti keskosas ilmselt liigset niiskust saanud. Uues potis on substraat õhulisemalt, vaatame, kuidas kodanikule meeldib. 

Minu esimene päris oma õis

Väike lillaõieline nimetu mini avas eile uuelt õievarrelt oma esimese õie, mis on tähelepanuväärne veel ka selle poolest, et tegemist on esimese õiega, mis pärineb algusest lõpuni minu juures kasvanud õievarrelt. Seega igati ülesmärkimist väärt sündmus. Olen rõõmus! Täna hakkas avanema juba järgmine õis.

Fotospämm!

Kolm kaunist graatsiat said paremas valguses ka pildile püütud. Edasi tuleb lihtne ja labane fotopostitus.

Kolm kaunist graatsiat

Läksime õhtul toidupoodi ja nimetud minid (või noh, müüdi neid ju kui Phalaenopsis "Calimero") olid soodushinnaga müügil. Ja mul oli aknalauale vabu kohti tekkinud... Lühidalt öeldes sain abikaasalt kingiks korraga kolm lillekest. :D
Tirisin koju ainukese valge, ühe kahe õievarrega tumelilla ja huvitava "veenilaienditega" variandi. Valget mini olen ammu tahtnud, samuti on sügavlilla mini sellest saati kuidagi hinge peal, kui emale sellise kingituseks viisin. Veenilaienditega isend on veidi teist tüüpi, suurem nii lehtede kui õite poolest, aga samuti kena ja efektse välimusega.

Lillaõieline ei ole päriselt sugugi nii hele ja roosakas kui pildilt tundub. Tegelikult on õis pigem sügavalt purpurne. Ühe õievarreharu suutsin oskuslikult transpordi ajal ära murda.
Istutasin kõik kolm ka ümber, kahe poti seest ronisid tundmatut sorti putukalised (erinevad) välja, kes, antagu mulle andeks, on nüüd taevariigis või kus iganes putukad pärast oma maise eksistentsi lõppu siis resideeruda suvatsevad. Juured olid nii ja naa, kõige vähem oli neid lillaõielisel ja kõige rohkem sel veenidega kodanikul. Potid said valitud vastavalt juurte rohkusele - valge ja veeniline kolisid 8cm potti ja lilla sai uueks koduks 6cm anuma. Kahest uustulnukast siis ka üldpildid lõpetuseks, lillaõielise proovin kunagi päevavalguses pildile püüda, et värvus loomutruumalt paistaks.

Kuna enam kui pool mu taimedest on väikesekasvulised sordid ja sordinimeta minisid on nüüdseks kokku kaheksa, siis mõtlen tõsiselt sellele, et peaksin vist neid ka nimeliselt (või numbriliselt) blogis eristama hakkama. See teeks sildistamise ja hilisema otsimise-leidmise kergemaks. Mõtisklen veel veidi.